and somewhere I know she knows
Mõned asjad meie vahel on niisugused, et mul pole selleks sõnu.
See, et pea kümne aastaga oled sa minu elus ikka ja alati need kolm sekundit pausi ja lause “olgu, siis palun üks gin-toonik”, millele sa vastad kolmesekundilise pausiga “palun”, see pole irooniline. See pole mühaklikkus, nagu sa kirjutasid. See pole mitte midagi muud kui lihtsalt lohutamatult kurb. Mõni kord. Mõnikord. Miks sinust sai “olgu”? Millal sust sai “olgu”?
Ja kas see ei peaks olema vastupidi? Et erinevalt minust peaksid sina teadma, et pole olemas sellist asja nagu “hiljem”. Et pole võimalik midagi edasi lükata, sest.. sest pole. Lihtsalt pole. Ent ometi on mul iga kord tunne, et seda ütlen sõnadega välja mina. Et ma vaatan sulle otsa ja ütlen, et pole olemas hiljem, sest see läheb mööda. Ja sa lased sellel mööda minna. Mitte ainult minuga, vaid üldse. Su elu juhtub, aga sind pole kohal. Miljon sind elavad seda teistmoodi. Õnnelikumalt. Ja sind ei ole ma kunagi õnnelikuna näinud. Jumala ausõna. Mõnikord ma mõtlen, kuidas sa siis paistaksid.
***
Viimase aja “nagu filmis” hetked on pühapäevad. Nagu täna. Ausõna, sõbrad, mul on nii väga hea sedasi olla. Isegi kui see maksab üle mõistuse palju. Iga kell.
***
Ma tahaks nii väga siia ühest inimesest veel kirjutada. Aga see justkui ei sobiks.
pildid
säutsud
videod
fb
