Ma ütlen, et jalgpall on… maailma hea. Maailma hea.
Meie uus imearmas ja tore treener ütleb meile alailma “meeskond”, ja siis parandab end alati kohe, et “naiskond”. Täna, keset seda sooja uduvihma ja staadioniprožektoreid, kui treener korraks meeskonnast rääkis, kostus ühel hetkel nagu kokkulepitult pea kõigi naiste suust soe-armas-andestavalt “okei, okei, las olla siis meeskond”. Ja ma ei oska seda seletada, aga see oli nii… helge.
Ma ütlen, et jalgpall on… päris minu oma asi. Ainult minu.
Eelmisel nädalal lamasin peale trenni lõppu staadionil, sadas samamoodi uduvihma ja oli nii soe ja tuled nii ilusad, et ma mõtlesin “et see surm siis ka ei tule”.
Ja täna, olgugi, et vihma sadas rohkem, oli mul nii, nii, nii mitu korda see sama tunne.
Ja need teised, kes ka vist samamoodi neid õhtuid armastavad, olid nii vahvad kujud selle vihma sees ja sai teha seda filmiliigutust, kus sul on nägu nii märg, et sellest üle tõmmates kukuvad piisad maha ja sa jooksid ennast hingetuks ja keegi patsutas sind õlale ja sa ütlesid kellelegi hästi ja pärast olite te vaiksed auravad inimesed sügise esimeste õhtute vihmasajus ja sa mõtlesid, et kui nüüd oleks lõpp, siis oleks kõik olnud täiuslik.
Ilus, ilus, ilus rahu.
Karl, lihtsalt omavahel öeldes – kui see tsükkel käib sul kolme aastaga, ja kui see juhtuksin olema mina, siis mul ei oleks selle vastu päris tõesti mitte midagi.
pildid
säutsud
videod
fb
