Eile tegime ajalugu…

..sellega, et mind valiti ILGA-Europe juhatusse.

Reisimuljed hiljem.

Ilma jäin rahakotist, telefonist jne. Muidu kõik ok

"Selle Darwini evolutsiooniteooria me keelame ära,"…

..on ultra-parempoolse Poola Perede Liiga uus, geniaalne idee.

“Miks keelame? Sest see ei ole õige. Miks ei ole õige? No vaadake mind, kas ma arenesin ahvist?” lausus ase-haridusminister.

Fakk, ma ei või. Jumala huumorimeel peab ikka eriti twisted olema, et ta suutis luua nähtuse nimega Poola Rahvavabariik.

Hiljem: homme sõidan Sofiasse ILGA-Europe’i konverentsile. Saab siis näha, kas valitakse juhatusse või mitte.

"Vaata, pederastid lähevad," ütles…

..isa oma pojale kui Robert ja Krzysz neist mööda kõndisid.

See lugu nõuab natuke tausta. Ma räägin Robert Biedroń‘ist, meie organisatsiooni presidentist. Robert on ilmselt ainus avalik gei, keda teavad (või kelle nime teavad) enam-vähem kõik poolakad. Ma arvan, et ilma temata oleks LGBT olukord Poolas veelgi hullem. Loomulikult on praegu Roberti (ja meie kõigi) töös väga rasked ajad, sest oleme pideva surve all. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

Ühesõnaga, kõnnivad Robert ja tema elukaaslane Krzysz (Chris) Ikeas ringi ja vaatavad mööblit. Ühel hetkel mööduvad isast (suur, turske, kiilakas) ja pojast (teismeline, häbelik ja ebalev), ja isa ütleb pojale: “Vaata, pederastid lähevad,”, pederast ei ole siin päris hea tõlge, tegelik sõna on “pedał”, millele eestikeelset vastet justkui polegi, tegemist on igatahes üsna räige väljendiga. Kui nad juba natuke eemal on, küsib Krzysz, kas Robert kuulis. Robert ei kuulnud, aga kui Krzysz räägib, läheb ta endast välja. Robert pöörab ringi ja kõnnib mehe juurde.

“Mida sa ütlesid?”

“Näitasin pojale, et värdjad lähevad.”

“Miks sa nii ütled?”

“Sest te olete värdjad.”

“Mispärast?”

Robert vaatab mehele otsa, katsub naeratada ja seletada, et see ei ole viisakas, ja me peame teiste suhtes jääma viisakaks isegi, kui miski meile meeltmööda pole. Aga see on mehe jaoks vist liig ja ta hakkab karjuma.

“Politsei, kutsuge politsei, see pederast ahistab mind,” karjub mees. Robert vaatab talle hämmastusega otsa ja ütleb: “Jah, kutsume jah politsei, sest see, kuidas te mind solvate, on vastuvõetamatu.”. Selleks hetkeks jõuavad kohale turvamehed ja küsivad, mis juhtus. Robert seletab. Sellel hetkel tabab suurt mehemürakat paanika, ta hakkab kogelema, laup muutub higiseks, käed värisevad. Turvamehed kutsuvad politsei ja paluvad Robertil, suurel mehel ja tema pojal taharuumi tulla. Saabub politsei, Robert seletab, mis juhtus ning kes mida ütles. Mees on endiselt paanikas ning kisendab, et Robert valetab, et Robert provotseeris teda niisuguseid asju ütlema, ja nõnda edasi. Politsei ei kuula teda, võtab Robertilt seletuse ja kõikide kontaktandmed, ja saadab inimesed laiali.

Ma ei tea, kas see, et nii juhtus, oli hea või halb. Ja ma ei tea, mis tunne võis olla sellel pojal, kes nägi oma isa muutumas suurest jõmmist värisevate kätega köngus meheks. Aga mul on tunne, et kui asjad lähevad üle mingisuguse piiri, siis ei saa mööda kõndida ja teha nägu, et seda ei juhtunud (nagu miljonid meist seda iga päev teevad). Mõnikord lihtsalt tuleb püsti tõusta ja öelda “see ei ole minu suhtes õiglane, mitte kellelgi ei ole õigust minuga niimoodi käituda”.

P.S. Ma kaotasin lauajalgpallis kogu täiega..

Homme näidatakse Kahvlis…

..Ardi Ravalepikut, ja näidatakse teda seepärast, et Ardi kandideerib kevadel riigikokku. Mis ta sellest arvab ja mis mõtteid mõlgutab, vaadake homme.

Täna hommikul kontorisse tulles juhtus järjekordne lõbus lugu sarjast “oh, poolakad”. Nimelt on poolakatel komme bussis või trammis seista ühes tropis hästi ukse ees. Kui keegi väljuda tahab, siis tähendab see suuremat hulka pressimistööd ja häbelikku naeratust, mis üritab öelda “jah, vabandust, aga.. ma tõesti pean nüüd sellest bussist maha minema, tänan juba ette” ja tolle uksetropi poolt mühatusi, mis ütlevad “eksole, välja, välja, mida sa veel ei taha, ma juba liigutasin enda jalga kaks sentimeetrit vasakule, vaata ise edasi, kuidas saad”. No vot, täna hommikul oligi siis nii, et minu peatuse lähenedes pressisin end juba varakult päris ukse juurde, nii et minu ette jäi ainult üks noormees. Buss peatus, uksed avanesid, noormees ei liigu. Ütlen kõva ja selge häälega “przepraszam”, noormees ikka ei liigu. Müksan natuke. Ei liigu. Seepeale võtsin jõu kokku ja lükkasin ta bussist välja, ise läksin muidugi ka. Bussi tagasi ma teda ei lasknud, ütlesin, et nüüd räägime natuke juttu. Ja rääkisime. Sellest, et on ebamugav trügida ja et kui sa selles peatuses ei välju, siis peaks kindluse mõttes kontrollima, äkki keegi sinu selja taga ikkagi soovib väljuda ja nii edasi. Peale minu monoloogi vastas noormees, et jah, ta on ise ka selle peale mõelnud ja imelik küll, et ainult mõelnud, et võiks ju teha ka. Vastasin, et tõesti, võiks teha. Siis jätsime viisakalt hüvasti ja poiss hüüdis veel järgi, et ära vanamammisid bussist välja lükka, need saavad väga vihaseks, ta juba teab.

Mis muud teoksil.. ahjaa, meil on täna lauajalgpallimatš. Korraldajaks meie organisatsioon ja osalejad teistest MTÜdest, üritus ise on osa projektist, mille eesmärk on võidelda rassismi ja homofoobia vastu spordis. Näis, kuis läheb.

Sedasi siis.

Geipealinn Bologna…

..oli täpselt niisugune, nagu ma seda ette kujutasin – pisut lärmakas, räpane, uskumatult kena. Minu rõõmuks oli meie hotell täpselt linna keskväljaku kõrval imekitsal tänaval, kuhu hommikuti ilmusid värskete maitseainete, köögiviljade, kastanite ja muu säärase letid. Jah, oli tõesti see “päris-Itaalia” tunne.

Ahjaa, geipealinnaks kutsutakse Bolognat tõepoolest, kuigi minu jaoks pisut mõistmatu tiitel.

Seminar oli üli-igav, kolm päeva jutti 8 tundi istuda ja kuulata asju, mis meie (välispartnerite)  jaoks on niivõrd basic-level, et vägisi tuleb uni peale. Projekt ise on väga lahe ja see, mis me nüüd lõpuks kokku panna oleme suutnud, on ka lahe. Järgmisel nädalal kirjutan sellest pikemalt.

Lisaks meile (6 väliseksperti Austriast, Hispaaniast, Poolast) olid osalisteks ca 25 itaallast, nende hulgas ka 3 naist, kes kuuluvad PFLAG (parents and friends of gays and lesbians) tüüpi organisatsiooni. Ja see, mismoodi nemad seminarist osa võtsid, millest nad rääkisid, kuidas nad asju nägid – see oli nii ilusvalus, et.. Annaks jumal, et me Eestis jõuaksime ka ükskord nii kaugele, et vanemad julgeksid/tahaksid kokku saada ja rääkida sellest, millest nad ilmselt tahaksid rääkida, aga üldjuhul ei saa.

Nüüd on mõned päevad kodus-olemist ja siis ootab ees Bulgaaria.

P.S. Bologna köök on saatanast… minust on saanud oliivi-sööja. 

Kirjutasin Postimehe jaoks…

..niisuguse loo ja Delfi pani täna Ivari artikli üles.

Aga muust. Laupäeval langesime tõelisesse tarbimisühiskonna lõksu ja veetsime 8 (!) tundi Arkadias (Ida-Euroopa suurim kaubanduskeskus). Tulemuseks terve hulk kotte erinevate asjadega ja kõvasti raisatud raha. Õhtul lohutasime end sellega, et kinnitasime vastastikku “aga sul oli seda ju ikka vaja ka”.

Käimas on Varssavi filmifestival, ja vaatasime eile kahte filmi. Läti “Pantvang” (kus võis näha Jaan Rekkorit ja Kaljo Kiiske, muide), mille ainus vaatamistväärt stseen oli “kurat, tüüpiline eestlane, täiesti loll”, muu oli jama. Teine oli Poola “Pólnoc-Poludnie” ehk “Põhja lõuna kaudu” (umbes nii see eesti keeles võiks kõlada), ja see oli päris hea. Marta tähelepanek peale filmi lõppu oli absoluutselt kümnesse – kuna režissöör töötas enne mitu head aastat reklaamfilmi tegijana, siis stseenid eraldi vaadates on väga head, aga kokku pannes ei kõla enam.

Aga olgu peale, peaks nüüd tööd tegema.

Kui ma mõtlen "sõbrad"…

..siis mõtlen neljast inimesest.

Igaüks neist on isemoodi ja küllap me kõik täidame üksteise jaoks mingeid erinevaid  vajadusi.

Sellele ühele, keda ma väga näha igatsen, saadan tihtipeale sõnumeid märksõnadega asjadest, millest ma tahan talle kindlasti rääkida. Me mõlemad teame, et ma unustan niikuinii ja et tema unustab ka, niikuinii. Aga peale nende sõnumite saatmist on ikka niisugune tunne, et tegelikult ta teab seda kõike juba niigi; et talle piisabki nendest märksõnadest.

Viimane kord oli sõnum niisugune: kui ma tulen, palun tuleta mulle meelde, et ma räägiksin ühe poisi mägedest, Anu Lambi teisikust ja sellest, mis tunne on Evelin Pange näha. 
Küll me ükskord jälle näeme. Ja küllap me siis juba teame, millest need märksõnad jutustavad.

No kui ei ole tugevaid mehi…

..käepärast, kuidas pagan siis kokkupandud pinksilaud ümber pöörata?

Ühesõnaga jäi see vaene roheline lauake meist kontorisse selili. Marta arvas, et homme tuleb hommikul jõusaalist läbi hüpata ja paluda poistel pudeli viina eest asi ära teha… selle peale oskasin ma ainult möh teha ja Marta nähvas, et “just, oleme jah ajast nii kuramuse maha jäänud, et selliseid asju saab veel viina eest”.

Vot sulle Poolat.

Ivar Sild kirjutab Päevalehes…

..sedamoodi.
Vahva artikkel, mulle meeldis.

Selle taustaks niisugune video, ja niisugune ka.

Kuigi Angel endale hoolega tuhka…

..pähe raputab, ei muuda see olukorda eriliselt paremaks. Positiivne, et nad selle kampaania vähemalt ära jätavad, aga nagu keegi juba kirjutas, damage has been done.

Over and out.

Mine põrgu, Angel…

edit: äitäh, anonüümne, kes sa mulle vana rss’i kopisid, esialgne sissekanne taastatud

..et nagu WTF?!?!?
edit: reageerisime siis ka.

edit 2: Reimo Mets ei suuda vist enda puhvrit tööle saada.

Teate, nii tore on aasta aasta järel selgitustööd teha, et homoseksuaalsus ja pedofiilia on täiesti erinevad asjad ja et homoseksuaalsed mehed ei jahi alaealisi poisse ja nii edasi; ja siis ühel heal päeval ajalehest lugeda et homoklubi teeb reklaamikampaaniat koolipoistele.

Tra, ma ei või.

Nagu ma kunagi kirjutasin, et meil siin Poolas on üks kiivriga tüdruk, kes meile aegajalt ikka sihukest PR’i teeb, et seda nägu… noh, Eestis on siis nüüd oma “kiivriga tüdruk”.

Palun kõiki hääletama…

..Sophie In’t Veld’i poolt, kellest ma siin mõni aeg tagasi ka kirjutasin!

Mis hääletamine, milleks, kus, miks – suundutagu SIIA ja uuritagu välja.

Huvitavaid kampaaniaid…

..märksõnade LGBT mainstreaming või awareness raising all. Ehk teisisõnu, nagu on mõnda aega eksisteerinud müstiline termin gender mainstreaming, on aastaid kümme-viisteist olemas ka LGBT (lesbian, gay, bi-, transsexual) mainstreaming.

Kuna meil läheb käima üks pikem koolitusprojekt kodanikuühiskonna erinevatele liikmetele, siis teen siin vaikselt taustatööd ja mõtlen, mis Poolas toimida võiks. Häid asju on palju tehtud, siin väike valik LGBT kampaaniatest, mis siis moel või teisel peaksid panema inimesed mõtlema ja endamisi arutlema.
1: Born Different, klippe saab youtube’ist vaadata, näiteks siit. See on minu absoluutne lemmik – armas, lihtne, tabav.
Muuhulgas uuritakse inimestelt, kas homoseksuaalsus on valik või mitte; mõned vastasid, et on valik, mispeale neilt kiiresti küsiti “So, when did you choose to be straight?”. 

2: Teach Respect, üles ehitatud Matthew Sheperd’i loole, seetõttu üsna emotsionaalsed klipid. Vaadata saab siit.
Loomulikult ei saa me kunagi teada, kas Matthew elu oleks võinud teistsugune olla, kui koolides kasvõi poole sõnaga teemat mainitaks (ja mitte “no.. ja siis on veel peded, aga neid meil siin klassis õnneks ei ole”, nagu ühel mu, muide homoseksuaalsel, sõbral keskkooli ajal), ja õpetajatel oleks ligipääs adekvaatsele, neutraalsele ja objektiivsele infole. Eesti perekonnaõpetuse õpetajad on paar korda meiega ühendust võtnud ja oleme korraldanud isegi väikese infopäeva. Aga üldiselt tundub, et mõjusam oleks üks “diversity” kampaania, mis tutvustaks erinevaid ühiskonnagruppe, kellest tavaliselt palju ei teata ja räägita.

3. God hates homophobes, mitte küll vast mainstreamingu alla käiv asi, aga üsna huvitav sellegipoolest.

4. It’s prejudice that’s queer, Terrence Higgins Trust‘i kampaania (paraku linki enam ei leia), mille võti oli levinuimate homoseksuaalsuse kohta öeldavate lausete ümberpööramine. Neli erinevat postrit, sloganid: “I can’t stand homophobes, especially when they flaunt it”; “My son is homophobic, but I hope it’s just a phase”; “Homophobes shouldn’t be left alone with kids”. Kampaania mängib enam-vähem “we don’t know yet what causes heterosexuality” väravasse.
Postrid on meil kontoris üleval ja külalistele mõjuvad päris hästi, mõned naeravad ja ütlevad, et näe, polegi selle nurga alt mõelnud.

Niisugused asjad siis.

Ma lähen nüüd tööle.