Teate, mul tõesti pole mitte midagi mõistlikku öelda. Pealegi, eile (me aitasime Kajal koristada..) diivanil pikutades sai päris palju ära ka öeldud, ega iga päev ei jõuagi.
Kui üldse öelda, siis ehk seda, et mõnikord, mõnel õhtul on tõesti tunne, et nii hea on. Ja et on ilusad inimesed ja et kellegi juhuslik pilk on tore ja et tantsida on hea ja et mõni on tõeliselt kaunis ja et sekundi murdosa jooksul on reaalsus väga.. reaalne. Või midagi sinnapoole.
Käisime eile Kassiga pika tiiru Kalamaja pargis ja tänavad olid nii vaiksed. Autosid peaaegu ei olnud, päikest oli palju ja mina vaatasin aina maju, kus elab sõber või tuttav või keegi, keda keegi kindlasti tunneb. Kass haukus paaril korral lihtsalt niisama. Ja oli üldse väga ilus punane koer selle päikesega.
Ma panin oma kabineti ukse kinni, sest ma tahtsin korraks, ainult hästi korraks istuda nii, et jalad toetavad laua peale. Ametnikud nii ei tee. Aga mina panin ukse kinni ja ikkagi tegin.
Mõnikord mulle meeldib mõelda, et need vead ja valed otsused, mida teinud olen, saavad äkki lepitust headest asjadest. Äkki. Ja ma tean, ma olen häid asju teinud. Kindlasti olen. Aga ma ei tea, kas sellest piisab. Ma ütlen alati tere ja tänan ja vaatan silma kui juttu räägin. Välja arvatud siis kui keegi mulle väga meeldib. Siis ma ei julge väga pikalt vaadata. Aga ühesõnaga, need on ka head asjad. Ma ise usun nii. Sest ma tahan teistelt sedasama. Ma tahan, et mulle öeldakse tere ja tänan ja vaadatakse silma kui juttu räägitakse. Ja et ma tunneks, et keegi ei julge väga pikalt otsa vaadata, sest mina meeldin. See on hea tunne. Ainult et sellest ei saa vist peaaegu kunagi teada. Kuigi seda võiks öelda. Lihtsalt niisama. Näiteks et “sa oled nii ilus”. Või et “su juuksed lõhnavad nii hästi”. Kasvõi seda. Ikka on hea kuulda.
Rohkem ma ei oska midagi kirjutada. Praegu.
pildid
säutsud
videod
fb
Noh, mina võin omalt poolt panustada sellega, et “sa võiksid rohkem kirjutada, kuna su mõtted on vahel nii geniaalsed, et sind võiks lõpukirjandis tsiteerida”.
AITÄH.
:)