the private lives of pippa lee

Vaatasin sellist filmi. Meeldis. Kõige rohkem Robin Wright Penn’i pärast. Aga muidu ka.

a la kissinger

via Hannes Rumm

Kunagi pilkas Henry Kissinger eurooplasi küsimusega: millisele telefoninumbrile pean ma helistama, kui mul on vaja teada saada, milline on Euroopa Liidu ühine seisukoht. Nüüd otsustab president Obama proovida, kuidas see kauaigatsetud telefoninumber töötab pärast Herman Van Rompuy nimetamist Euroopa Liidu presidendiks.

Paraku ei arvesta Obama ajavahet ja satub automaatvastaja peale: “Tere õhtust, te olete helistanud Euroopa Liitu, mina olen Herman Van Rompuy. Tänaseks on meie kontor juba suletud. Palun valige üks järgnevatest võimalustest. Kui teid huvitab Prantsusmaa seisukoht, vajutage number üks. Kui teid huvitab Saksamaa seisukoht, vajutage kaks. Kui teid huvitab brittide seisukoht, vajutage kolm. Kui teid huvitab Poola seisukoht…”

read me your favourite line*

Karli jutuvada jätkates, minule sobib pikk rihm. Või veelgi paremini sobib mulle rihmata, aga teadmine, et on olemas pika rihma võimalus, kui me seda tahame. Ja minu.. mm.. inimesed võivad rahus elada rihmata ja teadmisega, et on olemas pika rihma võimalus.

* pealkirjad on laulusõnadest, ma ei mäleta, kes seda küsis.

it’s your uneasy mind

Jäi enne ütlemata, et tantsida meeldib mulle endiselt meeletult. Ja seepärast ma armastan Róisín Murphy’t. Sest ma saan aru, millest ta räägib. Et keha ei küsi, kas sa oskad tantsida. Keha teeb seda ise. Vaata ise.

the small step I need to take is a mountain

Teate, mul tõesti pole mitte midagi mõistlikku öelda. Pealegi, eile (me aitasime Kajal koristada..) diivanil pikutades sai päris palju ära ka öeldud, ega iga päev ei jõuagi.

Kui üldse öelda, siis ehk seda, et mõnikord, mõnel õhtul on tõesti tunne, et nii hea on. Ja et on ilusad inimesed ja et kellegi juhuslik pilk on tore ja et tantsida on hea ja et mõni on tõeliselt kaunis ja et sekundi murdosa jooksul on reaalsus väga.. reaalne. Või midagi sinnapoole.

Käisime eile Kassiga pika tiiru Kalamaja pargis ja tänavad olid nii vaiksed. Autosid peaaegu ei olnud, päikest oli palju ja mina vaatasin aina maju, kus elab sõber või tuttav või keegi, keda keegi kindlasti tunneb. Kass haukus paaril korral lihtsalt niisama. Ja oli üldse väga ilus punane koer selle päikesega.

Ma panin oma kabineti ukse kinni, sest ma tahtsin korraks, ainult hästi korraks istuda nii, et jalad toetavad laua peale. Ametnikud nii ei tee. Aga mina panin ukse kinni ja ikkagi tegin.

Mõnikord mulle meeldib mõelda, et need vead ja valed otsused, mida teinud olen, saavad äkki lepitust headest asjadest. Äkki. Ja ma tean, ma olen häid asju teinud. Kindlasti olen. Aga ma ei tea, kas sellest piisab. Ma ütlen alati tere ja tänan ja vaatan silma kui juttu räägin. Välja arvatud siis kui keegi mulle väga meeldib. Siis ma ei julge väga pikalt vaadata. Aga ühesõnaga, need on ka head asjad. Ma ise usun nii. Sest ma tahan teistelt sedasama. Ma tahan, et mulle öeldakse tere ja tänan ja vaadatakse silma kui juttu räägitakse. Ja et ma tunneks, et keegi ei julge väga pikalt otsa vaadata, sest mina meeldin. See on hea tunne. Ainult et sellest ei saa vist peaaegu kunagi teada. Kuigi seda võiks öelda. Lihtsalt niisama. Näiteks et “sa oled nii ilus”. Või et “su juuksed lõhnavad nii hästi”. Kasvõi seda. Ikka on hea kuulda.

Rohkem ma ei oska midagi kirjutada. Praegu.

I tell you that I’ll always want you near

“It’s so beautiful at this hour. The sun is low, the shadows are long, the air is cold and clean. You won’t be awake for another five hours, but I can’t help feeling that we’re sharing this clear and beautiful morning.”

J.S.Foer

epilepsy is dancing

Tuleb tunnistada, et on niisuguseid päevi, kus ma olen kogu täiega nende paadis, kelle meelest poliitika on mõttetu ja parem on sellest eemale hoida. Kuigi põ-hi-mõt-te-li-selt olen ma teist meelt… no on selliseid päevi.

Sest mõnikord ei usu ma küll mitte sekundi murdosakski, et need inimesed (või pigem nende inimeste kooslus) võiks üleüldse midagi korda saata. Ausalt.

Sest mõnikord mõtlen, et kuigi mulle juba kümme aastat tagasi ennustati kümne aasta pärast tulevat aega, kus ma ei ole enam idealist ja sealjuures pisut naiivne, tundub üha enam, et ka praegu kümne aasta pärast ees ootav ei näe mulle ette iseäranis vähem idealismi ja naiivsust. Palju õnne kui sul on ikka meeles, kust ja mis asjus too viimane lause algas. “Kuhu ja mis asjus”, muide, on kild ETV Tiina Jaaksonilt, kes saate salvestusel kaamerasse vaadates küsis, et oot, kuhu ja mis asjus ma vaatama pean.

Nii. Ja mõnikord ma tunnen end tõeliselt rumalana. Kohe päriselt rumalana, ja ma ei suuda uskuda, kuidas mõni, kes räägib, kõike seda teada saab. Mingist asjast. Mina ei tea mitte millestki nii palju (veel). Aga nemad teavad. Ja järgmisel hetkel ei suuda nad kõike räägitut üldse suure pildiga sobitada. Ja see hämmastab mind.

Mina oma sõbra Triinuga arutasin ükskord, et väga paljusid meie aja probleeme lahendab tõenäoliselt põlvkonnavahetus. Et näiteks kogu vene küsimus saab meievanustega tõenäoliselt vähem emotsionaalseks ja et mingitest pseudomoraalidest ja muust sellisest saadakse ehk lahti. Ja see on normaalne, et niisugused muutused tulevad koos inimeste vahetumisega. Aga minu sõber Triin arvas siis, et me võime küll saada inimesed, kes on tükk maad idealistlikumad ja suuremate mõtetega (sest meid on õpetatud olema vähemalt parim), aga need inimesed ei oska tööd teha. Ja ma usun, see on tõsi. Et sellel vahetusel, kelle peale mina vähemalt ühiskondlikus mõttes väga suured panused teinud olen, ongi ainult suured mõtted. Ja neid tahetakse kohe. Ko-he. Sestap pettutakse kiiremini. Antakse alla. Ka kohe.

Ja seda ma tahtsingi öelda, et sellistel päevadel nagu täna.. mina annan ka alla. Iga sekund ja iga minut, kus ma olen sunnitud veel ja veel ja veel ja veel ja veel kuulama seda… seda udujuttu ja… oleks ime, kui ma ei annaks alla. Ja oleks tõeline ime kui minusugune ei pettuks.

Olgugi, et mitte miski just kirjutatust ei tule mulle üllatusena, on see ikkagi ootamatu. Ja ma tean seda kõike ja ma olen seda näinud ja näen veel ja olen selle ikkagi kõige kiuste ju ise valinud ja teatud hetkedel on huvitav ja see meeldib mulle, aga, AGA! Selles mõttes meeldis mulle mõne aasta tagune aeg rohkem. Töö mõttes. Sest ebaõnnestumised olid.. loogilised? Paratamatu.. ee.. paratamatumad? Et sellesse töösse oli aeg, õieti siis fakt, et see kõik võtab aega, see oli nagu sisse kodeeritud ja väga palju asju saigi just ajaga põhjendada.  Poliitikas ma ei saa sellest aru. Ma ei räägi siin konkreetsetest teemadest, vaid põhimõtteliselt sellest, et mu meelest mitte midagi ei toimu. Ausalt.

Ja mul on nii mõnigi õhtu väga keeruline oma südametunnistusele seletada, milleks ometi on hea kogu selle energia, mõtte, paberi, pastaka, elektri, kütuse, toidu, joogi ja aja raiskamine. Ning veelgi enam, MIKS sellest ei tohi rääkida.

I love Jesus but I drink a little

Ükskord ma tulin koju ja panin rollerit lukku ja sa kutsusid mind veini jooma, aga ma ei tulnud. Nüüd ma olen mitu korda niimoodi koju tulnud, et kutsuks sind veini jooma või pakuks ennast külla. Sõbrad on sõbrad on sõbrad, aga mõned asjad jäävad rääkimata, sest on tarvis olla kuulajale puhas leht. Sest sõbrad näevad sind nii, nagu sa neile aastatega kujunenud oled. Nagu sa ennast neile paista lased ja nagu nad sind ära arvavad. Seepärast on mõnikord vaja olla lihtsalt puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

Mõnikord ma mõtlen, et see aeg – need aastad, mil ei üks ega teine veinikutset saa ega paku – et see on tore, sest see on natukene nagu… Ma ei oska seda hästi seletada. Aga üks minu sõber küsis kunagi, et kui on vaja (ja aeg-ajalt on vaja) millestki väljavedamist, siis millele sa loodad. Millele ma loodan. See üks asi, millele inimene mingites olukordades on valmis panema kogu oma lootuse. Ja nüüd ma olen mõelnud, et paaris olukorras mind on välja vedanud see mõte, et kui oleks teisiti, siis ma tuleks ja jooks veini ja ajaks juttu. Ja mitte ainult halbadest või ainult headest asjadest, aga lihtsalt niisama. Mulle meeldib mõte, et olukordades, millest ma võib-olla kellelegi teisele ei räägi, on mul peas üks koht, kuhu natukene põgeneda.

Kui poleks nii, siis oleksime ehk juba paar korda istunud ja leidnud, et ikka pole minu inimene ja jäänud viisakaks ja tuttavaks ja kõik, aga põgenemiskohta poleks küll olnud.

Varssavis oli mul üks tänav. Alati kui põgenemist tarvis läks, kõndisin seal kolm-neli korda edasi tagasi. Ei olnud ülemäära pikk tänav, õnneks. Teinekord kahjuks. Brüsselis oli üks pargipink, ja ma käisin seal istumas. Aga ainult siis, kui kedagi ees polnud. Noh, ka pingi peal istumas. Imelik, et inimene ikka tahab kuhugi natukene kuuluda, millegagi kokku kuuluda või millestki üksiolemist ja rahu leida. Ja otsib kasvõi tänava või pargipingi, millest pärast kirjutada, et “mul oli üks”. Ning huvitav, kui mitmega me seda jagame? Seda “minu” tänavat või pinki. Ma mõnikord mõtlen, et kas sul on ka selline. Tänav või. Midagi. Et huvitav, kas sul on seda vaja.

Ja siis veel olen mõelnud, et kui mina koju tagasi tulin, siis mul ei olnud väga kaua kuhugi kuuluda. Mingi osa minust ei saa-gi enam kuuluma. Ja seepärast on mõnikord vaja olla puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

gosh dang it

Tõesti, tänane päev on olnud täielik bürokraatia-fail nii mulle kui Piretile. Ma ei saa seda siia kirjutada, aga küsige, et ma räägiks. See on absurd, mismoodi see värk meil siin toimib. Või noh, ei toimi, eksole.

une-mati, päris-mati ja tups

Mul oleks hädasti tarvis oma sõber veidi rõõmsamaks teha. Ja kui ta omale selle raamatu saaks, ta oleks kohe päris palju rõõmsam. Kas äkki kellelgi on vanast ajast üle?

asjad juhtuvad ainult siis kui on avaldus

Oh-hoh, ma olen nüüd päris pika postituse võlgu, aga ega mul suurt kirjutamistuju pole.

Kõigepealt lubasin tollest Põhja-Tallinna halduskogust kirjutada. Et.. no põhimõtteliselt oli üks esimesi halduskogu otsuseid aseesimehe valimine. Kandidaadid olid erakonnakaaslane Jaak Juske, opositsiooni poolt Andres Herkel ja.. Märt Sults. Hääli oli igaühel kaks. Noh, mina arvasin, et minu 87 valijat plus mina ise ei taha, et ma hääletan Märt Sultsi poolt, ja ma ei pea seda siin isegi ülemäära põhjendama, eksole. Herkel sai sellegipoolest 10 häält ning Sults 13, seega tulemus ei muutunud.

Teisipäeval on juba uus koosolek ja peale seda vast oskan kirjutada, millisesse komisjoni ma lähen ja misasju too komisjon ajab. Ja siis veel seda, et volikogu ja halduskogud on sedapuhku tõsiselt rõhku pannud MTÜde kaasamisele, halduskogudes eriti asumiseltside tegelastele. Mu meelest see on hea ja viib edasi igal juhul – no mõelge kui lisaks Uuele Maailmale oleks sarnane kogukond Kalamajas ja Kassisabas ja Ladina kvartalis. Muide, majanaaber Triin Talk Telliskivi seltsist on alates eilsest näiteks linnavarakomisjoni liige. Telliskivi seltsist on komisjonis aga veel teinegi inimene – Katrin Stöör haridus-kultuuris. Ja õiguskomisjoni kuulub Meie Kalamaja MTÜst Jelena Rootam-Valter. Nii et Kalamaja gängi päris palju ja ma usun küll, et sellele mõnusale kodukandile on lähiajal vahvaid asju juhtuma hakkamas.

Mis puudutab pealkirja, siis see on uue töökoha pärast. Jumala ausõna, “ametnik” on elustiil.

is your place in heaven worth giving up

Mina ei tea, kas ma kunagi saan rääkida, mis minuga selle nädala jooksul juhtus, aga see oli igatahes väga… alandav? Kurb? Solvav? Paha. Lihtsalt paha.

Tallinnas on üks koht, millest mööda sõites ma mõtlen alati kahte asja. Esiteks, et küll see on üks ilus koht Tallinna linnas. Ja teiseks, kuidas ma ükskord selles kohas olin. Just see üks kord. Ühel päeval, mis on vist selline, et ta jääb päris… päris meelde. Ma tean, neid päevi arvatakse olevat palju, aga tegelikult ei ole. Tegelikult on neid mõni üksik. Igatahes on too päev minu jaoks üks neist üksikuist. Ja nüüd on nõnda, et kui ma sellest kohast mööda sõidan (või kõnnin), siis mõtlen ikka, et kuhu ma kadusin.

Sest minust oleks pidanud saama midagi muud. Ma pidin hakkama elama teist elu. Seda elu, kus Roosi tuli tollesse hoovi ja ütles “sain”. Seda elu, kus mina ise astusin uksest välja väikesesse sisehoovi, korraks toda sisehoovi vaatasin ja elu õnnega väravast välja astusin ja kiriku eest hakkasin jooksma ja jooksin kõikidest nendest treppidest alla ja jäin seisma alles Kalamajas. Sest mina ka… “sain”. Ma pidin elama seda elu. Minust pidi saama.. see.

Ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud.
Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine.

Kui ma tollest kohast mööda sõidan, vaatan ma seal iseennast. Üht miljonist minust. Kellest sai keegi teine. Kes sai kellekski teiseks. Ja ma tean, et nende treppide peal, nende treppide peal on see mina, keda ma kõige paremini tunnen ja et ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma pole mitte seal, vaid vaatan seda kõrvalt. Vaatan, mis minuga oleks pidanud tegelikult juhtuma.

Moel või teisel tunneb igaüks end üksinda. “Jumalaüksi”, nagu keegi kirjutas. Kõigil tuleb ette hetki, kus sa ei tea päris täpselt, mida sa tegema peaksid, kus olema või kellega olema, kartes, et midagi jääb muidu tegemata. Et elu ei leia sind üles.

Et sa peaksid tegelikult hoopis olema kodus, mitte tänaval. Et äkki keegi koputab sinu uksele just praegu.
Või et sa peaksid kõndima praegu hoopis nimelt tänaval, sest keegi, kellega sa järgmise nurga peal kokku põrkama pidid, juba läheneb. Aga sina oled kodus.

bunny suicides

tehtud!

it’s not a complaint it’s a prayer

Ma olen selle siia korra juba postitanud, aga… ma tahan seda veelkord teha. Sest et tahan.

/…/“And” was the next word I lost, probably because it was so close to her name, what a simple word to say, what a profound word to lose, I had to say “ampersand,” which sounded ridiculous, but there it is, “I’d like a coffee ampersand something sweet,” nobody would choose to be like that. “Want” was a word I lost early on, which is not to say that I stopped wanting things -I wanted things more – I just stopped being able to express the want, so instead I said “desire”, “I desire two rolls,” I would tell the baker, but that wasn’t quite right, the meaning of my thoughts started to float away from me, like leaves that fall from a tree into a river, I was the tree, the world was the river. I lost “come” one afternoon with the dogs in the park, I lost “fine” as the barber turned me towards the mirror, I lost “shame” – the verb and the noun in the same moment, it was a shame. I lost “carry”, I lost the things I carried – “daybook,” “pencil,” “pocket change,” “wallet” – I even lost “loss.” After a time, I had only a handful of words left, if someone did something nice for me, I would tell him, “The thing that comes before ‘you’re welcome,’” if I was hungry, I’d point at my stomach and say, “I am the opposite of full,” I’d lost “yes,” but I still had “no,” so if someone asked me, “Are you Thomas?” I would answer, “Not no,” but then I lost “no,” I went to a tattoo parlor and had YES written onto the palm of my left hand, and NO onto my right palm, what can I say, it hasn’t made life wonderful, it’s made life possible, when I rub my hands against each other in the middle of winter I am warming myself with the friction of YES and NO, when I clap my hands I am showing my appreciation through the uniting and parting of YES and NO, I signify “book” by peeling open my clapped hands, every book, for me, is the balance of YES and NO, even this one, my last one, especially this one. Does it break my heart, of course, every moment of every day, into more and more pieces than my heart was made of, I never thought of myself as quiet, much less silent. I never thought about things at all, everything changed, the distance that wedged itself between me and my happiness wasn’t the world, it wasn’t the bombs and burning buildings, it was me, my thinking, the cancer of never letting go, is ignorance bliss, I don’t know, but it’s so painful to think, and tell me, what did thinking ever do for me, to what great place did thinking ever bring me? I think and think and think, I’ve thought myself out of happiness one million times, but never once into it. “I” was the last word I was able to speak out aloud, which is a terrible thing, but there it is, I would walk round the neighbourhood saying “I I I I.” “You want a cup of coffee, Thomas?” “I.” “And maybe something sweet?” “I.” “How’s about this weather?” “I.” “You look upset. Is anything wrong?” I wanted to say, “Of course,” I wanted to ask, “Is anything right?” I wanted to pull the thread, unravel the scarf of my silence and start again from the beginning, but instead I said, “I.” I know I’m not alone in this disease, you hear the old people in the street and some of them are moaning, “Ay yay yay,” but some of them are clinging to their last word, “I,” they’re saying, because they’re desperate, it’s not a complaint it’s a prayer, and then I lost “I” and my silence was complete.

Roza

Mina olen siin temast kirjutanud, aga siin on temaga väga kena lugu.