don’t bite the apple eve

Noh, seda lugu ma kuulan autos nüüd peaaegu koguaeg. Üürgan kaasa ka. Kui ma oleks laulma läinud, ma oleks tahtnud seda laulu ka teha.

Ma arvan, et mu 30-ndate kriisi esimene etapp on edukalt läbitud. Ausalt. Ja sellega seoses, ma usun, tekkis paar sellist olukorda, mida varem pole ette tulnud. Näiteks too sünnipäev. Kuna ma sellel hetkel väga tõsistel põhjustel arvasin, et see jääb viimaseks heaks õhtuks väga, väga pikaks ajaks, siis.. ma ei tea, kas ilma tol hetkel pähe tagunud mureta oleksin osanud sellestõhtust nii palju võtta. Ja nii juhtuski, et enam kui 24 tundi järjest oli absoluutselt täiuslik tunne. Täiuslik.

Sünnipäevaks sõidan Põlvasse jalgpalli mängima. Jälle, täiuslik.

without hope the us’s give up

Ma alati nutan natuke kui Kristina Šmigun võidab või inimesed tõusevad kellegi tunnustuseks püsti või kui on laulupidu või kui keegi teise inimese kaitseks välja astub või on tõesti äraütlemata viisakas või kena või isetu või kui Eurovisionil “meie omad” laval on või kui Chalice laulab Minu inimesed.

Sest see lihtsalt on nii ilus ja hea.

Ja üks Varssavi korter nägi mind Torino mängude ajal tundide viisi nutmas. Sest see oli kodu. Nendeks hetkedeks. Mõnikord võib ennast kodus ka väga võõrana tunda. Either way, nii hea kui on torinod või vancouverid või imekaunis olümpiavorm. Meie.

kuidagi vahele jäänud

“Kõige rohkem vaatavad naised, kes on kolmekümne ja neljakümne vahel. See on kõige huvitavam vanus. Siis hakkab neile selgeks saama, et nad on lõpuks valmis. Oluliselt paremaks enam miski ei muutu, aga elu pole veel kõike jõudnud pakkuda, millest on unistatud. Need inimesed on valmis võitlema. Enne seda lihtsalt ootad ja võtad, mis antakse. Lihtsalt ootad. Ja mõtled.

(Naerab.) Aga mina olen kuidagi vahele jäänud. Ära unustatud. Kõik arvavad, töökaaslased ja sõbrad, et mul on kõik väga hästi, et ma elan kuskil väga põnevat ja saladuslikku elu ja et minu pärast võideldakse ja et ma liialt valin, keda endale lähedale lasen; et ma elan just sellist elu, millest nemad vahel unistavad. Nemad, kes tõmbavad õhtul kardinad ette ja istuvad perega õhtust sööma ja kes hommikul tööl räägivad, mida nende lapsed sõid ja mida nad ei söönud. Sellepärast, et ma olen ilus. Ja vaba. (Itsitab.) Vaba. Ei ole ju võimalik, et selline… naine koperdab ööd otsa mööda pimedat tuba. Ma ei tea mitte midagi.”

ja sama palju oli minus üht

Parim!

la plus belle du quartier

“What I want is to be needed. What I need is to be indispensable to somebody. Who I need is somebody that will eat up all my free time, my ego, my attention. Somebody addicted to me. A mutual addiction.”
— Chuck Palahniuk

No on silmale ilus vaadata, noh. No on. Ja Bette Porteri sõrmenipsust piisas mulle seitse aastat tagasi, piisab ka edaspidi.

Aga muusikaks tuleb täna Moloko Being is Bewildering. Üks ilusamaid.

and somewhere I know she knows

Mõned asjad meie vahel on niisugused, et mul pole selleks sõnu.

See, et pea kümne aastaga oled sa minu elus ikka ja alati need kolm sekundit pausi ja lause “olgu, siis palun üks gin-toonik”, millele sa vastad kolmesekundilise pausiga “palun”, see pole irooniline. See pole mühaklikkus, nagu sa kirjutasid. See pole mitte midagi muud kui lihtsalt lohutamatult kurb. Mõni kord. Mõnikord. Miks sinust sai “olgu”? Millal sust sai “olgu”?

Ja kas see ei peaks olema vastupidi? Et erinevalt minust peaksid sina teadma, et pole olemas sellist asja nagu “hiljem”. Et pole võimalik midagi edasi lükata, sest.. sest pole. Lihtsalt pole. Ent ometi on mul iga kord tunne, et seda ütlen sõnadega välja mina. Et ma vaatan sulle otsa ja ütlen, et pole olemas hiljem, sest see läheb mööda. Ja sa lased sellel mööda minna. Mitte ainult minuga, vaid üldse. Su elu juhtub, aga sind pole kohal. Miljon sind elavad seda teistmoodi. Õnnelikumalt. Ja sind ei ole ma kunagi õnnelikuna näinud. Jumala ausõna. Mõnikord ma mõtlen, kuidas sa siis paistaksid.

***

Viimase aja “nagu filmis” hetked on pühapäevad. Nagu täna. Ausõna, sõbrad, mul on nii väga hea sedasi olla. Isegi kui see maksab üle mõistuse palju. Iga kell.

***

Ma tahaks nii väga siia ühest inimesest veel kirjutada. Aga see justkui ei sobiks.

love is there

Sõbrad, andeks, tuleb jutt mulle endale.

Ega ma ei tea päris täpselt, miks see nii on. Aga mõnega on. Vaatad otsa ja tead, et on armastus. Ja see võib olla mööduv, müüdav ja mahapestavgi, aga ta on. Peale sinu ei saa sellest keegi õieti aru saada. Sest see on sinu, päris sinu oma. Ise mõtlen nii. Mina tean, ma olen tahtnud paaril korral väga sellest rääkida, aga sekundi murdosa hiljem tuleb arusaamine, et kui räägin, siis võlujõud kaob. Ma arvan, et see on inimese saladus. Inimese Saladus, ja temal peab see olema, sest niimoodi on ta Päris.

Minu käest ei ole keegi mitte kunagi nii palju küsimusi küsinud kui…

Milliseid sarju sa vaatad? Ma ei tea neid, aga ma tahan teada.
Kas see plaat? Ma kuulan seda veel.
Ütle veel selle raamatu pealkiri, ma tahan seda lugeda.
Kas sa vaatad alati, kuidas inimesed kätega räägivad? Selleks, et sa ise ka räägid nii?
Ujuda meeldib sulle väga, eks?
Miks sa seda ei söö? Kas maitse pärast? Kui kahju, et ma ei saa seda kogemust sinuga jagada.

“Miks?”
Sest ma tahan teada, kuidas sa oled.

Kuidas ma olen. Mitte milline, vaid kuidas. Kuidas mina olen. Ja see teeb mind kohmetuks, sest ma ei tea. Kuidas ma olen?

See pole… selline armastus. Aga ta on, ja ta on mitmes inimeses ja see mitmus teeb minust minu. Mul on seda vaja. Mul on vaja sind ja sind ja sind ja sind. Ja mul on vaja mälestust sinust ja puudutust sinult ja naeratust sinult ja minevikku teilt ja olevikku teilt. Ma tahan, et mul on lootusekiir iga päev. Ükskõik, mille lootus, aga see peab mul olema.

“She wants to know if I love her, that’s all anyone wants from anyone else, not love itself but the knowledge that love is there, like new batteries in the flashlight in the emergency kit in the hall closet.”

Ja muuseas, mulle meeldib, et keegi peab blogipostituste juures pilte meeles. Vähemalt minu ettekujutuse jaoks on see hädavajalik.

roll the dice

Mõned inimesed on su elus võib-olla ainult mõneks päevaks, aga nad tulevad nii õige koha peale, et sul on tunne nagu sa oleksid koju jõudnud. Malta jääb mulle meelde kahe asja pärast. Aga neid ma siia küll ei kirjuta, need on ainult minu asjad.

tuul avenüüde vahel

Triibik, muide, ei tiiruta pooltki nii palju kui õnnelik Kass rannas. Seda esiteks.

Ja teiseks on pühapäevad jalutamise ja hiina toiduga parimad. Pa-ri-mad!

not split, shredded

“Just because you’re an atheist, that doesn’t mean you wouldn’t love for things to have reasons for why they are.”

Sitt päev.

it’s time that you won

“Growing up is never easy. You hold on to things that were. You wonder what’s to come. But that night, I think we knew it was time to let go of what had been, and look ahead of what would be. Other days. New days. Days to come. The thing is, we didn’t have to hate each other for getting older. We just had to forgive ourselves for growing up.”
— The Wonder Years

Minu pea sees on kõik salaasjad!

and all you know

“It’s a great thing when you realize you still have the ability to surprise yourself.”
— American Beauty

Ma ei saa sinna midagi teha, et keegi kirjutab, mida ma mõtlen. Ja ma ise olen hetkel… täiesti kasutu. Niisiis random.

- väga suur tõenäosus, et ma siiski saan Maltale minna ja oh-kui-väga seda väikest põiget teise maailma vaja on!

- kas kellelgi on, palun, jagada Indigo Girls’i “She’s Saving Me”? See laul on mulle meeldinud ma-ei-tea-kui-mitu aastat ja olen selle rumala peaga kuhugi vanasse arvutisse jätnud.

- ma ei saa und, ma ei saa und, ma ei saa und

- kõrgepinge

countless lovers under cover

Kõigepealt. Eilne mäng oli.. nii kehv. Null mängumõnu, null stressileevendust. Aga. Mul oli hea meel, et sina olid autos, sest ma olin sulle mõelnud ja mõelnud, et kuigi me ei ole sõbrad, tahaksin ma sind kuidagi selle kõige juures toetada. Ja siis ma mängisin selliseid plaate, kus olid lood, mis minuga väga rääkinud on, ja ma lootsin, et äkki need räägivad sinuga ka. Ja äkki sul on siis natukene parem. Või kasvõi korraks parem. See üks haiget saamise kord, millest ma sulle rääkisin, sellega oli nii, et mind aitas kõige rohkem sõber Karli üks lause. Võib-olla ta ise ütles selle muu jutu sees, aga minu jaoks sai sellest mõttest võti ellujäämiseks. Ja see mõte oli, et kui sa oled sellises olukorras, siis lihtsalt ela see kogu täiega läbi. Nuta kägaras põrandal, löö rusikaga vastu seina, mine kurbuse ja viha kätte hulluks, joo end täis, räägi võhivõõrastega kõigestkõigestkõigest, ära mäleta seda hommikul, aga tunne, et millegipärast on täna natuke kergem, viska taldrikuid katki, ära mine päevade viisi kodust välja ja nii edasi, aga võta see võimalus ja ela see kõige kiuste kogu täiega läbi.

Nii, nagu on mõnikord tarvis elada läbi selliseid asju, on ka inimlik igatseda aeg-ajalt midagi, mis sind puudutab. Midagi, mis ajab su pisut hulluks ja raputab ja paneb sind tegema asju, mida sa poleks kunagi arvanud end tegevat. Aga siis teed, sest sa tahad. Sa lihtsalt tahad. Ütledki endale, et “aga ma tahan seda”. Elu. Saladust. Tunnet. Et hing jääks kinni ja seest on valus. Ja ise mõtled, et sind ei huvita üldse, kas ja millised on tagajärjed, sest nüüd, siin ja praegu sa lihtsalt võtad seda, mida sa tahad. Sest sa tahad. Mõtlemata, mis sellest saab. Minul ei ole seda ülemäära palju olnud.

Ja hommikutest olen viimasel ajal mõelnud. Ma arvan, et ma olen elus kolmel hommikul mõelnud, et… siia ma võin jääda. Just praegu. Just siia. Ja alles nüüd saan aru, et kui sul on selline hommik, siis… siis ongi see üks kord elus. Et seda ei tule enam teist korda. Et võib tulla uus hommik ja kõik, aga see üks, see üks, esimene, see on.. see on ainult üks kord elus. Ja selles hetkes tuleb kohal olla, endale öelda, et jäta see kõik meelde, sest see on esimene ja viimane kord. See juhtub praegu. Sul on võimalus.

Huvitav, mis edasi tuleb? Surma praegu igatahes küll ei tahaks.

observe, take a note, move on

Kui su sõbrad vastavad küsimusele “mis sa õhtul teed”, et neil “on üks üritus” või nad “lähevad ühte kohta” ning hiljem tuleb kogemata välja, et see “üritus” oli teie ühise sõbra pool, kuhu sind polnud kutsutud (või oli kutsutud, aga ta ei teadnud, et sind kutsuti ja sa ei lähe), siis.. miks me kipume vastama, et “on üks üritus”? Selle asemel, et öelda, kuhu nad lähevad. Kas me tahame vältida ebamugavat olukorda? Aga mis siis, kui ebamugav olukord tekib just sellest “on üks üritus” vastusest. Ma ei tea. Veider. Ja nüüd ma mõtlen, et kui see sõber saab teada, et tegelikult sina olid ka kutsutud ja sa lihtsalt ei läinud, siis on ju temal ka piinlik, sest ta on vastanud mulle, et tal on “üks üritus”.. Tu ne trouve pas?

Üldse. Maailm peaks olema palju-palju-palju lihtsam. Meie, meie peaksime oskama olla märksa lihtsamad.

“Au fond de cette coupe où je buvais la vie,
Peut-être restait-il une goutte de miel?”

Ja vabandust, et ma end kordan, aga – mu elust on Bette puudu!

random

- Ma tahan, et ma saaks jääda magama ja ärgates oleks 15 september või umbes nii

- Ma tahan üleüldse, et ma SAAKS, kurat võtaks, magada

- Mulle meeldib, et vihma sajab

- Kui K. oleks mu naaber, siis ma oleks täna läinud ta ukse taha pudeli punase veiniga

- Kui ma saaks trenni teha, oleksin õnnelikum

- Kui mind millekski sunnitakse, siis ma ei taha seda enam teha ja kõik sellega seonduv muutub vastikuks

- Üldiselt on vähe inimesi, kes mulle meeldivad

- Ma olen oma sõpradest väga kaugel ära

- Sellistel õhtutel olen ma alati, alati, alati üksi

- Lõpuks ometi on mul sinust mälestus.