Sõnadega "siin surm, siin surm" alustas kõrges vanuses…

..Astrid Lindgren igapäevaseid telefonikõnesid oma õdedele.

Tänane päev oli nii vastuoluline kui vähegi võimalik (mitte minu ümber, aga ennekõike minu sees). Ma arvan, et niisugused päevad tulevad su juurde kord.. ma ei tea. Mul oli niisugune päev viimati viie aasta eest. Nii et kord viie aasta jooksul, mõtlen praegu.

Kuula seda.

Ühekorraga peab mu väike süda mahutama kõiki neid asju, ja see paneb ta proovile. On hirm, on veel natuke hirmu, on õnn, on pisut värinat, on heldimus, on värskus, on “ma ei tea, kas sa tead, kui päris mina ise olen ma sinuga olnud” ja tolle järel kohe “ma olin päris mind peaaegu kaotamas”… on uhkus, on hirm, on naeratus, on aja lendamine, on unustamist, väga palju unustamist, on hirm ja kestev ilusvalus kahtlus “kas mõistsin.. või ei mõistnud siiski mitte”.

Viimastel päevadel on kõik, kõik, kõik mulle meelde tulnud. Kõik. Minu paat. Minu meri, mets, salarajad ja liivase põhjaga ujumiskoht… ja ma tean jälle täpselt, kus metsa kohal on päike, kui kell on kolm; ma mäletan, kuidas öö hakul tuleb paadiga väga tasa sõuda, sest nii ilus vaikus on; ma ei ole siiski unustanud, kuidas põhjaõnged sisse käivad ja tean, et vanaisa vaatab, kas teen kõike õigesti… kindlasti isa ja ema magavad, kui me merelt tuleme – neil kordadel söön hommikust vanaema juures (kaks vorstisaia ja piimaga kohv) ja kell 12 päeval, kui teised ärkavad, on tunne, et see päev on minu oma, sest nägin teda esimesena. Mõnikord naerame ujudes nii, et pean paadi servast kinni haarama. Mäletan küll, kuidas teie teete lõkke kohal suppi ja me sööme seda koos, kuidas vihma sajab ja me loeme raamatuid ja kuidas me mõnikord jala raamatukokku läheme ja poest kilekoti-jäätist ostame.

Issand, ma olen alles. Ma olen täiesti alles. Ma ei tea, kuhu ma tahan välja jõuda, aga tean raudkindlalt, et see on hea tee. Ja see tee võib (“võib”!) endas peita… väga paljut. Ma usaldan ennast selle tee hoolde. Naeratades, väga rahulikult ja õige tasa ja ettevaatlikult. Aga ikkagi usaldan, samamoodi nagu usaldasin oma metsa, merd, paati ja teadmist, et see jääb mulle alati alles. Muudmoodi ma ei oska.

Mul on tunne, et näen sind unes. Kui sa kasvõi õige pisut tahad, siis viin su paadiga merele.