Poolakad tegid "Bitmanni"…

..isegi natuke ägedamalt, kui Bitmann ise. Keiss lühidalt selles, et pani Renata (keda muidu peetakse ajudeta kanaks) andis TVN’ile loa filmida tema üleostmiskatseid. Spekuleeritakse, et “Renata ei suudaks ilmaski ise sellise mõttega lagedale tulla ja seda teoks teha”, aga kes seda teab, kuidas asi tegelikult oli.

Meie organisatsiooni jaoks tõi tänane aga märkimisväärse teate. Nimelt taotlesime 1.juunist alates European Youth Programme Poola büroolt toetust saata üks noor poolakas aastaks vabatahtlikuna Rootsi (vt. EVS). Ma ei viitsi pikalt detaile seletada, aga tegu on Euroopa Liidu haridusprogrammiga, mis pakub noortele igasugu vingeid võimalusi projekte teha. Selle programmi raames oli meie organisatsioon Poolas varem raha saanud ja koostöö bürooga oli super. Kuni (saatuslik akord) ministriks sai ultraultraultrakonservatiivne Roman Giertych. Romanist ma olen enne ka kirjutanud. Tema on see mees, kes annab oma partei noorteliikumisele juhiseid, kuidas ja millega rumalaid skinne ära osta, et nood näiteks pedesid peksmas käiksid. No vot. Ja see Roman sai siis haridusministriks. Esimesed ideed, mis tal pähe kargasid, olid näiteks: taastada surmanuhtlus; koolidesse sisse viia patriotismiõpetus; keelata homoseksuaalsetel inimestel töötada õpetajate, arstidena jne. See kõik seostub Youth Programme’iga kuidas? Aga nii, et de facto kontrollib seda programmi Haridusministeerium. Mis te arvate, mis juhtus meie projektidega, kui Roman sai ministriks? Need projektid (100% lõpetatud, muide) kaevati välja ja korraldati pressikonverents ning soolise võrdõiguslikkusega tegelenud projektist sai ühtäkki “pedofiilia-projekt”. Noh, see on üks näide. Peale seda ütles Roman muidugi, et niisugused [homo] organisatsioonid enam iialgi sellest programmist raha ei saa. Mis sest, et see on Euroopa Liidu programm, mille juhised on diskrimineerimise jms osas üsna selged.

Igatahes, läks nii, et Roman avastas ühe meie koolitusprojekti, mis oli just algamas (see oli maikuus).  Meest sõnast, öeldakse. Koolituse esimese päeva eelõhtul saame närvilise ja ebaleva kõne Youth Programme’i Poola büroost. Helistab kena Ania, kes on väga tore, noor, salliv ja rõõmsameelne inimene. “Tere, seda et.. mul on väga piinlik.. aga.. homme tulevad teile kontrollid, ja see on nüüd muidugi rangelt off-record, aga neil on käsk otsida ükskõik, mis viga,” räägib Ania. Marta küsib, et kustkohast see käsk tuleb ka? Ikka kõige kõrgemalt, vastab Ania. Vabandab veel ja soovib palju jõudu. Järgmisel päeval oligi lisaks büroo inimestele ka ministeeriumi ametnik meil platsis. Noh, see selleks. Projektil polnud ühtki pisematki veapojakest, millest kinni hakata (lõpparuanne, muide, on küll kinnitatud büroo poolt, kohal käinud ministeeriumi ametniku poolt, aga ootab nüüd kellegi kõrgema kinnitust, nii et jumal teab, mis sellega veel saab).

Oeh, aga tagasi selle õnnetu EVS projekti juurde, mida me taotlesime suve alguses. Vastus saabus täna.  Ja see vastus on uskumatu, sest Poola haridusministeerium ütleb avalikult, et ministeerium ei toeta projekti sel põhjusel, et see on suunatud seksuaalvähemustele. Mitte, et projekt on halb; või et projektis on viga; või mis iganes muu otsitud põhjus.

Vot niisugune lugu. See tähendab, et mul on nüüd lähipäevadeks tööd küllalt.

PS: meie pinksilaud saabub järgmisel nädalal! 

Üks naine United Nations'ist…

..kellga UN Optional Protocol’i asjus koostööd teen, kirjutas mulle täna elu parima iseloomustuse, see kõlab nii: tiny, but quite a dynamo.

edit: suutsin Robertile ja Martale pähe määrida plaani kontorisse pinksilaud osta. Super!

Tagasi Varssavis…

..ja tagasi on ka Poola sügis – värviline, soe, ilus.

Stockholm oli mõnus nagu alati, ja nagu alati, tunnen seal mingil hetkel müstilist kadedust, et need inimesed lihtsalt käivadki tänaval ja naeratavad ja on rõõmsad, sest neil reaalselt on põhjust oma eludega rahul olla. Et üks riik on selleni jõudnud, on minu jaoks vapustav.

Seoses hiljutise meeste ja naiste maailma postitusega tuli mulle veel üks mõte. Nimelt lugesin kellegi blogist välja mõtte, mis kõlas umbes nii: “Naised ise loovad seda stereotüüpi nõrgemast poolest, näiteks küsimusele “kas te olete ennekõike naine või tippjuht (või mingi muu ametikoht) vastatakse, et loomulikult ennekõike ikka naine.”. Võibolla detailidega eksin, aga mõte oli niisugune. Ja ükspäev mul plahvatas: teate - meestelt ei küsitagi iial sellist küsimust! Meestelt ei küsita, kas nad on ennekõike mehed ja siis alles ministrid, näiteks. Kui küsitaks, ma tahaks näha ühte, kes vastab, et enne on ta ikka minister ja siis mees.

Vot.  Me lähme nüüd pinksi mängima.

Läti Esimese Partei…

..ja New Generationi hea läbisaamine ei ole kunagi saladus olnud. Siin võime näha, missugust elu mõned Läti Esimese Partei parlamendisaadikud elavad. Päris hirmus.

Ma vaatasin, et…

..keegi hea inimene oli siia jõudnud otsinguga “poola naine”. Jah. Tunnistan, see olen mina.

Suutsin täna Robertile selgeks teha, et kui me tahame organisatsiooni tegevust inimestele rohkem tutvustada, siis me peame blogi tegema. Olgugi, et seda hakkavad ilmselt lugema väga paljud inimesed, kes meid paraadide ajal näiteks kividega loobivad, on see ikkagi midagi, sest haiglasest uudishimust käivad ka nemad iga päev asja uurimas. Ja mida rohkem “personal touch’i”, seda raskem on ka vihata. Või vähemalt vägivallatseda. Robert oli minuga nõus, ja nii me siis teeme Kampaniale blogi. Eks ma annan märku, kui valmis.

Pühapäeval käisime Marta vanemate juures traditsioonilisel pühapäeva-lõunal, ja jõudsime järeldusele, et Marta ema ja isa on seenemaniakid. 9 päeva järjest seeni korjata.. ja siis need kodus kuskile mahutada. Uhh.

Homme on kontoripäev, neljapäeval sõidan Rootsi, röövin Kristi väärtajakirjandusest (Just, Kroonika) paljaks, ja sulgun hotellituppa. Mõnus.

Otsustasime, et kolime…

..Londonisse. Martal on Poola täielikult kopa ette visanud, ja minul ei ole lihtsalt vahet, kus ma elan, peaasi, et tööd ja väljakutset on. Kammin nüüd läbi sõpru-tuttavaid, kes Londonis elavad ja uurin, mismoodi seal asjad on ja kuidas me oma asju planeerima peaksime.

Tööga on nii, et ma sihin ikkagi Amnesty International’i või muud HR või LGBT organisatsiooni, aga teatavasti on seal konkurents suur, nii et see on ideaalplaan, mis ei pruugi teostuda. Marta otsib ka loomulikult oma erialaga seonduvat tööd (sotsiaalpsühholoogia, nõustamine jne), aga selles valdkonnas on konkurents veelgi suurem, nii et näis, mis saab.

Plaan on seega niisugune, et aprilliks tahaks siin otsad kokku tõmmata. Vot.

edit: seega ootame lahkesti nõuandeid, vihjeid, jms kas kommentaaridena siia või lisette@diversity.ee peale  

Jah, tõesti, mulle meeldib…

..Dolly Partoni muusika. Jah, parukas on kentsakas ja büst, ütleme, ka kentsakas. Aga mis sellest, hääl on naisel selline, et.. Ühesõnaga. Mitte kõik ja valimatult, aga päris hea hulk lugusid. No võtke näiteks “Jolene”.. või “9 to 5″. Aga eriti meeldivad mulle Melissa Etheridge ja Dolly koos lauldud “Jolene” ja  “Come To My Window”.

Ja üleüldse, kui paljud teavad, et “I Will Always Love You” on tegelikult Dolly lugu? Palun väga. 

Appi, minust on saanud…

..nohik! Ma avastasin PRAEGU (kell on 1:01 Poola aja järgi), et on reede! Ja meie istume kodus nagu kaks paganama kägu ja vuhime projektinarratiive! MASENDAV!

Kus on mu sotsiaalne mina, kus on mu “esilaud”, kus on mu rokkimistuju!? Kus on mu sõbrad, küsin ma?

Kui ma Poolas esimest korda juuksuris..

..käisin, jätsin uljalt Marta koju, ja saabusin koju 15 sentimeetrit lühemate juustega (juuksurisse läksin ainult otsi piirama). Täna (umbes aasta hiljem sellest esimesest korrast) käisime juuksuris, mõlemad, ja ma sain juhendamisega täiesti ise hakkama ning soeng on täpselt niisugune, nagu ta pidigi olema. Uskumatu. Meie juuksur on täiesti super naine, ei tekita kliendis mingeid illusioone ja purustab unistused ilmvõimatust soengust kohe, tavaliselt sõnadega “sinu juustega? Jobu.”. Selline.. tõeline Poola naine.

Eile õhtul käisime Marta sõbra Mihał pool õhtusöögil, peale meie oli seal ka india päritolu inglanna, kes andis meile sedavõrd palju head ja sooja energiat, et meie Londonisse kolimise plaan jälle ühe killukese jõudu juurde sai. Mine tea, ehk siis peale veebruari lähmegi. Martale pakkusin ma välja ideaalse äriidee – pakkuda psühholoogilist nõustamist Londonis elavatele poolakatele.. JA LISAKS ka tööandjatele, kellel on õnneks/kahjuks poolakatest töötatajad. Eks näis.

Olgu, aeg tööd teha.

Maailma parimaid pelmeene…

..teeb meie ukrainlannast koduabiline. Et täna on kolmapäev ja koristamispäev, silkas Marta just nüüdsama poodi, et liha ja jahu tuua. Need pelmeenid maitsevad uskumatult head!

Kui enne ei olnud kontoris internetti (nüüd asi toimib, kuigi meie it-tugi Pawel ütles, et jumala ausõna, tema ei saa aru, kuidas), siis nüüd on kodus teist päeva niisugune asi, et punkt kell 1.00 öösel internet kaob. Lihtsalt kaob. Kell 8.30 hommikul tuleb aga jälle tagasi. Marta pakkus, et ju neil on mingid parandustööd käsil, või võibolla on puhkusel olnud server tagasi..

Eile tegin selle vea, et Marta küsimusele “kas sa aitaksid mul parlamendiliikmetele kirjad saata?” vastasin ausalt “jah”. Hiljem mõistsin, et Poolas tähendab see 460 (tegelikult natuke rohkem, ma ei mäleta täpset numbrit) saadikut plus senaatorid (üle saja). Pagan võtaks. Robert arvas tagasihoidlikult, et kirja loeb vast kolm inimest, mispeale Marta kinkis talle ühe (ÜHE) pilgu ja Robert vastas: “Ee.. tee, nagu tahad, eks?”. Nii et tänane päev läheb siis selle peale.

Väljas on juba natuke külm ja sügise lõhn. Aasta Varssavit saab kohe-kohe täis.

Toomas-Hendrik…

..Ilves, mina toetan.

http://www.ilvespresidendiks.net

Ma olen olnud kaval…

..ja loonud mingil ajahetkel Outlook’i kausta nimega “Tegelemist vajavad”. Ilmselt oli mul peas geniaalne plaan, et panen kõik kiired meilid sinna, siis hakkan tegelema, ja kui tehtud, tõstan nad sealt jälle ära. Noh… ma olen seda kausta kasutanud küll. Nii palju, et tegelemist vajavad meilid on seal ilusti olemas, lihtsalt ma olen unustanud nendega tegeleda.

Debiilne, täiesti debiilne.

Andres, vabandan, aga…

..nagu ma ei vaevu laskuma vestlusesse teemal “Toomas-Hendrik Ilves ja vandenõud”, ei soovi laskuda vestlusesse teemal “ebaveenev agitprop”. Palun mitte tõlgendada seda kui nõustumist, allajäämist või midagi kolmandat; mitte, et ma ei suudaks/oskaks Sinu argumente ümber lükata, vaid ma ei näe selleks lihtsalt vajadust. Me elame kahes erinevas maailmas, Andres, ära vaeva oma pead, ausalt. Kirjuta rohkem vandenõudest ja muust sarnasest, loe Terve Mõistuse Sündikaati, ole omade keskel ja tunne elust rõõmu! Siiralt, ilma irooniata. Teema lõpp.

Aga, sõbrad, on esmaspäev, uus nädal. See tähendab, et üle mitme kuu saan ma lõpuks ometi oma läpaka selga võtta, ja kontorisse pedaalida.

Kui ma suureks saan…

..siis tahan saada Sophia In’t Veld’iks. Või ka Sophie In’t Veld’iks.
Kui ma siin paar sissekannet tagasi Naistest rääkisin, siis jätsin Sophie välja, sest ta on minu jaoks nii suur eeskuju, et ei leia piisavalt sõnu.

Eile oli meil Youth-group’iga filmiõhtu, vaatasime Ellenit, naersime, rääkisime juttu (ma rääkisin, päriselt rääkisingi poola keeles). Hiljem võtsime Dominiki ja Krzysz’i juures paar Carlsbergi ja arutasime Leszekiga rahvusluse, ajaloo ja identideedi teemadel. Kokkuvõtlikult – supermõnus õhtu!

Tänaseks on meil kutsed mingi uue klubi avamisele, Robert ütles, et peame tulema, sest tal on vaja ennast pressis ilusate naistega näidata (selge märk, et kohalikud valimised on lähedal). Niisiis, ilusad nagu me oleme, otsustasime minna.

Esmaspäevast läheb aga lahti järjekordne hullumeelne nädal. Lõpuks ometi on meil kontoris internett (ja Varssavile lisandus umbes kuues wifi ala…), ei kulunud nelja kuudki.

Ja ilmselgelt olen ma pisut roostes, nimelt on mul eilsest pooleteisest õlust kerge pohmelus. Võeh.

Peatage Eesti, ma tahan maha! elik Keri põrgusse, Reiljan.

“Ühiskonna ühendajana on Rüütel teinud tööd, mida Lennart Meri polnud iial võimeline tegema ja Ilvesel pole lootustki.”

MIDA KURADIT?!

Edit:
Tsiteerides Ülle Aaskivi: “vabandan oma käitumist, kuid kui ühiskonnas absurdi ja demagoogia tase ületavad ühiskonnas teatud piirid, võivad inimesed tõesti hakata tegema imelikke asju”. Selle imeliku asja teen ma küll, et saadan Villule ja teistele Villudele kirja ja ütlen, et see enam ei lähe mitte. Kohe üldse mitte.

Aadressid vabalt leitavad siit.