..kordan endale mõttes neid meelerahu* sõnu, aga väheks jääb.
Täna juhtus niisugune lugu, et Noortekohvik, kuhu tahtsin üles panna “minu Poola” fotonäituse, ütles kokkuleppest ära, sest nende ruumidesse “sellist” teemat käsitlev näitus ei sobivat; et nemad teevad koostööd ka organisatsioonidega, kes homoseksuaalsuse hukka mõistavad. Mina mõtlen nii, et… see näitus on minu elust Poolas, võttes kokku sealveedetud kaks aastat… sõnumiga, et vägivald erinevate ühiskonnagruppide suunas ei tohi kindlasti mitte olla aktsepteeritud, ja ühiskonnana me saame ja peamegi suutma pidada dialoogi ka neil teemadel, mis ühel või teisel poolel tuliseid tundeid tekitavad. Tuline kahju, et Noortekohvik ei julge olla neutraalseks pinnaks sellise dialoogi tekkimisele kaasa aitamiseks.
Muuseas, Varssavis oli toosama näitus (küll osaliselt ning teiste asjadega koos) üleval sealses Austria kultuurikeskuses, mille juht on üsnagi konservatiivne katoliiklane.. tema võttis näituse vastu sõnadega “muidugi, see on hea võimalus meil omavahel mõnedest asjadest rääkida”. Ja nii saigi, et too härra avas näituse isiklikult ja rõhutas kordi ja kordi, kui oluline on dialoog isegi seal, kus see esmapilgul võimatu näib.
Sõnaga, see oli näitus vägivalla vastu.. ja et fotodel nähtav vägivald on suunatud homoseksuaalsete inimeste või nende perekondade, sõprade, tuttavate, kolleegide vastu, ei julge Noortekohvik seda näitust host’ida.
—
Muus osas muutusteta. Varsti on reede ja saab melu, lärmi, muusikat, inimesi ja kõike seda muud, mis kasvõi hetkekski lubab mul end unustamiseni ära väsitada. Mu päevad on tühjad.
*
Jumal, anna mulle meelerahu
leppida asjadega, mida ma ei saa muuta,
julgust muuta asju, mida ma saan muuta
ja tarkust nende vahel vahet teha.
P.S. Kati kirjutab sellest, kas öelda sõnu või mitte.
pildid
säutsud
videod
fb
