Kuidas sa oskad olla tuuleiil kõrkjates,
talvehirmul linnu karjatus õhus,
kala vees ja samal ajal seista naerdes mu ees?
See Ave Alavainu luuletus tuli meelde, kui pühapäeva varahommikul läbi päikesetõusu täis Tallinna kodu poole jalutasin ja toda õrn-ootamatut vihmasabinat imestasin.
Ma ei ole üldiselt kunagi mõistnud lause “dance like none’s watching” kontseptsiooni, aga möödunud laupäeva öösel sai see mulle küll täiesti selgeks. Nii kaua aega järjest ei ole ma vist tantsinud juba ammu-ammu. Ja tõesti-tõesti-tõesti tantsinud, kogu täiega – nii, et riided on seljas läbimärjad; nii, et hetkeks peatudes tunned, kuidas jalad surisevad; nii, et ka koju minnes tahaks tänaval veel edasi tantsida, sest rütm on su kehas nii selgelt.
***
Mõnel päeval ei taha olla mina ise. Täna on üks neist.
***
Te ei usuks, kui ma räägiks, mis päriselt toimub.
pildid
säutsud
videod
fb
