Kuid samas – copypasten siin osa Erik Vesti (Mähe seltsi esindaja rahanduskomisjonis) 18.dets kirjast. See räägib iseenda eest:

“Kuna jõulupühad on siiski kõikide “valitsejate” jaoks tõeline püha, siis viimasel rahanduskomisjoni koosistumisel antigi teada, et erakorraline rahanduskomisjoni kogunemine leiab aset samal päeval, kui linna volikogus on eelarve teine lugemine.
Kolmapäeva õhtul saatiski Hr. Vitsut, kes on nii volikogu esimees kui ka rahanduskomisjoni esimees kõikidele rahanduskomisjonide liikmetele kutse (nii nagu seda tehakse enne igat koosolekut), kus märkis rasvaselt ära, et komisjoni kogunemine on 17.12.2009, ning kogunemise kellaaeg täpsustatakse hiljem.
Sellise kutse puhul peaks iga kohusetundlik rahvaesindaja endale vaba päeva võtma ja vaid järgmist käsklust ootama. Kuigi minu “häälel” ei ole rahanduskomisjonis sugugi määrav tähtsus, siis huvi teada saada, mida eelarves veel muuta tahetakse pani ka mind telefoni- ja internetivalvesse (ei tea ju kunagi, kuidas otsustatakse teavitada).

Ja ootama ma jäingi.

Tagantjärgi protokolle lugedes sain teada, et rahanduskomisjon kogunes kell 20.25. Kümmne minuti jooksul hääletati kõik 13 eelnõuparandust läbi ja häältega 12 poolt ja 0 vastu kiideti ka eelarve heaks. Tundub kummaline, et mitte üks inimene ei hääletanud vastu.
Tegelikkuses oli rahanduskomisjonis kohal vaid 12 koalitsiooni kuuluvat liikmed ja puudujateks olid kõik opositsiooni kuuluvad liikmed, ning ka mina.
Samal ajal, kui hääletamine aset leidis olin mina rahanduskomisjoni nõupidamisteruumist vaid mõnesaja meetri kaugusel (ikka ooteseisundis).

Siit järeldus: Kui komisjon on otsustusvõimeline 50% + 1 liikme kohal olles ja selline arv saadakse täis vaid “omade” toel, siis ilmselt ei ole vaja ka teisi liikmeid arutellu kaasata.

Selline on siis demokraatia Tallinna moodi. Olen varemgi mõelnud, miks on vaja sellist komejanti, kus opositsioon on vaid kohatäiteks ja “teerull” kulgeb pidurdamatult oma rada.

Tegin ka hr. Vitsutile järelpäringu, kus palusin tekkinud olukorda selgitada, kuid ööpäeva jooksul ma vastust saanud ei ole ja kuna minu varasemadki päringud on jäänud vastusteta, siis erilist ootust nüüdki ei kasvata.”

Minu senised kogemused nii drastilised pole, pigem lihtsalt ootamatult sisutud. Nagu Hannes Võrno enda poliitikasse sisenemisest mingis intervjuus rääkis – mõtled, et lähed jalkat mängima, aga avastad platsil, et väravavaht sööb võileiba ja teised vahivad niisama.
Loomulikult ma ei arvanud, et komisjonis mingi hirmus kõrgliiga mäng käib, aga natuke huvitavat kõksimist ehk ikka. Kuid reaalsus on vaikus, vaikus ja ühehäälne hääletamine. Kahe koosoleku jooksul ei ühtegi ettepanekut (kui välja arvata üks, mille ma küll kirja panin, aga esitada ei julgenud… sest ei teadnud, millal ja kuidas seda üldse sobilik oleks teha ja keegi teine midagi sellist ei teinud ja üldse…), enamike teemade kohta ei ühtegi küsimust ja kui on, siis ainult paari opositsiooniliikme või parteitu poolt (kes kõik on seal esimest korda ja nähtavasti pole veel mõistnud, et “küsimuste esitamise aja” all päriselt seda ei mõelda).
Paratamatult hakkab tunduma, et mõttekam oleks kolmapäevaõhtuti kasvõi naabrite blogisid lugeda. Sai vähemalt suurepärase mõiste “vastassooihar” võrra rikkamaks:D