..kirja just selle, mida viimasel nädalal nii meeleheitlikult otsinud olen. Mingigi lahendus. Või lahenduse algus.
Tead, miks? Sest ma olin selles mängus üksi, ja sellisel juhul saab küll kaotus olemas olla. Kui saad ühekorraga aru, et teine ei olegi mänginud. Ega tahagi. Aga mina olin end pea ees sellesse mängu heitnud justnimelt tolle usuga, et kaotust ei saa olemas olla.
Jah. Ma olen vihane vist seepärast, et.. ma kutsusin su sisse. Ja sa teadsid seda. Sa teadsid, ja väga täpselt teadsid. Ja tulid ka, tulid küll. Olid. Ma tean, et olid, ma nägin seda. Ma nägin sind. Aga siis läksid välja, joostes, mis joostes, tormates, komistades. Ja heitsid üle õla, et sa siiski ei taha sisse tulla.
- Olgu, aga miks siis vihane?
Võib-olla seepärast, et.. sa oleksid võinud mitte tulla. Kui sa kahtlesid. Kui sa ei olnud kindel. Sa oleksid võinud ju ometi mitte tulla.
- Aga kuidas sa oleksid siis teada saanud?
Ja siin on vist see koht, kus.. ma ei saa aru.. sest mina ise tean, alati. Alati. Ma ei astu sisse selleks, et uudistada. Et oodata ja vaadata, kas mulle meeldib. Kui tulen, siis tean kindlalt – meeldib. Ei ole nii, et.. meeldib, ei meeldi, meeldib, ei meeldi, äkki hakkab meeldima. Kui ei ole kindel, siis ma ei astu sisse, sest tean – ma ajan midagi ümber, pillan midagi maha, lõhun millegi ära.
- Võib-olla sinu jaoks on see hoopis teistmoodi.
Tõenäoliselt ongi. Ja asjaolu, et ma ei saa seda mitte kunagi teada, tapab mind pisut iga päev.
***
Päris katki. Mu majas on kõik päris katki ja laokil ja segamini.
***
pildid
säutsud
videod
fb
