Nooh, pole viga…

..kell on 16:44 ja sain pidžaamast välja.

Kas mul on siia täna midagi kirjutada? Ega vist pole. Kõik see on ilusti minu sees ja las ollagi

Jumal teab, kust…

..on mulle silma jäänud see lause; või miks ta mulle niimoodi meelde jäi:

Ta oli laps. Aga ta oleks pidanud olema pilv; selline, kuhu poevad peitu linnud, kui neil on hirm.

***

Ning veel teinegi lause, mis minuga viimastel nädalatel kaasas käinud:

Je ne puis regarder une feuille d’arbre sans être écrasé par l’univers.

See on vist Hugo, eks?

***

Kuulan su saadetud muusikat, see sobib kuidagi tänase vihmasajuga nii imetoredasti kokku. Tea, kas peaks otsima vihmavarju? Ma olen alati mõelnud, mis tunne see võiks olla kellegagi ühe vihmavarju all jalutada.. Seda ei ole ette tulnud, sest a) ma ei kasuta vihmavarju; b) enne pole olnud tunnet, et võiks olla tore, kahekesi, vihmavarju all.

Jah, võtan täna vihmavarju. Juhul, kui siis ikka veel sajab, muidugi.

Positiivne on jonnituju juures see…

..et ma saan oma asjad lõpuks tehtud. Eilse ööga tegin ära neli raportit ning vastasin peaaegu pooltele kirjadele. Magama jäin kella kuue paiku hommikul. Täna olen JUBA hakanud tegema konverentsi esimest mailingut ning vastanud mõnedele kirjadele. Seega, alles on mul too veider oskus paar nädalat mitte midagi teha ja siis ühekorraga kõik, kõik teha.

Tänase soundtracki moodustab suures osas Melissa, kelle kontserdi eest ma olen siiani (kes mult selle kohta just küsis?) nõus maksma mistahes summat. Praegu kuulan temalt seda.

Kuivõrd eile sain ma ööriietest välja nii kella viie paiku õhtul, siis… teeks selle asja täna ära kell 13:20, mis?

Karl kirjutab väga lihtsalt lahti selle…

..kuidas me istusime paar tunnikest nii, nagu väga head sõbrad ikka istuvad. Ja tunnevad, et nad saavad asjadest ühtmoodi aru.

Me tunneme Karliga juba nii kaua, et me teame teineteist üsna hästi. Isegi ehk paremini, kui meile mõnikord meeldida võiks. Ja see on väga tore, ma olen selle üle väga õnnelik (ma tahtsin seda öelda, sest ma ei tea, kas ma olen sulle, Karl, seda öelnud).

***

Ma oleksin tahtnud sind täna umbes miljon korda rohkem kallistada ja enda lähedal hoida.

***

Kirjutan praegu seda neetud projekti lõppraportit ja saan aru, et ma olen endiselt vihane ja kurb selle kuramuse (vabandust) Poola peale. Ja nende inimeste peale, kes teavad, mis seal tegelikult toimub, aga kes jäävad vait, ei tee mitte midagi (“mida ma saaksingi teha?”, ütlevad nad), ja on seepärast minu meelest süüdi selles, et nende hääl, kes vihkavad ja kutsuvad vihkama, kostab nii kõvasti. Vähim, mida meie teha saame, on mitte vait olla. Me peame teinekord püsti tõusma ja ütlema, et me ei ole nõus. Selge, et seda püstitõusmise hetke tuleb valida ja targasti otsustada… Aga sellest piisab; see muudab midagi.

***

Ähh, ongi käes. Ma tundsin kohe, et täna see veel tuleb. Jonn!!! Tahan jalgu trampida ja väga kaissu

Ja sõber kirjutab, et…

..ta nägi minu vanaisa unes. Tõsi ta on, sõber, et Puhtu peidab endas saladust.

Ma ärkasin täna selle peale, et…

..naersin kõva häälega. Unenägu ei mäleta absoluutselt, aga igatahes on VÄGA veider iseenda naeru peale üles ärgata. No, natuke veider, aga tegelikult siiski päris tore.

Praegu joon oma kolmandat (!) kohvi ja kuulan seda.

Mul ei ole üldiselt elus väikeste unistuste ja soovidega vedanud (st. ega ma vist ei ole tegelikult ise teil lubanud teada ka, missugused üllatused mulle meeldivad või mis mulle korda läheb, ja kuidas te peaksitegi siis mu mõtteid lugema ), aga nüüd otsustasin, et kui ma ise ei ütle maailmale, mida ma tahan või mis mind rõõmustab või mis mulle meeldib, siis ei olegi midagi oodata. Niisiis seepärast kordasingi sulle eile, kui tore oli sind näha just seal, kus ma ei ole kunagi tahtnud kedagi näha – võibolla seepärast, et ei julgenud endale tunnistada, kui väga see mulle tegelikult meeldib/meeldiks.

Karl kirjutas, et võibolla pole ta olnud väga mõistlik. Aga mina ütlen sulle, Karl, et sa olid maailma KÕIGE mõistlikum, sest sellel ühel hetkel sa vilistasid kõigele ja tegid just nii, nagu sa sellel hetkel tahtsid teha, või pigem et – kõik lihtsalt läks nii, nagu läks, ja sa ei astunud vahele, et käituda “mõistlikult” ja “nii, nagu peab” ning seetõttu lubasid endale ehk need mõned hetked puhast, tagamõteteta õnne. Ja kui see sind sealjuures naeratama pani (ja paneb endiselt), siis – jumala eest, mul on su üle lõpmata hea meel!

***

Aken on lahti ja nii uskumatult palju suve ja kevade ja sooja ja lillede ja põõsaste ja vihma ja puumajade lõhna voolab sisse… ning iga lõhn toob mulle vaikseid uudiseid sinust ja kiir kiire haaval oled sa läbi akna minu ees. Üks aken. Üks aken tähendab väga palju valgust.

"Peata see protsess," ütles Kristi…

..olles sekund varem vajutanud minu arvuti väljalülitamisnuppu ning märganud, et see toimib ja arvuti tõepoolest lülitabki end välja. Peata see protsess, ütles ta südamerahuga.

Tähendab, konteksti tajumiseks tuleb ausalt ära rääkida, et veinijoomine algas kell neli päeval ja kontorist ära minnes avastasin enda kotist pudeli, millel oli salvrätt tropiks ees. Peale mõõdukat (!) šoppamist läksime hotelli terrassile väikesele… noh, ütleme otse, napsule.

Sellel pildil arvab Kristi parasjagu, et…

“Kõik peab inimese elus ilus olema, ka joomine!”

Ning selle tõestuseks tassis ta minu ette lauale absoluutselt KÕIK lillepotid, mis terrassil olid…

Hapukoorest ning võinugadest ma ei hakka isegi rääkima…

***

Kui Kristi oli õnneliku “no tšutšufrei siis!” saatel uksest välja astunud, läksin teistega tagasi restorani, ütlesin, et me jumala ausõna lilli ei puutu, ja tellisin süüa. Peale paaritunnist mõnusat söömingut ja head Leedu õlut, tundus olevat sobiv hetk SkyBar’i jaoks…  Hommikul võisin südamerahuga nentida, et mojitod on saatanast ning Oi Jumal ei vedanud mind alt.

***

Ühesõnaga, oli üks väga tore ja lõbus ja veider nädalavahetus… aga nüüd aitab küll ja tahan.. tagasi.

Tead, sellega on nii, et…

..kui maailm peidab endas ühekorraga inimest, kes sulle väga meeltmööda on, siis… tundub kõik, kõik, kõik SEE (=nimetu ja tumm meis) väga lihtne. Üleeile Kristiga rääkides kordasime seda (või pigem: mina kordasin) päris tihti. Ja jõudsime hilisõhtul helge “me oleme nii õnnelikud inimesed” lõpuni.

Ma ei kirjuta seda siia, sest tahan sellest sinuga rääkida.

***

Aga ma tahan siia kirjutada, et nii, nagu eile, ei ole ma väga, väga ammu naernud.  Ja see oli tõeliselt hea.

See kõik on nii…

..ilus, hea, põnev, armas, tore ja helge, et… ei jäägi üle muud, kui ainult naeratada, seda salamisi enda sees kanda ja mõelda, et “see aasta tuleb kevad teisiti”.

***

Mõtlesin tolle töö ja ringisõitmise peale terve nädalavahetuse (süümekatega ja ilma, rõõmsalt ja mitte) ning leidsin lõpuks vastuse – ma tahan vaba aega; ma tahan seda lõppude lõpuks ju enda pärast, sest olen seda endale tervelt aasta aega keelanud. “Kui ma ei ole õnnelik täna, siis ei ole ma seda mitte kunagi,” ütles Tätte.

Niisiis saatsin täna kontorisse meie adminile kirja, see algas nii: mäletad, ma ütlesin, et minult sa sellist kirja kunagi ei saa. No see on nüüd just seesama kiri. Kas sa saaksid mu nime juunis ja juulis maha tõmmata, palun?

Koju jõudes leidsin, et F. on vastuse saatnud ja see näeb välja nii: mais tu dois travailler!!! ja see tähendab halba, sest me räägime tavaliselt inglise keeles ning prantsuse keelt kasutab ta vaid endast välja minnes.

***

Minu unevärk on nässus, aga jumal sellega. Pratchett ootab voodiserval.

Kunagi oli Eestis üks…

..väga hinnatud loodusteadlane, kes nägi meie mail teinekord õige haruldasi linde ja nõnda edasi. No ja eks need märkamised läksid siis igalepoole žurnaalidesse ja raamatutesse kirja ka, aga kui too loodusteadlane ühel heal päeval Emajõe luhal ninasarvikut nägema hakkas, siis aitas küll ja mees saadeti puhkusele.

Sellega oli muidu vist üks pikem lugu, aga ma ei mäleta enam. Aveke, sinu papa selle loo rääkis, kas mäletad?

***

On hea olla, on küll. Väga hea ja õnnelik. Ja ma olen nüüd ilusam blond ka, küll lokkideta, aga siiski

Ma kõndisin täna vastu…

..posti. Seda ei ole nüüd juba pea kaks aastat juhtunud. Valus oli küll, sest ma sain kuidagi nagu väiksema laksu otsa ette ja suurema nina pihta… korraks natukene jonnisin ka (sest ma olin tänaval üksi ja võis).

Kaks korda sel nädalal käisin mere ääres seal, kus pole mitu aastat käinud. Viimased korrad (siis käisin seal tegelikult õige tihti) olid viis aastat tagasi, ja ajal, kus midagi minu sees ja ümber kokku varises ning jäi üks unistus vähem. Suurtel inimestel on kombeks mõningaid asju enda sees tuimestada, neid pisut.. üle värvida ja teha nägu, et see ei lähe neile enam niiväga korda. Võib-olla niimoodi igapäevaselt ei lähe ka.. aga mõnikord (ja see “mõnikord” on ALATI olemas) tunned, et miski torkab sind uuesti ja sosistab: “Mäletad, mina olin midagi, mida sa tahtsid ja ma ei kao kuhugi…”.

Ehk seepärast oli minu enda jaoks mõnevõrra ootamatu soov sinuga just sellesse kohta minna… aga tagasiteel sinu kõrval istudes mõistsin, et just see oligi praegu ai-nu-või-ma-lik! Niimoodi, õnnelikuna, ma pidingi sinna tagasi jõudma ja sel moel aru saama, et… kõik on väga hästi!

Ma olen sinu peale palju mõelnud. Olen mõelnud, et sinust vähehaaval, poolsalaja ja õige rahulikult rohkem teada saamine on ilus ja pingutust väärt. Sa oled huvitav ja sinus on säde, mis mind tõmbab. Veel olen mõelnud, et ühekorraga on minus kokku saanud väga palju rahu ja väga teistmoodi hirm. Mul on tunne, nagu kõik see… toimuks esimest korda. See hirm ajab mind pööraseks, aga rahu jällegi paneb mind sealjuures naeratama ja nii ütlengi endale veel ja veel, et usaldan ennast selle tee hoolde… ja kõigepealt usaldan muidugi iseend. Aga veel olen ma mõelnud sust sada ja üks väiksemat mõtet, mida tajudes mu tilluke pea imestusest väriseb. Hea sedasi.

Täna käisin ka mere ääres ja jäin seal magama… alguses istusin, ja oli hea, siis nõjatusin küünarnukkidele, ja oli hea… ning lõpuks panin koti pea alla, kaks salli (vaat, milleks nad head on!) tuule kaitseks ümber… ja nii ma uinusin, pehmed, mere uhutud klaasikillud peos. Üles ärgates naersin natukene, sest nii hea oli.

Oo, muide, minu pastategemine õnnestus suuuuuuurepäraselt! Võibolla ma siiski oskan süüa teha, trikk on lihtsalt mitte üleliia hoolida, kas välja tuleb… ma harjutan pisut veel, ehk saan siis julgemaks.

Vaatan praegu oma vastamata meilide punalipuparaadi ja ei oska muud kosta, kui “oi jumal”. Ja kui mõtlen, et kuskil siin arvutis on minu ajakava, kus seisab Vilnius, Riia, Brüssel, Sofia, Brüssel.. siis käigu ta kus see ja teine. Ning üllataval kombel löön sellele kõigele käega nii hirmuäratava kergusega

Pohmellijumal Oi Jumal läks ära…

..ja tegin esimese sigareti.

Karliga šoppama lähen ma teinekordki, jumala ausõna. Tund aega ja tulemus missugune!

Peale seda möödundnädalast totaalset teovõimetust on nüüd saabunud motoorne rahutus ja ma tahan midagi KOHE ette võtta (näiteks minu sõber Kristi on sellise rahutusega hädas peale kaht tundi paigalistumist ja hakkab siis endale asju ninna ja kõrva toppima, ausõna). Asju ninna toppida mina ei taha, tahan midagi muud. Ei tea, mida, aga midagi muud.

Ma olen ikka täiesti segi kamminud ennast

Tänane soundtrack. 

Minu meelest on kevad…

..selline:

Karolina Bregula foto

*

Sõber Karl, läki siis šoppama. Kas läheme väga hulluks või poole peale?

Ah, ja veel…

..ma oskan praemuna ka teha. Just praegu tegin, ja tuli välja küll. Kõrbes ühest kohast, aga ma olen kuulnud, et inimesed ütlevad “nii ongi maitsvam”.

Hiljem: tead, ma arutlesin selle põikpäiseks olemise üle veel ja ise mõtlen nüüd nii, et.. noh, kõik on ju mõnikord põikpäised. Ja ma arvan, et lõppude lõpuks on oluline, kui ARMSALT põikpäine sa parasjagu oskad olla. Ma võin olla ko-hu-ta-valt armsalt. Ausõna.

Veel hiljem: nässus on, sest ma harjutasin seda rütmi pool aastat ja nüüd on kell neli ja ma tean, et hommik algab siis peale lõunat.

Sõnadega "siin surm, siin surm" alustas kõrges vanuses…

..Astrid Lindgren igapäevaseid telefonikõnesid oma õdedele.

Tänane päev oli nii vastuoluline kui vähegi võimalik (mitte minu ümber, aga ennekõike minu sees). Ma arvan, et niisugused päevad tulevad su juurde kord.. ma ei tea. Mul oli niisugune päev viimati viie aasta eest. Nii et kord viie aasta jooksul, mõtlen praegu.

Kuula seda.

Ühekorraga peab mu väike süda mahutama kõiki neid asju, ja see paneb ta proovile. On hirm, on veel natuke hirmu, on õnn, on pisut värinat, on heldimus, on värskus, on “ma ei tea, kas sa tead, kui päris mina ise olen ma sinuga olnud” ja tolle järel kohe “ma olin päris mind peaaegu kaotamas”… on uhkus, on hirm, on naeratus, on aja lendamine, on unustamist, väga palju unustamist, on hirm ja kestev ilusvalus kahtlus “kas mõistsin.. või ei mõistnud siiski mitte”.

Viimastel päevadel on kõik, kõik, kõik mulle meelde tulnud. Kõik. Minu paat. Minu meri, mets, salarajad ja liivase põhjaga ujumiskoht… ja ma tean jälle täpselt, kus metsa kohal on päike, kui kell on kolm; ma mäletan, kuidas öö hakul tuleb paadiga väga tasa sõuda, sest nii ilus vaikus on; ma ei ole siiski unustanud, kuidas põhjaõnged sisse käivad ja tean, et vanaisa vaatab, kas teen kõike õigesti… kindlasti isa ja ema magavad, kui me merelt tuleme – neil kordadel söön hommikust vanaema juures (kaks vorstisaia ja piimaga kohv) ja kell 12 päeval, kui teised ärkavad, on tunne, et see päev on minu oma, sest nägin teda esimesena. Mõnikord naerame ujudes nii, et pean paadi servast kinni haarama. Mäletan küll, kuidas teie teete lõkke kohal suppi ja me sööme seda koos, kuidas vihma sajab ja me loeme raamatuid ja kuidas me mõnikord jala raamatukokku läheme ja poest kilekoti-jäätist ostame.

Issand, ma olen alles. Ma olen täiesti alles. Ma ei tea, kuhu ma tahan välja jõuda, aga tean raudkindlalt, et see on hea tee. Ja see tee võib (“võib”!) endas peita… väga paljut. Ma usaldan ennast selle tee hoolde. Naeratades, väga rahulikult ja õige tasa ja ettevaatlikult. Aga ikkagi usaldan, samamoodi nagu usaldasin oma metsa, merd, paati ja teadmist, et see jääb mulle alati alles. Muudmoodi ma ei oska.

Mul on tunne, et näen sind unes. Kui sa kasvõi õige pisut tahad, siis viin su paadiga merele.