kuidagi vahele jäänud

“Kõige rohkem vaatavad naised, kes on kolmekümne ja neljakümne vahel. See on kõige huvitavam vanus. Siis hakkab neile selgeks saama, et nad on lõpuks valmis. Oluliselt paremaks enam miski ei muutu, aga elu pole veel kõike jõudnud pakkuda, millest on unistatud. Need inimesed on valmis võitlema. Enne seda lihtsalt ootad ja võtad, mis antakse. Lihtsalt ootad. Ja mõtled.

(Naerab.) Aga mina olen kuidagi vahele jäänud. Ära unustatud. Kõik arvavad, töökaaslased ja sõbrad, et mul on kõik väga hästi, et ma elan kuskil väga põnevat ja saladuslikku elu ja et minu pärast võideldakse ja et ma liialt valin, keda endale lähedale lasen; et ma elan just sellist elu, millest nemad vahel unistavad. Nemad, kes tõmbavad õhtul kardinad ette ja istuvad perega õhtust sööma ja kes hommikul tööl räägivad, mida nende lapsed sõid ja mida nad ei söönud. Sellepärast, et ma olen ilus. Ja vaba. (Itsitab.) Vaba. Ei ole ju võimalik, et selline… naine koperdab ööd otsa mööda pimedat tuba. Ma ei tea mitte midagi.”