the private lives of pippa lee

Vaatasin sellist filmi. Meeldis. Kõige rohkem Robin Wright Penn’i pärast. Aga muidu ka.

a la kissinger

via Hannes Rumm

Kunagi pilkas Henry Kissinger eurooplasi küsimusega: millisele telefoninumbrile pean ma helistama, kui mul on vaja teada saada, milline on Euroopa Liidu ühine seisukoht. Nüüd otsustab president Obama proovida, kuidas see kauaigatsetud telefoninumber töötab pärast Herman Van Rompuy nimetamist Euroopa Liidu presidendiks.

Paraku ei arvesta Obama ajavahet ja satub automaatvastaja peale: “Tere õhtust, te olete helistanud Euroopa Liitu, mina olen Herman Van Rompuy. Tänaseks on meie kontor juba suletud. Palun valige üks järgnevatest võimalustest. Kui teid huvitab Prantsusmaa seisukoht, vajutage number üks. Kui teid huvitab Saksamaa seisukoht, vajutage kaks. Kui teid huvitab brittide seisukoht, vajutage kolm. Kui teid huvitab Poola seisukoht…”

…

Ma ütlen, et see oli mu parim, parim, parim töökoht. Ever.

http://www.vimeo.com/10001480

read me your favourite line*

Karli jutuvada jätkates, minule sobib pikk rihm. Või veelgi paremini sobib mulle rihmata, aga teadmine, et on olemas pika rihma võimalus, kui me seda tahame. Ja minu.. mm.. inimesed võivad rahus elada rihmata ja teadmisega, et on olemas pika rihma võimalus.

* pealkirjad on laulusõnadest, ma ei mäleta, kes seda küsis.

it’s your uneasy mind

Jäi enne ütlemata, et tantsida meeldib mulle endiselt meeletult. Ja seepärast ma armastan Róisín Murphy’t. Sest ma saan aru, millest ta räägib. Et keha ei küsi, kas sa oskad tantsida. Keha teeb seda ise. Vaata ise.

the small step I need to take is a mountain

Teate, mul tõesti pole mitte midagi mõistlikku öelda. Pealegi, eile (me aitasime Kajal koristada..) diivanil pikutades sai päris palju ära ka öeldud, ega iga päev ei jõuagi.

Kui üldse öelda, siis ehk seda, et mõnikord, mõnel õhtul on tõesti tunne, et nii hea on. Ja et on ilusad inimesed ja et kellegi juhuslik pilk on tore ja et tantsida on hea ja et mõni on tõeliselt kaunis ja et sekundi murdosa jooksul on reaalsus väga.. reaalne. Või midagi sinnapoole.

Käisime eile Kassiga pika tiiru Kalamaja pargis ja tänavad olid nii vaiksed. Autosid peaaegu ei olnud, päikest oli palju ja mina vaatasin aina maju, kus elab sõber või tuttav või keegi, keda keegi kindlasti tunneb. Kass haukus paaril korral lihtsalt niisama. Ja oli üldse väga ilus punane koer selle päikesega.

Ma panin oma kabineti ukse kinni, sest ma tahtsin korraks, ainult hästi korraks istuda nii, et jalad toetavad laua peale. Ametnikud nii ei tee. Aga mina panin ukse kinni ja ikkagi tegin.

Mõnikord mulle meeldib mõelda, et need vead ja valed otsused, mida teinud olen, saavad äkki lepitust headest asjadest. Äkki. Ja ma tean, ma olen häid asju teinud. Kindlasti olen. Aga ma ei tea, kas sellest piisab. Ma ütlen alati tere ja tänan ja vaatan silma kui juttu räägin. Välja arvatud siis kui keegi mulle väga meeldib. Siis ma ei julge väga pikalt vaadata. Aga ühesõnaga, need on ka head asjad. Ma ise usun nii. Sest ma tahan teistelt sedasama. Ma tahan, et mulle öeldakse tere ja tänan ja vaadatakse silma kui juttu räägitakse. Ja et ma tunneks, et keegi ei julge väga pikalt otsa vaadata, sest mina meeldin. See on hea tunne. Ainult et sellest ei saa vist peaaegu kunagi teada. Kuigi seda võiks öelda. Lihtsalt niisama. Näiteks et “sa oled nii ilus”. Või et “su juuksed lõhnavad nii hästi”. Kasvõi seda. Ikka on hea kuulda.

Rohkem ma ei oska midagi kirjutada. Praegu.

you may experience belonging

“I am the work of your life, you are the work of mine. That’s how love is.”

Üldse, no üldse ei paneks pahaks, kui midagi juhtuks.

without hope the us’s give up

Ma alati nutan natuke kui Kristina Šmigun võidab või inimesed tõusevad kellegi tunnustuseks püsti või kui on laulupidu või kui keegi teise inimese kaitseks välja astub või on tõesti äraütlemata viisakas või kena või isetu või kui Eurovisionil “meie omad” laval on või kui Chalice laulab Minu inimesed.

Sest see lihtsalt on nii ilus ja hea.

Ja üks Varssavi korter nägi mind Torino mängude ajal tundide viisi nutmas. Sest see oli kodu. Nendeks hetkedeks. Mõnikord võib ennast kodus ka väga võõrana tunda. Either way, nii hea kui on torinod või vancouverid või imekaunis olümpiavorm. Meie.

I tell you that I’ll always want you near

“It’s so beautiful at this hour. The sun is low, the shadows are long, the air is cold and clean. You won’t be awake for another five hours, but I can’t help feeling that we’re sharing this clear and beautiful morning.”

J.S.Foer

always

I wish I had a river

Ja veel ma tahtsin öelda, et ma ise tunnen, et oma töö osas olen ma üldiselt eranditult lojaalne ja pühendunud. Emotsionaalses mõttes. Et kui ma teen tööd, olen valinud mingi koha ja mind on valitud, siis ma olen selle asja eest väljas, saba ja sarvedega. Isegi, kui on midagi, mis ei meeldi või midagi, mida tahaks teisiti teha.

Aga mind teeb maailmaõnnetuks kui see usaldus ja hoidmine lakkab olemast kahepoolne. Või kui juhtub järjest asju, mis tekitavad mus ainult tunnet, et see pole õiglane. Kõik.

epilepsy is dancing

Tuleb tunnistada, et on niisuguseid päevi, kus ma olen kogu täiega nende paadis, kelle meelest poliitika on mõttetu ja parem on sellest eemale hoida. Kuigi põ-hi-mõt-te-li-selt olen ma teist meelt… no on selliseid päevi.

Sest mõnikord ei usu ma küll mitte sekundi murdosakski, et need inimesed (või pigem nende inimeste kooslus) võiks üleüldse midagi korda saata. Ausalt.

Sest mõnikord mõtlen, et kuigi mulle juba kümme aastat tagasi ennustati kümne aasta pärast tulevat aega, kus ma ei ole enam idealist ja sealjuures pisut naiivne, tundub üha enam, et ka praegu kümne aasta pärast ees ootav ei näe mulle ette iseäranis vähem idealismi ja naiivsust. Palju õnne kui sul on ikka meeles, kust ja mis asjus too viimane lause algas. “Kuhu ja mis asjus”, muide, on kild ETV Tiina Jaaksonilt, kes saate salvestusel kaamerasse vaadates küsis, et oot, kuhu ja mis asjus ma vaatama pean.

Nii. Ja mõnikord ma tunnen end tõeliselt rumalana. Kohe päriselt rumalana, ja ma ei suuda uskuda, kuidas mõni, kes räägib, kõike seda teada saab. Mingist asjast. Mina ei tea mitte millestki nii palju (veel). Aga nemad teavad. Ja järgmisel hetkel ei suuda nad kõike räägitut üldse suure pildiga sobitada. Ja see hämmastab mind.

Mina oma sõbra Triinuga arutasin ükskord, et väga paljusid meie aja probleeme lahendab tõenäoliselt põlvkonnavahetus. Et näiteks kogu vene küsimus saab meievanustega tõenäoliselt vähem emotsionaalseks ja et mingitest pseudomoraalidest ja muust sellisest saadakse ehk lahti. Ja see on normaalne, et niisugused muutused tulevad koos inimeste vahetumisega. Aga minu sõber Triin arvas siis, et me võime küll saada inimesed, kes on tükk maad idealistlikumad ja suuremate mõtetega (sest meid on õpetatud olema vähemalt parim), aga need inimesed ei oska tööd teha. Ja ma usun, see on tõsi. Et sellel vahetusel, kelle peale mina vähemalt ühiskondlikus mõttes väga suured panused teinud olen, ongi ainult suured mõtted. Ja neid tahetakse kohe. Ko-he. Sestap pettutakse kiiremini. Antakse alla. Ka kohe.

Ja seda ma tahtsingi öelda, et sellistel päevadel nagu täna.. mina annan ka alla. Iga sekund ja iga minut, kus ma olen sunnitud veel ja veel ja veel ja veel ja veel kuulama seda… seda udujuttu ja… oleks ime, kui ma ei annaks alla. Ja oleks tõeline ime kui minusugune ei pettuks.

Olgugi, et mitte miski just kirjutatust ei tule mulle üllatusena, on see ikkagi ootamatu. Ja ma tean seda kõike ja ma olen seda näinud ja näen veel ja olen selle ikkagi kõige kiuste ju ise valinud ja teatud hetkedel on huvitav ja see meeldib mulle, aga, AGA! Selles mõttes meeldis mulle mõne aasta tagune aeg rohkem. Töö mõttes. Sest ebaõnnestumised olid.. loogilised? Paratamatu.. ee.. paratamatumad? Et sellesse töösse oli aeg, õieti siis fakt, et see kõik võtab aega, see oli nagu sisse kodeeritud ja väga palju asju saigi just ajaga põhjendada.  Poliitikas ma ei saa sellest aru. Ma ei räägi siin konkreetsetest teemadest, vaid põhimõtteliselt sellest, et mu meelest mitte midagi ei toimu. Ausalt.

Ja mul on nii mõnigi õhtu väga keeruline oma südametunnistusele seletada, milleks ometi on hea kogu selle energia, mõtte, paberi, pastaka, elektri, kütuse, toidu, joogi ja aja raiskamine. Ning veelgi enam, MIKS sellest ei tohi rääkida.

ramalama bang bang

Kui ma viitsiksin natukenegi keskenduda, siis kirjutaks siia töötaja väärtustamisest, kirjutaks, et ma arvan, erakordselt suur valimisaktiivsus on Eesti kontekstis väga ohtlik märk, kirjutaks, et ma ei ole rahul ühe, teise ja kolmandaga, et mulle ei meeldi, kui valitseb “tehtagu” suhtumine ja seda nii tööl kui… noh, näiteks spordis. Ja veel mõnest kirjutaks.

Aga ma lihtsalt ei viitsi.

I think I deserve just a little more

I love Jesus but I drink a little

Ükskord ma tulin koju ja panin rollerit lukku ja sa kutsusid mind veini jooma, aga ma ei tulnud. Nüüd ma olen mitu korda niimoodi koju tulnud, et kutsuks sind veini jooma või pakuks ennast külla. Sõbrad on sõbrad on sõbrad, aga mõned asjad jäävad rääkimata, sest on tarvis olla kuulajale puhas leht. Sest sõbrad näevad sind nii, nagu sa neile aastatega kujunenud oled. Nagu sa ennast neile paista lased ja nagu nad sind ära arvavad. Seepärast on mõnikord vaja olla lihtsalt puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

Mõnikord ma mõtlen, et see aeg – need aastad, mil ei üks ega teine veinikutset saa ega paku – et see on tore, sest see on natukene nagu… Ma ei oska seda hästi seletada. Aga üks minu sõber küsis kunagi, et kui on vaja (ja aeg-ajalt on vaja) millestki väljavedamist, siis millele sa loodad. Millele ma loodan. See üks asi, millele inimene mingites olukordades on valmis panema kogu oma lootuse. Ja nüüd ma olen mõelnud, et paaris olukorras mind on välja vedanud see mõte, et kui oleks teisiti, siis ma tuleks ja jooks veini ja ajaks juttu. Ja mitte ainult halbadest või ainult headest asjadest, aga lihtsalt niisama. Mulle meeldib mõte, et olukordades, millest ma võib-olla kellelegi teisele ei räägi, on mul peas üks koht, kuhu natukene põgeneda.

Kui poleks nii, siis oleksime ehk juba paar korda istunud ja leidnud, et ikka pole minu inimene ja jäänud viisakaks ja tuttavaks ja kõik, aga põgenemiskohta poleks küll olnud.

Varssavis oli mul üks tänav. Alati kui põgenemist tarvis läks, kõndisin seal kolm-neli korda edasi tagasi. Ei olnud ülemäära pikk tänav, õnneks. Teinekord kahjuks. Brüsselis oli üks pargipink, ja ma käisin seal istumas. Aga ainult siis, kui kedagi ees polnud. Noh, ka pingi peal istumas. Imelik, et inimene ikka tahab kuhugi natukene kuuluda, millegagi kokku kuuluda või millestki üksiolemist ja rahu leida. Ja otsib kasvõi tänava või pargipingi, millest pärast kirjutada, et “mul oli üks”. Ning huvitav, kui mitmega me seda jagame? Seda “minu” tänavat või pinki. Ma mõnikord mõtlen, et kas sul on ka selline. Tänav või. Midagi. Et huvitav, kas sul on seda vaja.

Ja siis veel olen mõelnud, et kui mina koju tagasi tulin, siis mul ei olnud väga kaua kuhugi kuuluda. Mingi osa minust ei saa-gi enam kuuluma. Ja seepärast on mõnikord vaja olla puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.