Tuleb tunnistada, et on niisuguseid päevi, kus ma olen kogu täiega nende paadis, kelle meelest poliitika on mõttetu ja parem on sellest eemale hoida. Kuigi põ-hi-mõt-te-li-selt olen ma teist meelt… no on selliseid päevi.
Sest mõnikord ei usu ma küll mitte sekundi murdosakski, et need inimesed (või pigem nende inimeste kooslus) võiks üleüldse midagi korda saata. Ausalt.
Sest mõnikord mõtlen, et kuigi mulle juba kümme aastat tagasi ennustati kümne aasta pärast tulevat aega, kus ma ei ole enam idealist ja sealjuures pisut naiivne, tundub üha enam, et ka praegu kümne aasta pärast ees ootav ei näe mulle ette iseäranis vähem idealismi ja naiivsust. Palju õnne kui sul on ikka meeles, kust ja mis asjus too viimane lause algas. “Kuhu ja mis asjus”, muide, on kild ETV Tiina Jaaksonilt, kes saate salvestusel kaamerasse vaadates küsis, et oot, kuhu ja mis asjus ma vaatama pean.
Nii. Ja mõnikord ma tunnen end tõeliselt rumalana. Kohe päriselt rumalana, ja ma ei suuda uskuda, kuidas mõni, kes räägib, kõike seda teada saab. Mingist asjast. Mina ei tea mitte millestki nii palju (veel). Aga nemad teavad. Ja järgmisel hetkel ei suuda nad kõike räägitut üldse suure pildiga sobitada. Ja see hämmastab mind.
Mina oma sõbra Triinuga arutasin ükskord, et väga paljusid meie aja probleeme lahendab tõenäoliselt põlvkonnavahetus. Et näiteks kogu vene küsimus saab meievanustega tõenäoliselt vähem emotsionaalseks ja et mingitest pseudomoraalidest ja muust sellisest saadakse ehk lahti. Ja see on normaalne, et niisugused muutused tulevad koos inimeste vahetumisega. Aga minu sõber Triin arvas siis, et me võime küll saada inimesed, kes on tükk maad idealistlikumad ja suuremate mõtetega (sest meid on õpetatud olema vähemalt parim), aga need inimesed ei oska tööd teha. Ja ma usun, see on tõsi. Et sellel vahetusel, kelle peale mina vähemalt ühiskondlikus mõttes väga suured panused teinud olen, ongi ainult suured mõtted. Ja neid tahetakse kohe. Ko-he. Sestap pettutakse kiiremini. Antakse alla. Ka kohe.
Ja seda ma tahtsingi öelda, et sellistel päevadel nagu täna.. mina annan ka alla. Iga sekund ja iga minut, kus ma olen sunnitud veel ja veel ja veel ja veel ja veel kuulama seda… seda udujuttu ja… oleks ime, kui ma ei annaks alla. Ja oleks tõeline ime kui minusugune ei pettuks.
Olgugi, et mitte miski just kirjutatust ei tule mulle üllatusena, on see ikkagi ootamatu. Ja ma tean seda kõike ja ma olen seda näinud ja näen veel ja olen selle ikkagi kõige kiuste ju ise valinud ja teatud hetkedel on huvitav ja see meeldib mulle, aga, AGA! Selles mõttes meeldis mulle mõne aasta tagune aeg rohkem. Töö mõttes. Sest ebaõnnestumised olid.. loogilised? Paratamatu.. ee.. paratamatumad? Et sellesse töösse oli aeg, õieti siis fakt, et see kõik võtab aega, see oli nagu sisse kodeeritud ja väga palju asju saigi just ajaga põhjendada. Poliitikas ma ei saa sellest aru. Ma ei räägi siin konkreetsetest teemadest, vaid põhimõtteliselt sellest, et mu meelest mitte midagi ei toimu. Ausalt.
Ja mul on nii mõnigi õhtu väga keeruline oma südametunnistusele seletada, milleks ometi on hea kogu selle energia, mõtte, paberi, pastaka, elektri, kütuse, toidu, joogi ja aja raiskamine. Ning veelgi enam, MIKS sellest ei tohi rääkida.
pildid
säutsud
videod
fb
