“It’s so beautiful at this hour. The sun is low, the shadows are long, the air is cold and clean. You won’t be awake for another five hours, but I can’t help feeling that we’re sharing this clear and beautiful morning.”
J.S.Foer
Ja veel ma tahtsin öelda, et ma ise tunnen, et oma töö osas olen ma üldiselt eranditult lojaalne ja pühendunud. Emotsionaalses mõttes. Et kui ma teen tööd, olen valinud mingi koha ja mind on valitud, siis ma olen selle asja eest väljas, saba ja sarvedega. Isegi, kui on midagi, mis ei meeldi või midagi, mida tahaks teisiti teha.
Aga mind teeb maailmaõnnetuks kui see usaldus ja hoidmine lakkab olemast kahepoolne. Või kui juhtub järjest asju, mis tekitavad mus ainult tunnet, et see pole õiglane. Kõik.
Tuleb tunnistada, et on niisuguseid päevi, kus ma olen kogu täiega nende paadis, kelle meelest poliitika on mõttetu ja parem on sellest eemale hoida. Kuigi põ-hi-mõt-te-li-selt olen ma teist meelt… no on selliseid päevi.
Sest mõnikord ei usu ma küll mitte sekundi murdosakski, et need inimesed (või pigem nende inimeste kooslus) võiks üleüldse midagi korda saata. Ausalt.
Sest mõnikord mõtlen, et kuigi mulle juba kümme aastat tagasi ennustati kümne aasta pärast tulevat aega, kus ma ei ole enam idealist ja sealjuures pisut naiivne, tundub üha enam, et ka praegu kümne aasta pärast ees ootav ei näe mulle ette iseäranis vähem idealismi ja naiivsust. Palju õnne kui sul on ikka meeles, kust ja mis asjus too viimane lause algas. “Kuhu ja mis asjus”, muide, on kild ETV Tiina Jaaksonilt, kes saate salvestusel kaamerasse vaadates küsis, et oot, kuhu ja mis asjus ma vaatama pean.
Nii. Ja mõnikord ma tunnen end tõeliselt rumalana. Kohe päriselt rumalana, ja ma ei suuda uskuda, kuidas mõni, kes räägib, kõike seda teada saab. Mingist asjast. Mina ei tea mitte millestki nii palju (veel). Aga nemad teavad. Ja järgmisel hetkel ei suuda nad kõike räägitut üldse suure pildiga sobitada. Ja see hämmastab mind.
Mina oma sõbra Triinuga arutasin ükskord, et väga paljusid meie aja probleeme lahendab tõenäoliselt põlvkonnavahetus. Et näiteks kogu vene küsimus saab meievanustega tõenäoliselt vähem emotsionaalseks ja et mingitest pseudomoraalidest ja muust sellisest saadakse ehk lahti. Ja see on normaalne, et niisugused muutused tulevad koos inimeste vahetumisega. Aga minu sõber Triin arvas siis, et me võime küll saada inimesed, kes on tükk maad idealistlikumad ja suuremate mõtetega (sest meid on õpetatud olema vähemalt parim), aga need inimesed ei oska tööd teha. Ja ma usun, see on tõsi. Et sellel vahetusel, kelle peale mina vähemalt ühiskondlikus mõttes väga suured panused teinud olen, ongi ainult suured mõtted. Ja neid tahetakse kohe. Ko-he. Sestap pettutakse kiiremini. Antakse alla. Ka kohe.
Ja seda ma tahtsingi öelda, et sellistel päevadel nagu täna.. mina annan ka alla. Iga sekund ja iga minut, kus ma olen sunnitud veel ja veel ja veel ja veel ja veel kuulama seda… seda udujuttu ja… oleks ime, kui ma ei annaks alla. Ja oleks tõeline ime kui minusugune ei pettuks.
Olgugi, et mitte miski just kirjutatust ei tule mulle üllatusena, on see ikkagi ootamatu. Ja ma tean seda kõike ja ma olen seda näinud ja näen veel ja olen selle ikkagi kõige kiuste ju ise valinud ja teatud hetkedel on huvitav ja see meeldib mulle, aga, AGA! Selles mõttes meeldis mulle mõne aasta tagune aeg rohkem. Töö mõttes. Sest ebaõnnestumised olid.. loogilised? Paratamatu.. ee.. paratamatumad? Et sellesse töösse oli aeg, õieti siis fakt, et see kõik võtab aega, see oli nagu sisse kodeeritud ja väga palju asju saigi just ajaga põhjendada. Poliitikas ma ei saa sellest aru. Ma ei räägi siin konkreetsetest teemadest, vaid põhimõtteliselt sellest, et mu meelest mitte midagi ei toimu. Ausalt.
Ja mul on nii mõnigi õhtu väga keeruline oma südametunnistusele seletada, milleks ometi on hea kogu selle energia, mõtte, paberi, pastaka, elektri, kütuse, toidu, joogi ja aja raiskamine. Ning veelgi enam, MIKS sellest ei tohi rääkida.
Kui ma viitsiksin natukenegi keskenduda, siis kirjutaks siia töötaja väärtustamisest, kirjutaks, et ma arvan, erakordselt suur valimisaktiivsus on Eesti kontekstis väga ohtlik märk, kirjutaks, et ma ei ole rahul ühe, teise ja kolmandaga, et mulle ei meeldi, kui valitseb “tehtagu” suhtumine ja seda nii tööl kui… noh, näiteks spordis. Ja veel mõnest kirjutaks.
Aga ma lihtsalt ei viitsi.
Ükskord ma tulin koju ja panin rollerit lukku ja sa kutsusid mind veini jooma, aga ma ei tulnud. Nüüd ma olen mitu korda niimoodi koju tulnud, et kutsuks sind veini jooma või pakuks ennast külla. Sõbrad on sõbrad on sõbrad, aga mõned asjad jäävad rääkimata, sest on tarvis olla kuulajale puhas leht. Sest sõbrad näevad sind nii, nagu sa neile aastatega kujunenud oled. Nagu sa ennast neile paista lased ja nagu nad sind ära arvavad. Seepärast on mõnikord vaja olla lihtsalt puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.
Mõnikord ma mõtlen, et see aeg – need aastad, mil ei üks ega teine veinikutset saa ega paku – et see on tore, sest see on natukene nagu… Ma ei oska seda hästi seletada. Aga üks minu sõber küsis kunagi, et kui on vaja (ja aeg-ajalt on vaja) millestki väljavedamist, siis millele sa loodad. Millele ma loodan. See üks asi, millele inimene mingites olukordades on valmis panema kogu oma lootuse. Ja nüüd ma olen mõelnud, et paaris olukorras mind on välja vedanud see mõte, et kui oleks teisiti, siis ma tuleks ja jooks veini ja ajaks juttu. Ja mitte ainult halbadest või ainult headest asjadest, aga lihtsalt niisama. Mulle meeldib mõte, et olukordades, millest ma võib-olla kellelegi teisele ei räägi, on mul peas üks koht, kuhu natukene põgeneda.
Kui poleks nii, siis oleksime ehk juba paar korda istunud ja leidnud, et ikka pole minu inimene ja jäänud viisakaks ja tuttavaks ja kõik, aga põgenemiskohta poleks küll olnud.
Varssavis oli mul üks tänav. Alati kui põgenemist tarvis läks, kõndisin seal kolm-neli korda edasi tagasi. Ei olnud ülemäära pikk tänav, õnneks. Teinekord kahjuks. Brüsselis oli üks pargipink, ja ma käisin seal istumas. Aga ainult siis, kui kedagi ees polnud. Noh, ka pingi peal istumas. Imelik, et inimene ikka tahab kuhugi natukene kuuluda, millegagi kokku kuuluda või millestki üksiolemist ja rahu leida. Ja otsib kasvõi tänava või pargipingi, millest pärast kirjutada, et “mul oli üks”. Ning huvitav, kui mitmega me seda jagame? Seda “minu” tänavat või pinki. Ma mõnikord mõtlen, et kas sul on ka selline. Tänav või. Midagi. Et huvitav, kas sul on seda vaja.
Ja siis veel olen mõelnud, et kui mina koju tagasi tulin, siis mul ei olnud väga kaua kuhugi kuuluda. Mingi osa minust ei saa-gi enam kuuluma. Ja seepärast on mõnikord vaja olla puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.
when they kill it’s a crime
when you kill it’s justice
Kirjutamisjärjekorras on 1. Karin; 2. jalgpall.
“Kõige rohkem vaatavad naised, kes on kolmekümne ja neljakümne vahel. See on kõige huvitavam vanus. Siis hakkab neile selgeks saama, et nad on lõpuks valmis. Oluliselt paremaks enam miski ei muutu, aga elu pole veel kõike jõudnud pakkuda, millest on unistatud. Need inimesed on valmis võitlema. Enne seda lihtsalt ootad ja võtad, mis antakse. Lihtsalt ootad. Ja mõtled.
(Naerab.) Aga mina olen kuidagi vahele jäänud. Ära unustatud. Kõik arvavad, töökaaslased ja sõbrad, et mul on kõik väga hästi, et ma elan kuskil väga põnevat ja saladuslikku elu ja et minu pärast võideldakse ja et ma liialt valin, keda endale lähedale lasen; et ma elan just sellist elu, millest nemad vahel unistavad. Nemad, kes tõmbavad õhtul kardinad ette ja istuvad perega õhtust sööma ja kes hommikul tööl räägivad, mida nende lapsed sõid ja mida nad ei söönud. Sellepärast, et ma olen ilus. Ja vaba. (Itsitab.) Vaba. Ei ole ju võimalik, et selline… naine koperdab ööd otsa mööda pimedat tuba. Ma ei tea mitte midagi.”
See on üks maailma geniaalsemaid lugusid. Roisin ja muusika niikuinii, aga need sõnad on.. no lihtsalt ON.
And the atmosphere is charged.
In you I trust.
And I feel no fear as I
Do as I must.
Ma tahtsin ainult öelda, et lähiajal tuleb siia üks postitus Karinile. Vot.
Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu iial,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.
Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,
et mõista ei jõua midagi, tajuda –
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Oo kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse ees. Kui päris.
Tühine voolab mööda, halb ja hea,
siis etteaimamatult läbistab miski
südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
tulvil ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.
(Mihkel)
Eile õhtul ostsin Säästumarketist paki väikeseid viinereid ja ühe kokakoola. Ja seisin seal järjekorras ja tundsin end täiesti lohutamatuna. Pudel kokat ja tikuviinerid ja väljas on võluilm.
Pärast sõin, no neid viinereid, oma eluhubases (minu jaoks) kodus ja vaatasin aknast, et endiselt on võluilm ja istusin lihtsalt sohval ja olin jumalaüksi. Ja mitte, et ma oleksin tahtnud, et keegi oleks seal veel, vaid see nagu polekski midagi muutnud. Sest mõnikord inimesed ikka on, peavadki olema jumalaüksi.
Autos on mul üks raamat, mille pidanuks posti panema juba… ma arvan, et umbes kuu tagasi. Ja ma olen mitu korda isegi postkontoris käinud selle aja jooksul, nii et asi pole viitsimises. Ma ei tea, miks see raamat ikka autos on. Võib-olla ma ei peaks seda kinkima.
Filmides on teinekord niisugused stseenid, kus üks või teine tegelane istub tükk aega autos, ei lähe koju ega midagi, vaid lihtsalt lööb aega surnuks. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Et mis seal autos siis istuda. Aga eile istusin ise ka. Kohe tükk aega. Panin Mahavoki (!) plaadi peale ja istusingi. Kah jumalaüksi.
Mulle ei maitse piparkoogid üldse, aga praegu söön juba kolmandat. Järjest. Ja vaatan aknast välja Viru hotelli kõrgemaid korruseid ja mõtlen, et kas mõni inimene vaatab seal aknast välja. Jumala eest, ma ei tea, MIKS ma millelegi sellisele mõtlen.
Selle postituse rubriigiks märkisin “seosetu”. Sest see on jumala seosetu. Umbes nagu öösiti kui ma tahan magama jääda. Kui sa kõigepealt mõtled näiteks päeval juhtunule ja märkamatult on see mõte tuhisenud “kas mulle maitseb rohkem viineri- või kapsapirukas?” rada.
Over and out.
“Надо держать дверь открытой, чтобы они могли войти! Но это значит, что они могут в любую минуту выйти!
Мне жаль, что вся жизнь уходит на то, чтобы научиться жизни, Оскар. Будь у меня еще одна жизнь, я бы прожила ее по-другому.
Я бы всё изменила.”
pildid
säutsud
videod
fb
Copyright © 2004–2009. All rights reserved.
RSS Feed. This blog is proudly powered by Wordpress and uses Modern Clix, a theme by Rodrigo Galindez.
