Sellest, et me vastutame…

..räägib see videoklipp siin. Ilusvalus.

Sellele, kes saatis, aitäh. Mõnikord me ikka oskame arvata, mida teisel parasjagu vaja. Hea sedasi.

"Mida sa vahid, pede!?" kampaania…

..algas täna. Tähendab, PIDI algama täna, aga loomulikult ajas firma midagi sassi ja teaserid ilmusid linna juba reedel. Eriti olulisi probleeme see kaasa ei toonud, meediatähelepanu tuli ikkagi arvestatud ajal, nii et okei. Tundub, et teaser on oma töö juba peaaegu teinud, asi kihiseb ja säriseb.. Clearchannel helistas meile täna viis korda ja ütles, et inimesed helistavad neile vaheldumisi, et kiita ja sõimata, ajalehed kirjutavad homme täpselt sellest, millest me tahtsime, et kirjutataks ja nii edasi ja edasi. Ühesõnaga. So far so good.

Greg, kes on meil juba pea viis aastat organisatsioonis vabatahtlik olnud, on üks kampaania teise osa modellidest, ja tema blogist võib lugeda, mismoodi tema jaoks kogu see asi välja näeb.

Brüssel oli ilus nagu alati.. südame ma sinna linna tol esimesel korral jätsin, jumala ausõna. Märts ja aprill on hullumeelsed, kodus kokku 5 päeva, ülejäänud aeg igal pool mujal ja õhus. Aga ma ei kurda, vaid rõõmustan, et mul on võimalus teha seda, mida ma tõesti tõesti tõesti juba ammu teha olen tahtnud.. aga sellest täpsemalt kunagi hiljem.

“Oh jumal, kuidas ma igatsen sind näha” kirjutasin sulle täna. Ja tõtt kirjutasin. Kui see ruttu ei juhtu, siis ma lähen hulluks. Sõbrad on igal pool mujal kui kodumaal ja elukohamaal.

The L Word'i neljas hooaeg on…

..absoluutselt maailma PARIM!

7. osa, Phyllis: “If this is how it feels to be coming out, I wanna go back in!”. 
4. osa korvpall ja 6. osa algus on aga totaaaaaaalselt ületamatud

Saatkonnas saab täna valida…

..ja ma ei ole muuseas siiani aru saanud, mis ringkonda ma välismaal elades siis valida saan. Mõned ütlevad, et seda, kus mul Eestis viimane sissekirjutus oli; mõned ütlevad, et kogu nimekirja..

Õhtul on Gregi juures kostüümipidu, mis on Marta jaoks nagu rusikas silmaauku. Nimelt tegime eelmisel nädalavahetusel oma riidekapis põhjalikku suurpuhastust ja Marta keeldus kategooriliselt loobumast mingisugusest üliveidrast hõlstist, mille ta ostis kunagi Indiast (vist), põhjendus sellele, miks me hõlsti alles jätame, oli: “Aga äkki me läheme kunagi Indiasse, vaat kui hea siis on kohe kapist võtta…”. Üldiselt, jah, Marta on “koguja”, meil on kappides vähemalt miljon erinevat täiesti kasutut vidinat, mida Marta kaitseb kümne küüne ja maagilise “äkki kunagi läheb vaja”-ga. Ühesõnaga, Marta keeldus seda hõlsti välja viskamast ja, oh õnne, kaks tundi hiljem tuli peokutse, millel seisis “kostüümipidu, teemaks: reisimine avab meeled”. Ja ma ütlen teile, jumala ausõna, Marta nägu lausa KIIRGAS võidurõõmu, kui ta seda kirja ette luges. Poolataride värk.

Tea, millal kevad tuleb.. võiks, juba ju võiks.

Nädalavahetuse soundtrack kah. 

Kuidagi liiga kergelt läheb kõik…

..ütles Robert täna, kui meie märtsi-kampaaniat arutasime. Aga tõepoolest. Saime just selle välimeediafirma, keda tahtsime; saime täpselt selle hinna, mida tahtsime; saime täpselt nii palju valguskaste, kui küsisime; saime linna parimad, absoluutselt parimad pinnad (Robert arvab, et firma on nutikas – kesklinnas on kaamerad ja neid valguskaste hakatakse päris kindlasti lõhkuma..); saime just need meediapartnerid, keda kõige rohkem vaja… kõik näikse nagu sujuvat. Ainus, millest ilma jäime, on minu palk, aga see oli minu enda otsustada ja otsustasin, et Karolina, kelle projektiosa eelarve esimesena noa alla läks, on seda väärt – niisiis sai tema üliväike eelarve pisutki lisa.

Tegelikult tuleb alati NGOde ja rahastamise teemal väike masendus peale. Ma mõtlen ikka nii, et.. kui sa töötad mõnes äriettevõttes või.. teinekord ka riigiametis, eks, et.. siis on sulle olulised ennekõike muud asjad – kui palk on hea, siis nagu.. kannatad tööd, ja tuimestad endas seda mõtet, et tegelikult see vist ei istu sulle ja.. igav on ka ja.. aga näe, palk on okei, küllap ma siis võin seda tööd teha ka. Mida ma tahan öelda – et inimesed kas ei teagi, mis see “idee” on, mille nimel nad töötavad; või nad teavad seda, aga ise ei usu sellesse; või nad teavad seda, aga neil on ükskõik. Ja kui ma vaatan inimesi, kes töötavad organisatsioonides, siis.. kuidagi.. ma arvan, et selle tunneb ära. Selle, et need inimesed töötavad esmajärjekorras just nimelt selle idee nimel; selle “miski” nimel, mis neid südames puudutab, mis ei lase niisama olla – isegi, kui teinekord nii valusalt väga tahaks. Kuidas see NGOde ja rahastamisega seotud on? Väga lihtsalt. Ma arvan, et olukord, kus nii mitmed NGOd, mis teevad tõepoolest head, mis tegutsevad “hea idee” nimel, peavad iga kuu või iga teine kuu uuesti ja uuesti mõtlema selle peale, kust saada see miinimum, absoluutne miinimum, millega annaks pisutki veel edasi tegutseda, et jälle-jälle-jälle saavutada maksimaalne tulemus minimaalse eelarvega.. ma arvan, et selline olukord on totaalselt jama. Kuidas maksta kontori üür, kuidas maksta telefoni ja internetiarve, kuidas osta veel kaks pakki paberit, kuidas, kuidas, kuidas. On nii tohutult mõttetu, et sa pead panema nii palju energiat ja jõudu sellele, et nuputada, kuidas ometi ellu jääda. Ja sa tead kogu aeg, et pead ellu jääma, sest süda ütleb, et sa teed head.

Ma kirjutan “sa”, sest ma mõtlen nii, et kui justnimelt idee nimel töötad, siis sa lihtsalt pead ennast natuke organisatsiooniga (või mis iganes asutusega.. idee loeb) samastama. Ma olen meie kontor, ma olen meie laud, meie pastakad, ma olen kõik meie projektid, ma ma olen kõik, kes kontoris töötavad. Ja nii oleme me kõik.. kõik.

See mõte organisatsioonidest vs äriettevõtetest jne ei ole üldistus, see on lihtsalt sissevaade sellesse, mida ma tean ja mida ma näen. Niisamuti on olemas organisatsioone, mis on võrdlemisi jõukad ja teevad head.. ja siis muidugi selliseid, mis on jõukad, ja ei tee kohe üldse head.. ja nii edasi ja edasi

Kui siis ühekorraga hetk vaikust kohal on, avastad, et.. no, et saadaks õige kõik kuradile, läheks mõnesse väikesesse firmasse tööle ja vaataks, kuidas “kord kuus on palgapäev” mekib. Aga niimoodi mõtled ainult vahel harva. Tähendab.. kui näiteks Marta tegi siin tollele raporti projektile (üleriigiline bi-annual raport diskrimineerimisest seksuaalse orientatsiooni tõttu) eelarvet, siis.. kui ta oli olemasoleva raha jaotanud ära (igale poole vähem, kui tegelikult peaks olema, eks) kõikide nende väikeste lahtrite vahel, siis jõudis ta selle lahtrini, kus peaks olema tema töötasu ning nentis “äkki siis järgmise projektiga”. Ja nohises arvuti taga vaikselt edasi. Marta oli lihtsalt näide, aga mida rohkem ma viimasel ajal ringi vaatan, seda enam tundub, et kogu organisatsioonide töö käibki seda rada pidi. Mõnes mõttes on see.. naiivselt ilus, eks. Üks mu sõber, kreeklane, töötab organisatsioonis, mis töötab linna ligipääsetavaks (st erivajadustega inimestele) muutmisega. Tema ütles nii: “Päeva lõpuks on mul täiesti savi, kuidas muuga on, aga ma tunnen, et see tung ja soov midagi ÄRA teha.. kõrvetab seest nii, et ma lihtsalt pean.. ja muu siis ei huvita.”.

Ühesõnaga. Ei ole see siin mingi nutulaul, aga lihtsalt üks väike vaikne arutlus; ja ma olen surmkindel, et mitte ainult see NGOde ring, mida mina Euroopas tunnen ja tean, vaid sajad ja tuhanded ülejäänud.. leiavad end teinekord ka rohkem või vähem samade sõnade ja mõtetega jagelemast.

Ühe teise sõnaga – valige sotse. Miks? Sest sotsid teevad ära selle, mis näiteks Poolas juba toimib – sa võid 1% oma tulumaksust suunata täpselt sellele NGOle, mille valid ja mis sinu “ideega” haakub. Ja see 1% on üks paganama suur asi.. ma räägin päris ausalt.

Lõppude lõpuks on kõik hästi. Meie töö on hea ja me ise oleme õnnelikud. Igatahes. Me oleme ise selle tee valinud, ja küllap ikka seepärast, et see meile meeldib ja huvi pakub.

Ajendatud oli too post aga sellest, et minu projekt lõppeb ülehomme, see aga tähendab, et olen natukeseks ajaks ilma rahast ja ravikindlustusest. Aga ainult seni, kui me nuputame, kust ja kuidas midagi kokku klappida.

Ma tean, et sa loed. Sinu jaoks on märksõnad sellised – Fundamental Rights Agency; CoE; Komisjon ja Saksa presidency. Ma olen, ausõna, olnud väga, väga tubli. Isegi Christine kirjutas täna, et ma olen nii clever, without the ” “.. vat siis.

Mul oleks nii palju asjalikku kirjutada, aga see postitus on juba niigi üle mõistuse pikk.

Kuula siis lõpetuseks.

Rohelisi ei vali, sest…

..kui oleks nende teha, siis “putitaks” nad inimeste seksuaalset orientatsiooni.

“Kui selle ilmingu olemus on geneetilis-keemiline, siis pigem eelistaksime leida lahendusi, mil moel närvitalitluslikku ja anatoomilis-bioloogilist sugu võimalikul varases elueas kui mitte juba sünnieelselt vastavusse viia.”

Väike Nõid on juba sellel teemal sõna võtnud -

“Mul paneb käed värisema jutt millegi vastavusse viimisest varases elueas või sünnieelselt, geneetilis-keemiliselt, nagu ma aru saan. Et on keegi, kes teab, milline ma pean ideaalis olema ja asub seda minu eest, minult küsimata, minu organismi näppides korraldama?

Vabandage mind, aga see kõlab nagu stiilipuhas eugeenika. Kusjuures ma tahaksin kohe küsida, mille näppimiseks peale seksuaalse suunitluse veel valmis ollakse, kui leitakse teaduslikult hea põhjendus. Kas ei saaks inimesi muuta ka rõõmsamateks, töökamateks, lojaalsemateks jne?

Kusjuures hämmastav, et sama seltskond oleks justkui geenitehnoloogia vastu. Huvitav miks küll? Minu kõrvus kõlab geneetiliselt näpitud lõhe või mais siiski oluliselt paremini kui kasvõi ainult keemiliselt näpitud-kujundatud inimene.”

Minu praeguse aja soundtrack…

..on vaieldamatult Regina Spektor.