love is there

Sõbrad, andeks, tuleb jutt mulle endale.

Ega ma ei tea päris täpselt, miks see nii on. Aga mõnega on. Vaatad otsa ja tead, et on armastus. Ja see võib olla mööduv, müüdav ja mahapestavgi, aga ta on. Peale sinu ei saa sellest keegi õieti aru saada. Sest see on sinu, päris sinu oma. Ise mõtlen nii. Mina tean, ma olen tahtnud paaril korral väga sellest rääkida, aga sekundi murdosa hiljem tuleb arusaamine, et kui räägin, siis võlujõud kaob. Ma arvan, et see on inimese saladus. Inimese Saladus, ja temal peab see olema, sest niimoodi on ta Päris.

Minu käest ei ole keegi mitte kunagi nii palju küsimusi küsinud kui…

Milliseid sarju sa vaatad? Ma ei tea neid, aga ma tahan teada.
Kas see plaat? Ma kuulan seda veel.
Ütle veel selle raamatu pealkiri, ma tahan seda lugeda.
Kas sa vaatad alati, kuidas inimesed kätega räägivad? Selleks, et sa ise ka räägid nii?
Ujuda meeldib sulle väga, eks?
Miks sa seda ei söö? Kas maitse pärast? Kui kahju, et ma ei saa seda kogemust sinuga jagada.

“Miks?”
Sest ma tahan teada, kuidas sa oled.

Kuidas ma olen. Mitte milline, vaid kuidas. Kuidas mina olen. Ja see teeb mind kohmetuks, sest ma ei tea. Kuidas ma olen?

See pole… selline armastus. Aga ta on, ja ta on mitmes inimeses ja see mitmus teeb minust minu. Mul on seda vaja. Mul on vaja sind ja sind ja sind ja sind. Ja mul on vaja mälestust sinust ja puudutust sinult ja naeratust sinult ja minevikku teilt ja olevikku teilt. Ma tahan, et mul on lootusekiir iga päev. Ükskõik, mille lootus, aga see peab mul olema.

“She wants to know if I love her, that’s all anyone wants from anyone else, not love itself but the knowledge that love is there, like new batteries in the flashlight in the emergency kit in the hall closet.”

Ja muuseas, mulle meeldib, et keegi peab blogipostituste juures pilte meeles. Vähemalt minu ettekujutuse jaoks on see hädavajalik.