Kuna Sa Marta ja Potsataja kirjale otse kommentida ei lase, siis kirjutan siia. Tahad tõsta see sinna alla.
Mitte kaastundest ega meeldidatahtmisest aga väikese näpuviibutusega, saan ma Sinust täiesti aru. Ma tean, mida Sa pead ja oled pidanud läbi elama olgugi, et meie seksuaalsed eelistused on erinevad ja läbielamiste põhjused erinevad.
Sarnases olukorras olevaid inimesi on Eestis praegu mitmes erinevas kildkonnas. Näen samasugust käega löömise, kärsituse ja kibeda iroonia segu näiteks ka nn rahvuslaste juures aga samamoodi ka eesti venelaste juures.
Raske on Sulle midagi ette heita, sest Sa oled samasooliste võrdõiguslikkuse teema vast ikkagi vabatahtlikult enda kanda võtnud. Nii on seda teinud ka rahvuslased ja veneaktivistid. Ja kõikide nende tegevuses on väljapääsmatuse tunnet ja paratamatust.
See, et Sind paremalt ja vaskult pekstakse on selliste ametite juures paratamatu. See, et Sa õige asja eest välja olles mõnitada saad, käib selle ametiga kaasas. Enesekaitseks kipub inimene endale peale kasvatama paksemat nahka, sest muidu on lihtsalt võimatu terve mõistuse juures olla.
Aga selleks, et maailma adekvaatselt tajuda peavad meeled ikkagi olema tundlikud nagu peene liivapaberiga pool-verele hõõrutud Šveitsi kellasepa sõrmeotsad – et tunneks täpselt mis toimub ja kuidas sellele reageerida.
Jah, Sinu väljaütlemistes on kõik burnouti tunnused. Alguses järjekindel pareerimine, siis killuke meeleheidet, siis taas võidukas kaitsepositsioon, siis kibe iroonia, siis veel küünilisem iroonia, mis hakkab hea maitse piiridele lähenema ja siis viisakas käegalöömine.
Sa oled noor inimene ja kindlasti oled Sa ka kärsitu ja kindlasti tunned Sa, et oled oma võitluses üksi. See, et Sa oma mõttemaailma nii mõtetes kui tegudes jagajatega koos võitled – sellest ei piisa. Nii nagu ei piisa eelpool näiteks toodud rahvuslastel ja veneaktivistidel oma õige asja ajamiseks omakeskis tõestuste ja õigustuste vahetamiseks.
Teil/Sul on vaja mõttekaaslasi ja partnereid ka nö tavaliste inimeste hulgast. Olgu need täiesti heteroseksuaalsed avaliku elu tegelased või oma homoseksuaalsust täiesti avalikult tunnistavad avaliku elu tegelased. Seal omakeskis, oma asja eest seistes te jäätegi seda vaikselt pusima. Ja need paar purset aastas gayparaadil ja mõnel muul üritusel jäävadki niimoodi vaid kaugeks kurioosumiks.
Homoseksuaalsuse tagamaid ei selgita rabe ja iseenesestmõisteavuse alatooniga eneseõigustus nagu seda võib lugeda pride.ee leheküljelt. Jah seal räägitakse õiget juttu aga erinevate inimesteni jõuab arusaamine erinevaid teid pidi:
- on “tõsiteadlasi”, kes iga väite kohta tahavad saada statistilist andmestikku ja viiteid teaduslikele artiklitele (ma ise olen pigem selline). Ärge säästke aega ja vaeva refereerimaks, viitamaks ja publitseerimaks neid internetis;
- on igapäevainimesi, kes tahvad lihtsalt selget põhjendust selle kohta, et jah nii on ja ohtlik see ei ole ja minu laste kooliõpetaja võib küll homoseksuaal olla, see ei nakka ja ei tähenda et ma pean kohe politseisse teatama;
- osa inimesi saavad kindlustunde lobisedes ja nende jaoks on vajalik koht kus suhelda. Kusagil vist oligi mingi foorum aga ma ei tunne, et see mulle meelde oleks jäänud ja ma sinna tagasi tahaks minna. Just sellist kohta, kus ka või peamiselt heteroseksuaalid ja homofoobid (vajadusel ka räusates) ennast väljendada saaksid on hädavajalik;
- olukorras, kus meie post-isesesivumislik-post-orgastiline sekusaalrevolutsioon endiselt kestab, seksuaalse alatooniga bloge peavad eninde Äripäeva ajakirjanik-kõmulehe toimetaja eksmees + juristiharidusega poetess ning suurim tabloid publitseerib seksuaalselt vabameelse tumeblondi blogi, oleks vist aeg, et keegi või miks ka mitte kõik, kes oskavad ja tihkavad, ka oma homo hingelisuse ja miks ka mitte seksuaalsuse meie ette laotaks. Siis jõuaks ilmselt nii mõnedki äratundmisele, kui palju neist on toda ja et nood on täiesti “normaalsed” ja ilusad inimesed.
Aga need on ainult mõned viisid, kuidas seda mõistmatuse kaljut raiuda…
Ma tahan Sulle isalikult soovida – puhka. Lülita välja. Käi ära. Ja siis mõtle – kas Sa veel leiad endas jõudu sellega ise tegeleda ja kui Sinu vastus on aus “ei”, siis leia endas vähemalt jõudu toetada neid, kes sellega edasi tegelevad, õpetades neid vältima vigu, mida Sa ise võib-olla tegid.
Lõpetuseks tahan ma teha Sulle ühe heteroseksuaalse, isalikult testosterooni ja feromoonilõhnalise karukallistuse. Ja kui See Sulle väga vastik ei tundu, siis täiesti ametlikult ja tänutäheks suudelda Sind mitte ainult põsele vaid huultele. Seda armastust ja hoolivust hingega oma asja juures olevate, südames heade inimeste vastu jätkub mul mu kalli naise ja laste kõrvalt ka Sinu jaoks.
Lisette, aga neid mõne meelest “matse” on ju palju, kes su teksti ja su mõtteid on nautinud.
Keegi saatis sulle mu blogi esimesel korral just märkusega “mõnus teravkeel”. Ja mul on selline tunne, et ma olen ka Varssavis elanud, rattaga läbi sügise sõitnud, alguses üldse poola keelt ei osanud ja õppisin metroosiltidelt.. igasugu jaburad jamad poolakatega, näiteks üks tegelane, kes sõnagi lausumata piletid enda kätte võttis ja pärast Tõnissoni häälel ümises “mis nad siis pakkusid?”… Või kuidas juuksuriks oli ehtne poola tädi, kes ütles “Sinu juustega, ludri?”… ja raamatupoes oli müüjaks Barbina, kes surmani ära ehmatas, kui pidi inglise keeles rääkima?… Ja arstitädi, kes sinu asemel Martaga dialoogi pidas? jnejne.
Ma soovitaks väga, et kustuta lihtsalt oma peast ja ka mujalt minema see jutt, mis seal eelmises postituses on. Las nad arvavad, mis nad tahavad. Ja ela oma elu edasi ja kirjuta ikka blogi ka edasi, eks.
pildid
säutsud
videod
fb
Kuna Sa Marta ja Potsataja kirjale otse kommentida ei lase, siis kirjutan siia. Tahad tõsta see sinna alla.
Mitte kaastundest ega meeldidatahtmisest aga väikese näpuviibutusega, saan ma Sinust täiesti aru. Ma tean, mida Sa pead ja oled pidanud läbi elama olgugi, et meie seksuaalsed eelistused on erinevad ja läbielamiste põhjused erinevad.
Sarnases olukorras olevaid inimesi on Eestis praegu mitmes erinevas kildkonnas. Näen samasugust käega löömise, kärsituse ja kibeda iroonia segu näiteks ka nn rahvuslaste juures aga samamoodi ka eesti venelaste juures.
Raske on Sulle midagi ette heita, sest Sa oled samasooliste võrdõiguslikkuse teema vast ikkagi vabatahtlikult enda kanda võtnud. Nii on seda teinud ka rahvuslased ja veneaktivistid. Ja kõikide nende tegevuses on väljapääsmatuse tunnet ja paratamatust.
See, et Sind paremalt ja vaskult pekstakse on selliste ametite juures paratamatu. See, et Sa õige asja eest välja olles mõnitada saad, käib selle ametiga kaasas. Enesekaitseks kipub inimene endale peale kasvatama paksemat nahka, sest muidu on lihtsalt võimatu terve mõistuse juures olla.
Aga selleks, et maailma adekvaatselt tajuda peavad meeled ikkagi olema tundlikud nagu peene liivapaberiga pool-verele hõõrutud Šveitsi kellasepa sõrmeotsad – et tunneks täpselt mis toimub ja kuidas sellele reageerida.
Jah, Sinu väljaütlemistes on kõik burnouti tunnused. Alguses järjekindel pareerimine, siis killuke meeleheidet, siis taas võidukas kaitsepositsioon, siis kibe iroonia, siis veel küünilisem iroonia, mis hakkab hea maitse piiridele lähenema ja siis viisakas käegalöömine.
Sa oled noor inimene ja kindlasti oled Sa ka kärsitu ja kindlasti tunned Sa, et oled oma võitluses üksi. See, et Sa oma mõttemaailma nii mõtetes kui tegudes jagajatega koos võitled – sellest ei piisa. Nii nagu ei piisa eelpool näiteks toodud rahvuslastel ja veneaktivistidel oma õige asja ajamiseks omakeskis tõestuste ja õigustuste vahetamiseks.
Teil/Sul on vaja mõttekaaslasi ja partnereid ka nö tavaliste inimeste hulgast. Olgu need täiesti heteroseksuaalsed avaliku elu tegelased või oma homoseksuaalsust täiesti avalikult tunnistavad avaliku elu tegelased. Seal omakeskis, oma asja eest seistes te jäätegi seda vaikselt pusima. Ja need paar purset aastas gayparaadil ja mõnel muul üritusel jäävadki niimoodi vaid kaugeks kurioosumiks.
Homoseksuaalsuse tagamaid ei selgita rabe ja iseenesestmõisteavuse alatooniga eneseõigustus nagu seda võib lugeda pride.ee leheküljelt. Jah seal räägitakse õiget juttu aga erinevate inimesteni jõuab arusaamine erinevaid teid pidi:
- on “tõsiteadlasi”, kes iga väite kohta tahavad saada statistilist andmestikku ja viiteid teaduslikele artiklitele (ma ise olen pigem selline). Ärge säästke aega ja vaeva refereerimaks, viitamaks ja publitseerimaks neid internetis;
- on igapäevainimesi, kes tahvad lihtsalt selget põhjendust selle kohta, et jah nii on ja ohtlik see ei ole ja minu laste kooliõpetaja võib küll homoseksuaal olla, see ei nakka ja ei tähenda et ma pean kohe politseisse teatama;
- osa inimesi saavad kindlustunde lobisedes ja nende jaoks on vajalik koht kus suhelda. Kusagil vist oligi mingi foorum aga ma ei tunne, et see mulle meelde oleks jäänud ja ma sinna tagasi tahaks minna. Just sellist kohta, kus ka või peamiselt heteroseksuaalid ja homofoobid (vajadusel ka räusates) ennast väljendada saaksid on hädavajalik;
- olukorras, kus meie post-isesesivumislik-post-orgastiline sekusaalrevolutsioon endiselt kestab, seksuaalse alatooniga bloge peavad eninde Äripäeva ajakirjanik-kõmulehe toimetaja eksmees + juristiharidusega poetess ning suurim tabloid publitseerib seksuaalselt vabameelse tumeblondi blogi, oleks vist aeg, et keegi või miks ka mitte kõik, kes oskavad ja tihkavad, ka oma homo hingelisuse ja miks ka mitte seksuaalsuse meie ette laotaks. Siis jõuaks ilmselt nii mõnedki äratundmisele, kui palju neist on toda ja et nood on täiesti “normaalsed” ja ilusad inimesed.
Aga need on ainult mõned viisid, kuidas seda mõistmatuse kaljut raiuda…
Ma tahan Sulle isalikult soovida – puhka. Lülita välja. Käi ära. Ja siis mõtle – kas Sa veel leiad endas jõudu sellega ise tegeleda ja kui Sinu vastus on aus “ei”, siis leia endas vähemalt jõudu toetada neid, kes sellega edasi tegelevad, õpetades neid vältima vigu, mida Sa ise võib-olla tegid.
Lõpetuseks tahan ma teha Sulle ühe heteroseksuaalse, isalikult testosterooni ja feromoonilõhnalise karukallistuse. Ja kui See Sulle väga vastik ei tundu, siis täiesti ametlikult ja tänutäheks suudelda Sind mitte ainult põsele vaid huultele. Seda armastust ja hoolivust hingega oma asja juures olevate, südames heade inimeste vastu jätkub mul mu kalli naise ja laste kõrvalt ka Sinu jaoks.
Pea vastu! Ja tõuse ka tuhast! Kalli!
Lisette, aga neid mõne meelest “matse” on ju palju, kes su teksti ja su mõtteid on nautinud.
Keegi saatis sulle mu blogi esimesel korral just märkusega “mõnus teravkeel”. Ja mul on selline tunne, et ma olen ka Varssavis elanud, rattaga läbi sügise sõitnud, alguses üldse poola keelt ei osanud ja õppisin metroosiltidelt.. igasugu jaburad jamad poolakatega, näiteks üks tegelane, kes sõnagi lausumata piletid enda kätte võttis ja pärast Tõnissoni häälel ümises “mis nad siis pakkusid?”… Või kuidas juuksuriks oli ehtne poola tädi, kes ütles “Sinu juustega, ludri?”… ja raamatupoes oli müüjaks Barbina, kes surmani ära ehmatas, kui pidi inglise keeles rääkima?… Ja arstitädi, kes sinu asemel Martaga dialoogi pidas? jnejne.
Ma soovitaks väga, et kustuta lihtsalt oma peast ja ka mujalt minema see jutt, mis seal eelmises postituses on. Las nad arvavad, mis nad tahavad. Ja ela oma elu edasi ja kirjuta ikka blogi ka edasi, eks.