You stepped into these days

I took the world into me, rearranged it, and sent it back out as a question: “Do you like me?”
- Jonathan Safran Foer

Kuidas ma ka ei püüaks, mõistliku pikkusega lauseid üheks postituseks kokku panna täna ei oska. Kohe terve päev ei osanud, noh. Seesama mustand istus ja istus mu ees ja “do you like me?” vastus oli järjest kindlam ei.

Ma olen Poolat edasi kirjutanud.. ma ei tea, kas on hea märk, kui mõni arvutisse toksitud seik tundub mulle endale nii naljakas, et ma mõtlen – see on pingutust väärt. Täna ajas mind naerma see, kuidas Marta ema tahtis minu vanaisale jõuludeks tulekustutit kinkida. Ma arvan, peatüki nimi võikski olla “Lisette vanaisale – tulekustuti”. Täpselt niimoodi see tal tookord ruudulisele paberile kirjutatud oli.

Mõni päev tagasi naersin vana blogipostituse peale. Ja ma pean tunnistama, et see tõesti oli natuke õel postitus. Nimelt andis üks poolakas välja raamatu pealkirjaga “Rainbow Humming Bird on The Butt”. Tegemist on geimehe autobiograafiaga. Palun näidatagu mulle inimest, kes ei hakka korraks naerma arvates, et tegemist on mingi pentsiku naljaga. Igatahes oli see mees minu postituse leidnud ja arvates, et ma tema “sensatsioonilist” teost kiidan, jätnud kommentaari “oo, kui lahe, aitäh!” vms. Minu kommentaar minutit kaks hiljem keskendus kõikide lugejate ettetänamisele mitte tõlkimise eest.

Aga veel sellest Poolast. Olgugi, et see oli ju vaid paar aastat, ja tagasigi olen juba paar aastat.. See kogemus muutis mu elu. Sellest septembrist muutus miski meie sees, meie kõigi. Keegi sai surma, keegi läks hulluks ja keegi läks ära ja nii edasi kuni selleni, et mina kolisin. Ühes raamatus.. ahaa, ma isegi mäletan, millises.. et ühes raamatus kirjutati, kuidas neist – elu pöördelistest hetkedest – saame me igatahes aru. Lihtsalt, et alati alati alati alati retrospektiivis. No vot. Ja mulle tundub nüüd, 4 aastat hiljem, et hakkab selgeks saama – see oli see koht. Ning mõned asjad, mis toona muutusid, piinavad mind siiani. Näiteks… sõbrad. Ma tean, et ei saa tagasi neidsamu inimesi, samas ringis, samas kohas. Ma teadsin seda ka minnes, ja ma arvestasin sellega. Ent teinekord on mul Poola blogi lugedes, Poolat kirjutades tunne, et mu sõbrad olid minu sees rohkem olemas siis, kui olin seal. Rohkem, kui nüüd. Ma ei tea ka. Ma ei oska seletada. Inimesed on jäänud ju samaks (sest ma arvan, et ma olen enam-vähem leidnud Oma Inimesed), aga midagi läks Poolaga kaotsi. Kas minus või meis või. Triin arvas, et see on periood. Et võib-olla meie, sõprade, teineteise vajamise perioodid ei kattu parasjagu nii hästi nagu varem. Aga see ei tähenda, et nad uuesti klappima ei saaks.

Näed, siin ma kirjutan, et sõbrad-sõbrad.. kuid nädal nädala järel möödub ning iga mõne päeva tagant mõtlen, et ülehomme lähen Kristi ja Grete juurde. Aga ei ole tulnud seda ülehomset. Ja ma tean, et nüüd ma pean lihtsalt minema kohe, kui mõtlen, sest muidu ei tea, mis saab.

Ükskord vastas meie Varssavi IT-tugi jumala nimel vandudes, et “server on kahjuks puhkusel”. Ma tahaks ka panna kõik oma serverid puhkusele ja sõita ringi ja võtta telk ja minna paadiga üle lahe ja käia veel ujumas ja… Miks see on nii, et me defineerime.. ei, see ei ole see sõna. Hindame? Hindame oma elu selle järgi, mis meil puudu on. Siit edasi ma ei saa kirjutada, sest just juhtus see asi, mida ma kutsun mõtteralliks. See on siis kui sa hakkad mõtlema ühest asjast ja siis mõte läheb ja läheb ja läheb edasi ning kui sa järele jõuad, arutleb su mõtte hääl parasjagu selle üle, kas mõistlikum on osta juustu viilutatuna või mitte-viilutatuna.

Aga saigi pikalt. Pikemalt, kui planeerisin.
Tegelikult tuli see Poola-asi nii palju meelde seepärast, et ma mõtlesin ühele, kes läheb nüüd ära. Ma ei oska seda seletada. Ega tahagi, hea sedasi.