Mina ei tea, kas ma kunagi saan rääkida, mis minuga selle nädala jooksul juhtus, aga see oli igatahes väga… alandav? Kurb? Solvav? Paha. Lihtsalt paha.

Tallinnas on üks koht, millest mööda sõites ma mõtlen alati kahte asja. Esiteks, et küll see on üks ilus koht Tallinna linnas. Ja teiseks, kuidas ma ükskord selles kohas olin. Just see üks kord. Ühel päeval, mis on vist selline, et ta jääb päris… päris meelde. Ma tean, neid päevi arvatakse olevat palju, aga tegelikult ei ole. Tegelikult on neid mõni üksik. Igatahes on too päev minu jaoks üks neist üksikuist. Ja nüüd on nõnda, et kui ma sellest kohast mööda sõidan (või kõnnin), siis mõtlen ikka, et kuhu ma kadusin.

Sest minust oleks pidanud saama midagi muud. Ma pidin hakkama elama teist elu. Seda elu, kus Roosi tuli tollesse hoovi ja ütles “sain”. Seda elu, kus mina ise astusin uksest välja väikesesse sisehoovi, korraks toda sisehoovi vaatasin ja elu õnnega väravast välja astusin ja kiriku eest hakkasin jooksma ja jooksin kõikidest nendest treppidest alla ja jäin seisma alles Kalamajas. Sest mina ka… “sain”. Ma pidin elama seda elu. Minust pidi saama.. see.

Ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud.
Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine.

Kui ma tollest kohast mööda sõidan, vaatan ma seal iseennast. Üht miljonist minust. Kellest sai keegi teine. Kes sai kellekski teiseks. Ja ma tean, et nende treppide peal, nende treppide peal on see mina, keda ma kõige paremini tunnen ja et ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma pole mitte seal, vaid vaatan seda kõrvalt. Vaatan, mis minuga oleks pidanud tegelikult juhtuma.

Moel või teisel tunneb igaüks end üksinda. “Jumalaüksi”, nagu keegi kirjutas. Kõigil tuleb ette hetki, kus sa ei tea päris täpselt, mida sa tegema peaksid, kus olema või kellega olema, kartes, et midagi jääb muidu tegemata. Et elu ei leia sind üles.

Et sa peaksid tegelikult hoopis olema kodus, mitte tänaval. Et äkki keegi koputab sinu uksele just praegu.
Või et sa peaksid kõndima praegu hoopis nimelt tänaval, sest keegi, kellega sa järgmise nurga peal kokku põrkama pidid, juba läheneb. Aga sina oled kodus.