..aga ma ei saa sellest lahti. Iga jumala öö ma laman ja kerin seda, mis juhtus, nagu linti edasi ja tagasi. Ja peatan hetkeks ja mängin edasi ja peatan ja mängin ja alustan uuesti ja jõuan uuesti lõppu ja alustan uuesti ja… jõuan lõpuks ikka sellesse neljapäeva, kõigepealt kella kolme juurde ja siis kella kaheksa juurde ja arvutan uuesti uuesti uuesti uuesti, et see teeb viis tundi. Viis tundi. Ja alustan kõike otsast peale, päris algusest, sellest esimesest õhtust ja suudlusest. Ja mõtlen, et ma enam ei teagi, kas oli olemas neid hetki, mida arvasin olemas olevat. Et sul oligi see puudu. See. Ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, see kas on või seda ei ole. Nii ongi.
Perse küll, sa panid mind uskuma, et sul on see. See. Kuidas ma küll olin nii rumal ja ettevaatamatu.
“Ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud. Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine… nende kõigi heaks sai ta teha vaid seda, et on tema ise, siin ja praegu, nii tugevalt kui suudab.”
Mõnikord ma mõtlen miljoni teise minu peale, keda sa sel ööl ei suudelnud… kes ei jalutanud sinuga nii, et kogu linn on sind täis või kes ei hoidnud kunagi sinu kätt või vaadanud öösel su und või… kes sind üleüldse tähelegi ei pannud.
Aga kõige enam ja kõige rahutumalt mõtlen ma selle minu peale, kes ei saanud sinult tol neljapäeval niisugust sõnumit. Ja mõtlen selle sinu peale, kes tundis sama nagu mina; sinu peale, kellel oli see. See. Ühes teises multiversumis.
Just selle minu viirastuslikud mõtted takistavad mul öösiti und leidmast ja sunnivad mind uuesti ja uuesti seda rada läbi jalutama, et aru saada… ja kuidagigi see lõpetada.
***
Tõsi ta on, Karl, et ühel hetkel ei julge ega oska sa sellest enam rääkida, sest… ülejäänud maailm ütleb (või vähemalt mõtleb, kui ei ütle – argpüksid), et kaua võib. Ja võib-olla ei tahakski sa sellest pikemalt rääkida, aga sa tahaks, et sul oleks vabadus seda nentida. Tundmata, et see on kohatu. Lihtsalt nentida, et see on ikka veel nii ja “tead ju küll” ning muu jutuga edasi minna nii, et ei järgneks seda hetke, kus sa teisele otsa vaatad ja püüad ta silmist aru saada, kas sul peaks olema piinlik või mitte.
***
Kell on viis hommikul. Jälle. See nädal tuleb niisama raske nagu igal aastal. Ja nii, nagu igal aastal, olen ma kõige sellega üksi ka nüüd.
pildid
säutsud
videod
fb
