Ma vaatasin, et…

..keegi hea inimene oli siia jõudnud otsinguga “poola naine”. Jah. Tunnistan, see olen mina.

Suutsin täna Robertile selgeks teha, et kui me tahame organisatsiooni tegevust inimestele rohkem tutvustada, siis me peame blogi tegema. Olgugi, et seda hakkavad ilmselt lugema väga paljud inimesed, kes meid paraadide ajal näiteks kividega loobivad, on see ikkagi midagi, sest haiglasest uudishimust käivad ka nemad iga päev asja uurimas. Ja mida rohkem “personal touch’i”, seda raskem on ka vihata. Või vähemalt vägivallatseda. Robert oli minuga nõus, ja nii me siis teeme Kampaniale blogi. Eks ma annan märku, kui valmis.

Pühapäeval käisime Marta vanemate juures traditsioonilisel pühapäeva-lõunal, ja jõudsime järeldusele, et Marta ema ja isa on seenemaniakid. 9 päeva järjest seeni korjata.. ja siis need kodus kuskile mahutada. Uhh.

Homme on kontoripäev, neljapäeval sõidan Rootsi, röövin Kristi väärtajakirjandusest (Just, Kroonika) paljaks, ja sulgun hotellituppa. Mõnus.