..kus maailma kõige rohkem ei tahaks üksi olla, satub ikka nii, et oled, ja nõnda läheb mõte omatahtsi sinna, kust sa teda muidu üksi olles väe ja võimuga eemal hoida tahad… On vist inimlik tahta niisugustel hetkedel seltsi. Sõpra. Kuulajat. Inimest. Tunnet, et oled teise hinge lähedal. Teadmist, et muidugi oleme seal päris lõpus üksi, aga kuulda sellest hoolimata ikkagi sõnu “sa ei ole üksi”.
On tõsi, et tean täpselt, mida tahan. On tõsi, et tean, mida ma ootan, mida ma vajan. Mis mulle loeb, mis korda läheb, mis hinge kinni hoidma paneb, mis naeratuse suule toob. Ma lihtsalt ei ole julgenud sellest varem nii palju.. unistada, kui viimasel ajal. Sest varem olen ikka mõelnud, et tõenäoliselt niisuguseid asju ei saa või et niisugused asjad ei saagi minuga juhtuma.. või seda-teist-kolmandat ei tasugi otsida, sest ei leia. Ja võib haiget saada. Nii ongi vist loomulik, et nüüd, kui mõtlen neist asjust ja julgen tahta, vaadata endale otsa ja öelda “võibki olla, et saad seda, millest unistad”, valdab mind hirm. Või pigem ei, mitte päris hirm, vaid mingi veider segu hirmust, ärevusest, segadusest, õnnest ja heldimusest. “The more I know I might die doing it, the more I know I have to do it,” või kuidas see oligi.
Ma tean, et pean lähemas tulevikus ära otsustama paar… väga suurt asja. Ja tegema ühe plaani. Nii suure, et olen seda edasi ja edasi ja edasi lükanud, silmad kinni pigistanud ja mõelnud “täna veel ei, las olla veel täna mul muretu päev”. Sisimas ma ju ometi juba tean – olen otsustanud. Või tähendab, siin ei olegi midagi otsustada, siin ongi ainult üks variant. Ja see on ainuvõimalik. Ma lihtsalt ei tea, kuidas see kõik välja kukub. Mis edasi saab. Kuidas sellest rääkida. Kuidas see toimima saada.
“Kui nad ühegi päeva suudaks olla ärkvel ja mõelda kartmata, et lähevad hulluks nähes tõde.
Kui nad mõtleksid nii nagu lind, kes äkki hakkab laulma valguse poole.”
Jah, ma olen teinekord mõnede inimeste vastu liiga lahke. Sest ma usun kõige kiuste, et.. niisugused asjad tulevad tagasi.. siis, kui mul on seda väga vaja. Et keegi teeks midagi niisugust.. minu jaoks. Mulle. Minu pärast. Tead küll.. seesama tunne, et.. sa oled kellelegi oluline, et kellelegi läheb korda see pisiasi, mis teeb sind õnnelikuks. Ja et ta viitsib seda siis, sellel hetkel teha. Ainult et.. ma vist ei oska seda näidata. Sellel hetkel sõnadega välja öelda, et “palun, mul oleks vaja niisugust asja”. Mina mõtlen, et.. nojah. Mõtlen mis ma mõtlen. Teise pea sisse ei saagi ju näha. Kuidas siis peaksidki need teised teadma, mida ma tahan. Kui ma sellest ei räägi. Kuigi, ega ma ka teinekord ei tea, ma lihtsalt proovin õnne. Et.. ehk õnnestub. Ehk just too raamat teeb sellel inimesel täna tuju heaks; ehk mõtles ta just täna, et tore, kui keegi talle.. no pagan, labane asi, joogi välja teeks. Või et äkki tal just täna oleks tuju saada lilli. Ning jah, mulle meeldib niisuguseid asju teha, sest ma usun, et inimestele peab pakkuma väikeseid, häid pisiasju, sest.. lõppude lõpuks, just see tekitabki tunde, et me ei ole üksi. Et keegi on sinu peale mõelnud ja su heaks midagi teinud. Sa lähed kellelegi korda. See on väga inimlik. Väga inimlik on seda tahta ja igatseda ja väga inimlik on niisuguseid asju teha. Ja ometi, kui kergelt me sellest loobume.. mõeldes “ah, mis sest ikka”. Aga võibolla päästaks just see tol hetkel natukene kellegi elu. Päästetud saada, seda tahame ju ometi kõik. Mina ka. Päästetud üllatusega, plaadiga, raamatuga, lilledega, raamatuga, mojitoga, lõunasöögile tulnud sõpradega, mere ääres veedetud sünnipäevaga, tomatimahlaga. Ja eks me siis päästamegi üksteist siin nii, nagu parasjagu oskame.. vist. Inimesed on erinevad. Ikka ja jälle, pagan mind võtku, tuleb mul enesele seda lauset korrutada.
Oh pagan. Mul oleks täna õhtul olnud tarvis päästmist. Hädasti.
Kõik on endiselt väga hästi.. isegi siis juhtub teinekord just niisuguseid õhtuid, see on vist.. kuidas öeldaksegi, normaalne
Niisugused.. endasse-vaatamise-õhtud. Ja hea siis sedasi.
Tegin siin kirjutamise juurde paar sigaretti, jõin punast veini ja kuulasin head muusikat. See on nüüd küll nagu filmis. “Nagu filmis” asjad meeldivad mulle kah hirmsasti. Miks? Sest filmides juhtuvad niisugused asjad, mille tegemisest või ette võtmisest me päris-elus millegipärast loobume tollesama “äh, niisugused asjad juhtuvad ainult filmis” ettekäände toel. Aga kas just seda “nagu filmis” me salamisi teinekord ei oota? Mina küll ootan
Kõik on väga hästi.
Neist Puhtus veedetud päevadest.. see oli väga lühikest aega, aga seda oli väga palju. Seal olen ma ikka veel laps, kes vaimustub metsatukast ja esimesest kohvis ja lainete häälest ja toigastest. Ma olen alles. Loodus veab mind välja. Kõik on väga hästi.
“See seal keskel on maarott või? No vii ta siis sinnapoole ka, seal on head lainet, las kilkab kah veidi,” ütles ta. Puhtu võttis su omaks ja jättis su meelde.