elu on selline

Eile õhtul jalutasime ümber Salme ja üks tore tädi, kellega ikka õues veidi juttu ajame, jalutas oma lapse koera. Ilus valge retriiver. Räägib soome keeles. Soome koer, noh. Ma ei küsinud, miks tädi oma koeraga ei jaluta. Ei tea, miks, aga ei küsinud, mõtlesin ainult. Ja ühel hetkel tädi kallistas mind ja sosistas “tead, Tuksit pole enam”. Tädi ütles, et ta ainult istub toas ja nutab, sest nii valus on olla. Siis tuli tänavaotsast üks must retriiver, keda me ka tunneme, ja tädi tahtis ruttu eemale minna, et ei küsitaks, miks Tuksit pole ja mis juhtus. “See on nii kohutav.”

Tulime tuppa ja ma kallistasin Kassi väga kaua. Nagu oma sõbrale, ei osanud ma tädile ka midagi öelda.

***

Täna toidupoes mõtlesin, et üks parimaid asju täiskasvanuks olemise juures on see, et sa saad seda, mille järele parasjagu isu on. Kui ma olin laps, siis ma lubasin endale, et suureks saades ma ostan poest TÄPSELT seda, mida ma tahan. Ja ma teengi seda! Ja see teeb mind hullult õnnelikuks. Ikka veel. Nii et ostsin šokolaadipudingit, kapsarulle, prosciuttot, oliive, kanatiibu, kalja, juustupulki ja mulgiputru. Ega mõelnud kordagi, kas see on mõistlik või vajalik või. Ma tahtsin neid asju. Ja ma võtsin nad!

***

Paljassaares oli täna nii ilus. Mulle meeldib kui on natuke tormine. Siis on meri ookeani moodi. Ja see Paljassaare liivane rand on nii mõnus et korraks oli tunne nagu aeg seisaks. Seda ma küll ei oska seletada. Aga nii oli.

***

Ahtri tänava tuulekoridorist autosse istudes ütlesin Kätlinile, kui hea, et õhtusele jalgpallimängule pileteid ei ostnud. Et ei viitsikski sellise ilmaga staadionil külmetada. Vast kümme minutit hiljem volikogu trepist üles lipates tuli sõnum, mida kõigepealt kaks korda lugesin ning alles siis teatasin Kätlinile, et täitsa pekkis. Võitsin tolle Postimehe mänguga kaks piletit.

***

Seisin seljaga vastu magamistoa soemüüri ja mõtlesin, et seda tunnet ma mäletan lapsepõlvest küll. Seda soemüüri vastu nõjatumise tunnet.

Elu on selline.

Unustan ikka igal aastal ära, aga kui see hetk käes on, siis meenub jälle. Et sügis on esimest korda siis kui trennis kätel külm on. Ja eile oli. Nii et sügis.

Kui sa saad hakkama millegi rumalaga, tahad, et aju selle ära unustaks. Aga iga natukese aja tagant tuleb ikka meelde ja siis laksad endale peopesaga otsa ette. Et jeerum kui tobe sa oled. Vot eile oli mul üleni selline päev. Ja iga natukese aja tagant tuli meelde.

Okei. Võib-olla hoidsin ma sellega ära kõvasti raisatud aega ja piinlikke olukordi. Aga võib-olla mitte. Võib-olla ma hoopis tekitasin kohe väga piinliku olukorra. Mitte, et selle asja sisus oleks midagi paha, eks. Aga ikkagi. Oeh. Jeerum kui rumal ma olen.

Ma vist keerasin midagi veits nässu. Kurat.

/…/ On öeldud, et maailmas on kahte sorti inimesi. Kui ühtedele anda klaas, mis on täpselt poolenisti täis, ütlevad nad, et klaas on pooltäis. Ja siis on olemas sellised, kes ütlevad: klaas on pooltühi. Maailm kuulub aga nendele, kes võivad seda klaasi vaadata ja küsida: “Miks ma sellise klaasi sain? Vabandust? V abandust! Kas see on minu klaas? Ei usu! Minu klaas oli täis! Ja see oli veel suurem klaas ka!” /…/