..kolmandast, aga mõtlesin siis, et vist ei tasu. Tahtsin kirjutada sinust, siis sinust, ja sinust ka. Ja sellest ja tollest. Nii edasi. Mõnikord tuleb vist piir ette ja mõtled, et ei, siia see nüüd küll ei käi, sest see on liiga “minu oma”. Ja hea sedasi.
Sulle tahtsin ainult öelda, et.. ma tahaksin sind veel näha. Sa oled ilus ja sa oled huvitav, ma tahaksin sinust rohkem teada.
Lõpetuseks mõned postsecretid…
..Brittale ja muudele. Ma arvan, et natuke vale nurga alt sai postitatud, ja ju siis loetud ka. Et selgitame siis.
1. Britta, paraku ma olen selliseid emotsioone läbi elanud, mida “teie seal Tallinnas”, küll teisel ajal, kohal ja põhjusega, aga ometi täpselt sama – hirm sõna otseses mõttes oma elu pärast. Ainuke vahe oli, et peale seda ei öelnud keegi, et midagi oleks valesti või et need, kes nii käitusid, on vandaalid, matsid, kurjategijad. Küsi, ja ma räägin sulle pikemalt. Nagu siis, nii ka seekord – mõtlen, et mitte kunagi ei tohiks lasta asju nii hulluks minna. Just seepärast on mul häbi, sest mulle tundub, et meie (=ühiskonnana; =riigina; =indiviididena?) lasime.
2. selge see, et ma ei õigusta vähimalgi määral vägivalda, vandaalitsemist jne, ma arvan, et kes oma “mis-iganes-emotsiooni” sel moel välja elab, on.. mats. Küll aga arvan ma, et tegemist ON ahelreaktsiooniga (mitte, et ma tahaks “tagantjärgi targutada”, eks) ja et kogu selle pronkssõduri jura algusest peale käitus valitsus täiesti vastutustundetult. Niisiis on mul häbi, et see on minu enda valitsus, kes sellel supil kõrbeda lasi.
3. ma ei pea mistahes vormis/kohas/hetkel õigeks “kuradi tiblad/neegrid/juudid/peded” sõnavõtte, sest ma leian, et niisugused postitused mitte ei loo pinnast, millel võiks tekkida üksteisemõistmine, vaid risti vastupidi. Ja selle pärast on mul häbi, et mõned inimesed ei tahagi ja hakkagi tahtma kompromisse leida, vaid kuulutavad, et “kuradi tiblad” ja järgmises postis, et “kuradi tiblad ei suuda dialoogi pidada”..
Kristiina, nõus sellega, mida kirjutasid. Ja on häbi just niisuguste asjade pärast ka, sest selliseid situatsioone olevat veel ja veel olnud.
AR, suures plaanis ka nõus, mõnes kohas vast õige pisut mitte.
Kokkuvõtteks – kurb ja häbi on, sest see, mis juhtus, ei oleks pidanud juhtuma. Mul on häbi nende vandaalitsejate pärast, ja mul on kurb nende inimeste pärast, kes pookisid tollele kujule külge tähenduse, mille peale needsamad vandaalitsejad ise eluilmas tulnudki poleks. Vot.
Ma armastan oma kodumaad väga palju. Nii palju, et mõnikord on füüsiliselt valus igatseda. Ja niisugused inetud ja vastikud ja kurvad ja kohutavad asjad… murravad südame, jumala ausõna.
..on küll päris häbi. Ja kurb on.
Masendav. Mul ei ole sõnu.
hiljem: tegin blog.tr.ee peal tiiru ja.. teate, kõik teie, kes te siin “kuradi tiblad” teemalisi postitusi teete.. kurb ja häbi on teie pärast. Rahvas või asi, kurat. Häbi peaks olema.
Veel hiljem: Postimees kirjutab, et “internetis hakkas levima üleskutse, et ka eestlased peaksid täna kell 15 kogunema nö uude Balti ketti avaldamaks toetust pronkssõduri kõrvaldamisele kesklinnast,”. WTF?! Täiesti debiilne!
..omab autoriõigusi mõnele Balti ketist tehtud pildile ning oleks nõus lubama pilti sotsiaalreklaami tarbeks kasutada (teatud vaevatasu eest, muidugi..)!
Palun võta ühendust lisette@diversity.ee või +48 888 550 244!
..ja pikem lugu algab sellest, et kunagi detsembris sain ma aru, et minu aeg elab juba ammu oma elu ja mul ei ole tema üle mingit kontrolli. Aga ikka tuli asju juurde, eks. Huvitavaid, toredaid, põnevaid, väljakutsuvaid projekte sadas uksest ja aknast. No ja sai neid siis võetud. Ja tehtud. Mõned isegi väga hästi tehtud (Fundamental Rights Agency lobistamine, CoE kampaania, Euroopa aasta Brüsseli omadega, UN jne). Ometi hakkas rohkem ja rohkem juhtuma, et asju, mida ma TÕELISELT teha tahtsin, enam ei jõudnud. Või jõudsin, aga rõõmu tunda ei jaksanud. Lisaks on igal nädalal või üle nädala reisimine pisut… väsitav. Veel üks lennujaam, veel üks hotell, veel üks takso.
No ja siis tuli see kodu ja keele ja inimeste igatsus. Ja siis hakkas mulle selgeks saama, et mõned asjad ei ole nii, nagu nad võiks olla või peaks olema.. ja et küllap ma pean sellega varem või hiljem vastamisi seisma. Alguses mõtlesin nii, et.. “küllap on lihtsalt aeg selline, kui ma selle töö tehtud saan, küll siis läheb paremaks”, ja et “küllap on asi selles, et ma olen nii palju ära, kui ma veel need reisid ära teen, siis”, ja veel et “äkki see läheb mööda”. Ei läinud.
Ühesõnaga. Praha ja Bukaresti vahele jäi täpselt üks päev, ja sellel ühel päeval otsustasin, et nüüd on kõik (nii tüüpiline mina, kõik tähtsad otsused tuleb teha maksimum ühe päevaga). Nüüd oli vaja kõigest muust lahti saada ja jätta alles ainult see, mis tegelikult.. mis tegelikult ka midagi loeb. Niisiis. Võtsin töölt (st põhitöölt, siit Poolast) määramata ajaks puhkuse, andsin ära suuremad projektid ning jätsin alles vaid need, mida mingi hinna eest ei tohi pekki keerata. Neid tahan ma ise teha. Ilga-Euroopale jääb senisest rohkem aega, ja selle üle on mul ainult hea meel. Tänu Poola asjadest puhkamisele jäävad ära mõned mõttetud sõidud, mistõttu on Brüsselisse võimalik sõita nii tihti, kui tegelikult vaja. Ja et ma oma puhkust kodumaal alustan, siis.. saab paari huvitava Eesti asjaga ka tegeleda.
Ja kõige lõpetuseks, Juris arvab, et vallalise inimese elu tuleb mul juba hästi välja (no Rumeenia, eksole). Ma ise arvan sama. Ärge selle kohta siin küsige, sellest räägime piknikul või kodubaaris.
Igatahes. Kõik on väga hästi. Laupäeval kodubaaris näeme.
..ilgelt nunnud eksole -
-
Aga kui saabub öö, siis -
Ehk teisisõnu – meenutusi Rumeeniast.
..Rumeenia oli päris vahva. Töises mõttes super, nii head koolitust ei ole kohe mitu aastat saanud. Ja mitte-töises mõttes… imeline. Uh.
Praha oli ka kena, linn nagu muinasjutt. Berliini jätsin ära, sest lihtsalt füüsiliselt ei jaksa, pealegi pean juba kolmapäeval Brüsselisse sõitma.
Eile istusime viiekesi mingis veidras Bukaresti baaris ja mõtlesime, et lõppude lõpuks vastutame me iseenda rahulolu ja õnne eest esimesena. Ma tulen paari nädala pärast koju. Kui ma ei ole õnnelik täna, siis ei ole ma seda mitte kunagi.
..lamada teki all pimedas toas, piiluda silmanurgast esikust ja köögist kumavat valgust, kuulata vanemate askeldusi ja aeg-ajalt teineteisega vahetatud lauseid, tõmmata tekk lõua alla ja tunda, tunda, tunda, et ma olen jälle.. või ikka veel.. laps.
Tahan koju. Kohe.
Selle teksti autoriks ei ole mina, ehk et lihtsalt postitan edasi.
11. augustil 2007 toimub neljas Tallinn Pride. Mis seni toimunud on? Oleme kõndinud, õlg õla kõrval, läbi rõkkava vanalinna ja haudvaikuses jõllitava raekojaplatsi.
Oleme ligunenud paduvihmas ja trampinud laiali pooled porilombid. Oleme ilma jäänud mõnest lipust. Oleme saanud pihta muna ja kiviga. Oleme alustanud meedias „klounide ja pervertide” paraadiga ning jõudnud „toimus järjekordne seksuaalvähemuste üritus” tonaalsusesse.
1. Pridel vennastub!
Usu või mitte, ent Pride marsil valitseb tõeline õlg õla kõrval atmosfäär – midagi meie ajas ja kultuuriruumis kirjeldamatut. Naerdakse. Lauldakse. Lehvitatakse. 
Näidatakse sääri ja kostüüme. Tantsitakse. Hüpatakse. Vennastutakse.
Kas Sina käisid Balti ketis? Öölaulupidudel? Mäletad veel seda üheks olemise tunnet? Või, kui sinna ei jõudnud, kadedust sellest ilmajäämisel?
Pride annab üheks päevaks aastas, mõneks tunniks, täpselt samasuguse emotsiooni. Olla üks ja teada ning tunda, et Sinu kõrval on keegi, kes Sind toetab ja Sinuga koos on valmis barrikaadidele sööstma. Mis sest, et teineteise nimegi ei teata – mõneks üürikeseks viivuks ollakse ikkagi üks.
2. Pride muudab ühiskonda.
Lihtne on öelda, et Pride toidab homofoobiat. Muidugi, väga raske on vihata, solvata ja diskrimineerida kedagi, keda sa olemas olevat ei tea. Mida nähtavamad on vähemused, seda kergem on nende suunas näpuga näidata ja ka taga kiusata. Aga… vaadake meediat ja võrrelge seda kümne, viie, isegi kolme aasta tagusega.
Ükski enesest lugupidav väljaanne ei tihka enam pedofiilia ja homoseksuaalsuse vahele paralleele tõmmata. Isegi DELFI kommentaarides pannakse pahaks nekrofiilia mainimist selles kontekstis.
Ja eelmise aasta järel mõistis mõtlev osa ühiskonnast toimunud vägivalla üksmeelselt hukka – sest lõpuks ometi nähti rongkäigus osalistes ennekõike inimesi, kodanikke, mitte aga provotseerivat ning oma suguelu lehvitavat perverdigruppi.
3. Pride annab adreanaliini.
Jah, nad on teeääres. Inimesed, mõned rõõmsad ja mõned tigedad. Sinu suunas näidatakse näpuga. 
Pensionärid vangutavad pead. Vanemad härrasmehed lubavad pomme panna. Nooremad kiilaspäised vehivad rusikatega.
Keskealised koduperenaised pilluvad mune. Politsei vehib kumminuiasid ja tänavanurkadel näed kongiga autosid. Sind võidakse riietest rebida. Lüüa. Visata. Tõugata. Ja sa tunnet, kuidas valvsus tõstab pead, kuidas möödujate näod jäävad meelde. Kuidas iga rakk sinu kehas on valmis ootamatusteks.
4. Pride on lõbus.
Millal sa viimati tänavatel tantsida, karelda ja laulda võisid ilma, et end seejuures kuidagi… noh… imelikuna oleks tundnud? Viiendas klassis?
Kõik tore on lubatud. Kõik lõbus on teretulnud. Kõik vahva on lausa oodatud. Sa võid huilata, hüüda, täiest kõrist laulda ka siis, kui viisipidamine vähim su annetest on. Sellel päeval, sellel üritusel on see kohane, ainuõige.
Nii palju lõbusaid nägusid. Nii palju kummalisi kaaslasi. Nii palju ehmunud pealtvaatajaid. Nii palju kaasa plaksutajaid, kaasa lehvitajaid ja kaasa hüüdjaid -
5. Pridel on tulemusi.
Enne Pridet olid mõeldamatu rääkida partnerlusseadusest. Mitte ükski ametkond ei näinud seksuaalvähemuste ahistamises ühiskonda puudutavat probleemi. Mitte ükski partei või enese renomeed hindav poliitik ei võtnud „homo” sõna suusissegi.
Pride kui nähtavaim seksuaalvähemuste aktsioon muutis selle ühiskonnagrupi ka valitsejate jaoks reaalsuseks.
Meil on president, kes julges veel kandidaadiseisuses öelda, et tema toetab. Meil on erakonnad, mis kirjutasid seksuaalvähemused oma valimisplatvormi. Meil on erakonnad, mis kinnitavad, et nad on põhimõtteliselt selle seaduse poolt – kui nad selles küsimuses vaid vähemusena parlamendis ei esine. Meil on välisministeerium, mis muutis teises riigis samasoolisega abiellumise eestlaste jaoks võimalikuks. Meil on sotsiaalministeerium, kus on seksuaalvähemuste õiguste eest vastutama määratud kindlad ametnikud. Meil on Euroopa parlamendisaadikud, kes kirjutasid alla koolivägivalda (seksuaalse orientatsiooni baasil) tauniva meetme – muide, meie saadikuterühm on oma toetusprotsendiga Inglismaa järel teine.
6. Pride on kõigile.
Sa ei pea olema homoseksuaal. Sa ei pea olema hetero. Sa võid olla kõike ja mitte midagi. 
Võid selga panna oma parima kleidi või uhkeima ülikonna. Võid kanda parukat ja platvormkingi. Võid tulla teksades ja t-särgis. Võid tulla dressides või rahvariietes. Sina ise, just sellisena nagu oled.
Sa ei taha olla „klounide” seas? Kanna sõnumit. Anna teada, mida sinul konkreetselt, sinu organisatsioonil, parteil on öelda inimsuse, kodanikuõiguse, ühiskonna kohta.
Igal aastal osaleb järjest enam nn. „tavakodanikke” – MTÜ-sid, liite, gruppe, seltsinguid. Tule ja näita, et sina toetad võrdsuse printsiipi.
7. Sul on seda vaja.
Sind ei huvita partnerlusseadus? Sa ei taha mitte kunagi luua perekonda, saada lapsi? Sa ei kavatse iial ühiseid tuludeklaratsioone esitada või oma vara väljaspoole veresugulasi jätta?
No ja siis?! Arvad, et selles peitub kogu asja uba?
Tule ja toeta neid, kes seda vajavad, juba täna. Sest homme võid vajada Sina nende tuge. Või neidsamu seaduseid.
Ühiskonnal on mitmekesisusest ainult võita. Seksuaalvähemuste suhtes kasvav tolerants suurendab avatud mõtlemist ka kõigi teiste erisuguste suhtes.
Üle-üleeile piinasime mustanahalisi. Üleeile juute. Eile peksime kommuniste. Täna anname homodele pasunasse. Ja homme… võetakse võib-olla ette vasakukäelised. Või rangjalgsed. Või allergikud. Või viisipidamatud. Või tumedapäised. Või liiga pikad. Või liiga paksud. Või liiga ilusad.
Ühel päeval vajad ka sina tolerantsi, kellegi mõistvat suhtumist ja oskust arvestada. Aita sellel kasvada.
9. Pride kisub kaasa.
Igal aastal alustab Pride rongkäiguga vaid umbkaudu pool sellest rahvast, kes lõpuks ühise massina sihtpunkti jõuab. Põhjus lihtne – esialgne pelgus taandub tühiseks kaasalöömislusti kõrval.
Selles ühiselt liikuvas, säravas massis on midagi tabamatult meelitavat. Milleks leppida poole lõbuga ja hiilida turvaauto sappa keset Raekoja platsi, kui suuremad emotsioonid on rongkäiguliste poolt juba ammu kogetud. Tule kohe, algusest peale.
9. Sind on vaja.
Kiilaspäised puberteedid elavad karjainstinktidest – ja nad ründavad vaid siis, kui teavad oma jõudu üle käivat. Mida rohkem on inimesi, seda suurem oleme meie nende jaoks. Seda turvalisem on kõigil teistel.
Mida suurem on osalejate arv, seda tõsisemaltvõetav signaal on see meedia ja riigi ja poliitikute jaoks.
Mida tõsisemalt meid võetakse, seda lähemale tuleb partnerlusseadus ja üleüldine tolerants.
Tule ise ja võta kaks oma sõpra kaasa.
10. Sest see on Pride.
Pride tähendab uhkust, ent – mitte uhkust oma seksuaalsete sättumuste üle. See on uhkus iseenda julguse üle jääda iseendaks, tunda end vabalt, väärtustada ennast.
Enda eest seismine ei ole alati kuigi mugav. Vahel on see päris keerukas, ohtlik või ebameeldiv. Mõnikord suisa võimatu.
Nõuab julgust, et tulla kohale ja seista kellegi teise eest. Vaadata silma tuhandetele pealtvaatajatele. Anda märku, et lendav kivi ei ole argument. Öelda ühiskonnale, et Sina väärid austust, et Sinu sõbrad ja tuttavad vajavad kaitset, et Sind ei saa mõne solvava sõnaga peitu pugema sundida.
Inimesed, kes on siiani leidnud endas julguse ja tahtmise seista enda või kellegi teise eest, võidelda parema homse nimel, väärivad respekti. See ongi tõeline Pride.
..et pole olnud piisavalt julgust.
Julgust öelda kellelegi, et ta on nii väga, väga ilus. Isegi, kui me ei tunne ja teame vaevalt teineteise nime. Julgust öelda, et iga päev on natukene rohkem valus teada, et kodu on kaugel. Julgust mõelda, et ma olen saanud selle, mida tahtsin, aga kaotanud midagi, mille kaotamisse ma kunagi ei uskunud.
Julgust teha kõiki neid väiksemaid ja suuremaid asju, mis kinnitavad meile, et me oleme elus, et me elame, et me teeme kõike just seepärast, et meile meeldib nii, mitte seepärast, et me pole piisavalt julged..
Kui me järgmine kord kohtume, siis ma kindlasti ütlen sulle.
..ma millegi peale endast täiesti välja lähen, siis juhtub see umbes niisuguste asjade tagajärjel:
1. Marta kurdab, et me ei ole viimased kuus kuud absoluutselt päevagi koos aega veetnud ja lihtsalt puhanud;
2. Teeme endale vabaks 12-16 aprilli ja ostame piletid Prahasse;
3. Mõned päevad peale piletite ostmist ja hotelli bronni saabub meile kutse, mille sisu on lühidalt selline: “Proua Royal’il on rõõm kutsuda Teid kohtumisele, mis leiab aset 14.aprillil”;
4. Marta ei annaks mulle iial andeks, kui ma talle ütleks, et kuule… ee… seda, et..
Ma räägin Segolene Royal’ist. Ainult Segolene Royal’ist, kes on.. ah. Kes on täiesti uskumatu naine ja kellega kohtumisest ma olen sõna otseses mõttes AASTAID unistanud. Ja selline võimalus tuleb siis NÜÜD! Praegu! Kui on olukord, kus on võimatu isegi kahe vahel valimise peale mõelda! Uhh!!!
pildid
säutsud
videod
fb
Copyright © 2004–2009. All rights reserved.
RSS Feed. This blog is proudly powered by Wordpress and uses Modern Clix, a theme by Rodrigo Galindez.
