Prantslanna…

..kellega täna kohtusin, oli võrratu. Ta oli selline naine, kes on nooruses olnud imeliselt kaunis ja kellele aeg ainult ilu juurde annab.
Ta on prantslanna, Brigitte, ja ta tuli meiega kohtuma, et kuulata meie plaane seoses Euroopa Aastaga 2007. Kui me maha istusime ja oma kohvid kätte saime, alustas ta oma lugu. Ja ma sain aru, et oma peas on tal kõik juba valmis ja ta on tulnud seda lihtsalt meile rääkima, mitte meiega rääkima. Mul ei olnud selle vastu mitte midagi, sest ta rääkis uskumatult ilusasti ja meie plaanid on Komisjonile teada niikuinii.

Brigitte on prantslanna, nagu ma ütlesin, ja ta on juut. Seda võis selgelt aimata tema näojoontest, mis olid selged, ehk pisut teravad. Brigitte vanemad on Poolast pärit, seepärast ütleb ta, et tal on “selle maaga oma missioon”, ja siintoimuv läheb talle eriliselt korda.

Marta naerab, kui ma sellest rääkima hakkan, ta ütleb, et ma olen parandamatu ja ma idealiseerin naisi. Võibolla.

Ma ei taha üldistada, niisiis võtke seda kui lihtsalt.. lugu.

Mulle tundub, et naised, mõned naised peavad oma positsiooni nimel topelt vaeva nägema. Topelt võitlema, ennast kõigepealt tõestama, ja seejärel kehtestama. Ma olen sellele tihti mõelnud näiteks peale mõnda tõeliselt rasket konverentsi oma hotellitoas üksi telekat vaadates. Mõtlen – mina olen siin, lasen silmade eest läbi tänast päeva, arutlen, teen mõttes ikka veel tööd. Ja samal ajal on minu meeskolleegid pubis, saunas, joovad õlut, räägivad, loovad kontakte. Kui hiljem ametialaseks otsustamiseks või töötamiseks läheb, siis hoitakse kokku (mis on ilmselt loomulik). Ja naine jääb “seltskonnast” välja.

Ma olen kuulnud lugusid, kuidas juhtivatel kohtadel töötavate meeste ametistlahkumisel räägitakse “koridoris”, et ta “leidis endale suurema väljakutse” või midagi muud selles stiilis. Kui aga naine selliselt ametikohalt lahkub, siis öeldakse “ta ei saanud hakkama”.

Ma ei taha öelda, et arvan justnagu oleks meil soolise võrdõiguslikkusega suuri probleeme või suuremaid probleeme kui mujal, ma tahan ainult öelda, et mõneti tundub mulle, et on võimalik, et naised lihtsalt pingutavadki topelt, aga nad ei räägi sellest.

Ja kui ma kohtan mõnda sellist naist, kelle puhul mul on tunne, et tema on üks, kes on oma koha eest võidelnud ja selle võitnud, siis on see ilus. Eriliselt ilus on, et need naised teavad, et nad on võitnud. Ja see paistab neist kuidagi välja, nad säravad.

Brigitte’i tegi ilusaks see, et ta teab, kes ta on. Ja seda teadmist on igas tema hooletult pillatud naljas, millele ta sekundimurdosa jooksul reaktsiooni ootab ja selle saades rahulolevalt muigab ning seda teadmist on tema silmades, kui ta jõuab oma loos olulise kohani ja kuulajatele selle selgeks teeb. Ma arvan, et Brigitte on umbes 55 aastat vana, ja ma ei ole veel elus kohanud niivõrd säravat naist, aging into beauty.

Teine kohtumine tõeliselt võimsa naisega.
See naine on Roza Thun, Euroopa Komisjoni Poola esinduse direktor. Me, mina ja Robert, kohtusime temaga juunis, mõned päevad enne Varssavi Equality Days üritusi. Roza tuli meile lifti juurde vastu, viskas suure roosaka salli hooletult üle õla ja tervitas meid. Läksime läbi terve kontori tema kabineti poole, koridori peale ilmus inimesi, kes kõik hõikasid “tere hommikust, Roza” ja Roza muudkui hõljus edasi ja lõkerdas “tere hommikust, tere hommikust”. Eelviimasest uksest astus välja tumedate juustega naisterahvas ja ütles: “Tere hommikust, Roza, need paberid, mis sa tahtsid, on sinu laua peal,” ja naeratas. Roza jäi seisma, pani talle käe õlale ja vastas: “Aga muidugi, et on, Ania.”. See toon! Kõik, KÕIK tema olekus andis mõista, et otseloomulikult on need paberid minu laual, sest see ongi sinu töö ja sa teed oma tööd ju hästi, ja seepärast ei tarvitse sul öelda, et need paberid on minu laual, sest ma tean seda niigi.

Hiljem, sama kohtumise lõpupoole, rääkis Roza midagi sellist, mida ma kavatsen endaga alati kaasas kanda. Peale seda, kui me olime ausalt ja ilustamata rääkinud sellest, millised on meie mured ja hirmud seoses sellega, mis Poolas homoseksuaalsete inimeste õigustega toimub (uskuge, ma ei liialda), nõjatus Roza toolile, viskas oma suure roosa salli üle õla ja rääkis loo.

Kui ma olin noor tüdruk, olin väga tihedalt seotud kommunistliku režiimi vastu võitlemisega, noh, trükkisime lendlehti, jagasime neid salaja, nii edasi. Ühel päeval sai mulle selgeks, et see on mõttetu. Läksin koju, ja küsisin enda ema käest, miks, miks pagana pärast me kõike seda teeme? See ei muuda ju niikuinii mitte midagi, meid on liiga vähe, me oleme nõrgad, meie eluajast ei piisa. Minu ema vaatas mulle otsa ja vastas: “Jah, aga kõige olulisem on säde. Sest kui on säde, siis on alati ka lootus, et tekib tuli.”. Roza vaatas meile otsa. “Niisiis, meie oleme säde, ja seda ei saa ära võtta”.

See naine ei teadnud midagi sellest, et ma olen alati enda sees mõelnud “maailma parandamisest” kui millestki, milleks peab olema säde. Ja ometi istus ta seal, oma tugitoolis, oma positsioonil, mille eest ta on võidelnud ning mille ta on võitnud, ja rääkis mulle sellest, mida ma tean, aga mis nii kergesti meelest ära läheb.

Ma ei tea, kas Roza ja Brigitte on oma koha eest pidanud topelt pingutama, sest naised ei räägi sellest kunagi. Aga mul on niisugune tunne, mingi vaist, mis ütleb, et jah, nad on pidanud ennast kohutavat moodi tõestama, aga nad on selle ära teinud. Ja see annab neile mingi seletamatu rahu, mingi uskumatu ilu selle kõige.. veidramas tähenduses.

***

Kui meie kohtumine Brigitte’ga läbi sai, surusime kätt ning palusin tal edasi anda minu tervitused Catherinile, kellega viimati Brüsselis tutvusin. Brigitte vastas: “Mais oui, Catherine was very impressed of the work you have done,” ja just SEE pani mind mõtlema, kas mehed mõtleksid ja ütleksid sama, või mitte. Aga minus endas oli see seletamatu rahuolu, et see on minu töö, mis loeb, minu väärtus.

***

Ja kõige lõpuks tahan ma öelda, et ma olen pagana uhke, et minu ema on ka üks selliseid naisi. Ma olen selle üle vapustavalt uhke.