kollased tulbid

Teinekord seisan niisama esikus ja vaatan oma väikest kööginurka ja mõtlen, et nii ilus on. Eriti kollaste tulpidega. Mõnikord toon sinna punaseid tulpe ka. Ja roose olen toonud. Ja mulle on toodud, seda muidugi ka.

…

Ma ütlen, et see oli mu parim, parim, parim töökoht. Ever.

http://www.vimeo.com/10001480

you may experience belonging

“I am the work of your life, you are the work of mine. That’s how love is.”

Üldse, no üldse ei paneks pahaks, kui midagi juhtuks.

always

I wish I had a river

Ja veel ma tahtsin öelda, et ma ise tunnen, et oma töö osas olen ma üldiselt eranditult lojaalne ja pühendunud. Emotsionaalses mõttes. Et kui ma teen tööd, olen valinud mingi koha ja mind on valitud, siis ma olen selle asja eest väljas, saba ja sarvedega. Isegi, kui on midagi, mis ei meeldi või midagi, mida tahaks teisiti teha.

Aga mind teeb maailmaõnnetuks kui see usaldus ja hoidmine lakkab olemast kahepoolne. Või kui juhtub järjest asju, mis tekitavad mus ainult tunnet, et see pole õiglane. Kõik.

ramalama bang bang

Kui ma viitsiksin natukenegi keskenduda, siis kirjutaks siia töötaja väärtustamisest, kirjutaks, et ma arvan, erakordselt suur valimisaktiivsus on Eesti kontekstis väga ohtlik märk, kirjutaks, et ma ei ole rahul ühe, teise ja kolmandaga, et mulle ei meeldi, kui valitseb “tehtagu” suhtumine ja seda nii tööl kui… noh, näiteks spordis. Ja veel mõnest kirjutaks.

Aga ma lihtsalt ei viitsi.

I love Jesus but I drink a little

Ükskord ma tulin koju ja panin rollerit lukku ja sa kutsusid mind veini jooma, aga ma ei tulnud. Nüüd ma olen mitu korda niimoodi koju tulnud, et kutsuks sind veini jooma või pakuks ennast külla. Sõbrad on sõbrad on sõbrad, aga mõned asjad jäävad rääkimata, sest on tarvis olla kuulajale puhas leht. Sest sõbrad näevad sind nii, nagu sa neile aastatega kujunenud oled. Nagu sa ennast neile paista lased ja nagu nad sind ära arvavad. Seepärast on mõnikord vaja olla lihtsalt puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

Mõnikord ma mõtlen, et see aeg – need aastad, mil ei üks ega teine veinikutset saa ega paku – et see on tore, sest see on natukene nagu… Ma ei oska seda hästi seletada. Aga üks minu sõber küsis kunagi, et kui on vaja (ja aeg-ajalt on vaja) millestki väljavedamist, siis millele sa loodad. Millele ma loodan. See üks asi, millele inimene mingites olukordades on valmis panema kogu oma lootuse. Ja nüüd ma olen mõelnud, et paaris olukorras mind on välja vedanud see mõte, et kui oleks teisiti, siis ma tuleks ja jooks veini ja ajaks juttu. Ja mitte ainult halbadest või ainult headest asjadest, aga lihtsalt niisama. Mulle meeldib mõte, et olukordades, millest ma võib-olla kellelegi teisele ei räägi, on mul peas üks koht, kuhu natukene põgeneda.

Kui poleks nii, siis oleksime ehk juba paar korda istunud ja leidnud, et ikka pole minu inimene ja jäänud viisakaks ja tuttavaks ja kõik, aga põgenemiskohta poleks küll olnud.

Varssavis oli mul üks tänav. Alati kui põgenemist tarvis läks, kõndisin seal kolm-neli korda edasi tagasi. Ei olnud ülemäära pikk tänav, õnneks. Teinekord kahjuks. Brüsselis oli üks pargipink, ja ma käisin seal istumas. Aga ainult siis, kui kedagi ees polnud. Noh, ka pingi peal istumas. Imelik, et inimene ikka tahab kuhugi natukene kuuluda, millegagi kokku kuuluda või millestki üksiolemist ja rahu leida. Ja otsib kasvõi tänava või pargipingi, millest pärast kirjutada, et “mul oli üks”. Ning huvitav, kui mitmega me seda jagame? Seda “minu” tänavat või pinki. Ma mõnikord mõtlen, et kas sul on ka selline. Tänav või. Midagi. Et huvitav, kas sul on seda vaja.

Ja siis veel olen mõelnud, et kui mina koju tagasi tulin, siis mul ei olnud väga kaua kuhugi kuuluda. Mingi osa minust ei saa-gi enam kuuluma. Ja seepärast on mõnikord vaja olla puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

explain me one more time

when they kill it’s a crime
when you kill it’s justice

Kirjutamisjärjekorras on 1. Karin; 2. jalgpall.

…

Ma tahtsin ainult öelda, et lähiajal tuleb siia üks postitus Karinile. Vot.

full of grace

Eile õhtul ostsin Säästumarketist paki väikeseid viinereid ja ühe kokakoola. Ja seisin seal järjekorras ja tundsin end täiesti lohutamatuna. Pudel kokat ja tikuviinerid ja väljas on võluilm.

Pärast sõin, no neid viinereid, oma eluhubases (minu jaoks) kodus ja vaatasin aknast, et endiselt on võluilm ja istusin lihtsalt sohval ja olin jumalaüksi. Ja mitte, et ma oleksin tahtnud, et keegi oleks seal veel, vaid see nagu polekski midagi muutnud. Sest mõnikord inimesed ikka on, peavadki olema jumalaüksi.

Autos on mul üks raamat, mille pidanuks posti panema juba… ma arvan, et umbes kuu tagasi. Ja ma olen mitu korda isegi postkontoris käinud selle aja jooksul, nii et asi pole viitsimises. Ma ei tea, miks see raamat ikka autos on. Võib-olla ma ei peaks seda kinkima.

Filmides on teinekord niisugused stseenid, kus üks või teine tegelane istub tükk aega autos, ei lähe koju ega midagi, vaid lihtsalt lööb aega surnuks. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Et mis seal autos siis istuda. Aga eile istusin ise ka. Kohe tükk aega. Panin Mahavoki (!) plaadi peale ja istusingi. Kah jumalaüksi.

Mulle ei maitse piparkoogid üldse, aga praegu söön juba kolmandat. Järjest. Ja vaatan aknast välja Viru hotelli kõrgemaid korruseid ja mõtlen, et kas mõni inimene vaatab seal aknast välja. Jumala eest, ma ei tea, MIKS ma millelegi sellisele mõtlen.

Selle postituse rubriigiks märkisin “seosetu”. Sest see on jumala seosetu. Umbes nagu öösiti kui ma tahan magama jääda. Kui sa kõigepealt mõtled näiteks päeval juhtunule ja märkamatult on see mõte tuhisenud “kas mulle maitseb rohkem viineri- või kapsapirukas?” rada.

Over and out.

homoabielu

Tahtsin öelda, et ma küll toetan vastassooiharate abielu. Annaks allkirjagi selle toetuseks kui oleks tõesti toetuseks, mitte millegi vastu.

Ja ma pole kunagi mõistnud, miks arvatakse, et peale abielu ka teisi perekonnavorme aktsepteerivad inimesed on mehe-naise liidu ja/või “traditsioonilise” perekonna vastu. Ma olen iga kell sajaga perekonna poolt. Olgu ta milline tahes. Perekond on perekond on perekond. Ma ei usu, et on olemas jumalat, kes sellele vastu vaidleks.

love is there

Sõbrad, andeks, tuleb jutt mulle endale.

Ega ma ei tea päris täpselt, miks see nii on. Aga mõnega on. Vaatad otsa ja tead, et on armastus. Ja see võib olla mööduv, müüdav ja mahapestavgi, aga ta on. Peale sinu ei saa sellest keegi õieti aru saada. Sest see on sinu, päris sinu oma. Ise mõtlen nii. Mina tean, ma olen tahtnud paaril korral väga sellest rääkida, aga sekundi murdosa hiljem tuleb arusaamine, et kui räägin, siis võlujõud kaob. Ma arvan, et see on inimese saladus. Inimese Saladus, ja temal peab see olema, sest niimoodi on ta Päris.

Minu käest ei ole keegi mitte kunagi nii palju küsimusi küsinud kui…

Milliseid sarju sa vaatad? Ma ei tea neid, aga ma tahan teada.
Kas see plaat? Ma kuulan seda veel.
Ütle veel selle raamatu pealkiri, ma tahan seda lugeda.
Kas sa vaatad alati, kuidas inimesed kätega räägivad? Selleks, et sa ise ka räägid nii?
Ujuda meeldib sulle väga, eks?
Miks sa seda ei söö? Kas maitse pärast? Kui kahju, et ma ei saa seda kogemust sinuga jagada.

“Miks?”
Sest ma tahan teada, kuidas sa oled.

Kuidas ma olen. Mitte milline, vaid kuidas. Kuidas mina olen. Ja see teeb mind kohmetuks, sest ma ei tea. Kuidas ma olen?

See pole… selline armastus. Aga ta on, ja ta on mitmes inimeses ja see mitmus teeb minust minu. Mul on seda vaja. Mul on vaja sind ja sind ja sind ja sind. Ja mul on vaja mälestust sinust ja puudutust sinult ja naeratust sinult ja minevikku teilt ja olevikku teilt. Ma tahan, et mul on lootusekiir iga päev. Ükskõik, mille lootus, aga see peab mul olema.

“She wants to know if I love her, that’s all anyone wants from anyone else, not love itself but the knowledge that love is there, like new batteries in the flashlight in the emergency kit in the hall closet.”

Ja muuseas, mulle meeldib, et keegi peab blogipostituste juures pilte meeles. Vähemalt minu ettekujutuse jaoks on see hädavajalik.

attitudes

Hollandi valitsus tutvustas just oma LGBT-poliitikat. Ma ei suuda uskuda, et me elame samal planeedil. Ja ma ei näe absoluutselt mitte mingisugust lootusekiirt.

Ühest küljest on mulle alati meeldinud ILGA inimestega koos olla, sest ma tunnen siis, et minu mõtted on sajakordsed. Et ma ei mõtle üksinda niimoodi. Ent samal ajal on see maailmakurb, sest… ah, ma ei viitsi sellest isegi kirjutada. Ma tean, et siin paar tükki loevad, kes saavad niikuinii aru.

Ja mul ei lähe kunagi, mitte kunagi meelest ära see Rootsi vanaproua, kes ütles, et teie teate, see on võimalik, te olete seda näinud.

tuul avenüüde vahel

Triibik, muide, ei tiiruta pooltki nii palju kui õnnelik Kass rannas. Seda esiteks.

Ja teiseks on pühapäevad jalutamise ja hiina toiduga parimad. Pa-ri-mad!

5 korrus, palun

Täna kolleegidega suitsult tulles astusime lifti, uksed läksid kinni ja hea minutikese (meil on maailma aeglaseim lift, auka) seisime ja rääkisime seal juttu. Seejärel taipasime ka oma korruse nuppu vajutada.

Jees, just sellises staadiumis olemegi. Elagu valimised!