…

On kaks filmi, mida…

..ma sõna otseses mõttes jumaldan. Üks neist filmidest on täna õhtul Kanal2-st, nimeks The Remains of the Day.
Teine on Out of Africa (Meryl Streep’iga, Karen Blixeni elust).

Jah, ma…

..käin seal pargis istumas ja sinuga mõttes rääkimas. Sellest, mis praegu toimub. Mitte sinust ja/või minust. Ma tahaksin sulle nii väga rääkida, mida ma mõtlen või arvan või sinult küsida, mida sa arvad, ma peaksin tegema. Sest ma tean, et sa said aru, mida ma mõtlen. Ja ma julgesin sulle öelda, mida ma päriselt mõtlen. Sest sa kuulasid.

Täiesti egoistlikult ja isekalt  – mul on sellest praegu nii kohutav puudus, et see ajab mind hulluks. Ma tunnen, et olen praegu päris üksi.

Ikka ja jälle viimastel nädalatel…

..kordan endale mõttes neid meelerahu* sõnu, aga väheks jääb.

Täna juhtus niisugune lugu, et Noortekohvik, kuhu tahtsin üles panna “minu Poola” fotonäituse, ütles kokkuleppest ära, sest nende ruumidesse “sellist” teemat käsitlev näitus ei sobivat; et nemad teevad koostööd ka organisatsioonidega, kes homoseksuaalsuse hukka mõistavad. Mina mõtlen nii, et… see näitus on minu elust Poolas, võttes kokku sealveedetud kaks aastat… sõnumiga, et vägivald erinevate ühiskonnagruppide suunas ei tohi kindlasti mitte olla aktsepteeritud, ja ühiskonnana me saame ja peamegi suutma pidada dialoogi ka neil teemadel, mis ühel või teisel poolel tuliseid tundeid tekitavad. Tuline kahju, et Noortekohvik ei julge olla neutraalseks pinnaks sellise dialoogi tekkimisele kaasa aitamiseks.
Muuseas, Varssavis oli toosama näitus (küll osaliselt ning teiste asjadega koos) üleval sealses Austria kultuurikeskuses, mille juht on üsnagi konservatiivne katoliiklane.. tema võttis näituse vastu sõnadega “muidugi, see on hea võimalus meil omavahel mõnedest asjadest rääkida”. Ja nii saigi, et too härra avas näituse isiklikult ja rõhutas kordi ja kordi, kui oluline on dialoog isegi seal, kus see esmapilgul võimatu näib.

Sõnaga, see oli näitus vägivalla vastu.. ja et fotodel nähtav vägivald on suunatud homoseksuaalsete inimeste või nende perekondade, sõprade, tuttavate, kolleegide vastu, ei julge Noortekohvik seda näitust host’ida.

—
Muus osas muutusteta. Varsti on reede ja saab melu, lärmi, muusikat, inimesi ja kõike seda muud, mis kasvõi hetkekski lubab mul end unustamiseni ära väsitada. Mu päevad on tühjad.

*
Jumal, anna mulle meelerahu
leppida asjadega, mida ma ei saa muuta,
julgust muuta asju, mida ma saan muuta
ja tarkust nende vahel vahet teha.

P.S. Kati kirjutab sellest, kas öelda sõnu või mitte.

Põhimõtteliselt…

..on nii, et ärge mulle paar päeva mojitodest midagi rääkige.

Kokkuvõtteks:
- Helen on tore;
- Karl ei jäänud purju;
- Mona on nunnu;
- “kuule, hakka meie peresõbraks” lausele vastuseks “ma ei ole pede” saada on cool;
- mul on uus roosa pastakas, mille silmad ei hüppa välja, kui selle pead pigistada;

Ja muidu… muutusteta.

Tänase päeva soundtrack on niisugune.

…

Dear mr. President.

Tõesti, tõesti…

..nii valesti on kõik, et kõige parema meelega paneks selle elu pausile. Täiesti valesti läks. Täiesti.
Kuidas edasi, ei tea üldse. Ei tea, kas on edasi. Või kas võiks olla. On ainult üks lõppematu ükskõiksus.
Mul on täiesti ükskõik. Ma olen väsinud ja ma olen kaotanud.

Ei…

..perse, jumala hästi läheb mul -
“Lisette lonkas ringi (sest keegi oli ta jalal tikk-kontsaga tantsinud), plaaster otsa ees (sest keegi oli sigaretiga sisse sõitnud) /…/”

via Juta

Tegelikult panin neis ridades…

..kirja just selle, mida viimasel nädalal nii meeleheitlikult otsinud olen. Mingigi lahendus. Või lahenduse algus.

Tead, miks? Sest ma olin selles mängus üksi, ja sellisel juhul saab küll kaotus olemas olla. Kui saad ühekorraga aru, et teine ei olegi mänginud. Ega tahagi. Aga mina olin end pea ees sellesse mängu heitnud justnimelt tolle usuga, et kaotust ei saa olemas olla.

Jah. Ma olen vihane vist seepärast, et.. ma kutsusin su sisse. Ja sa teadsid seda. Sa teadsid, ja väga täpselt teadsid. Ja tulid ka, tulid küll. Olid. Ma tean, et olid, ma nägin seda. Ma nägin sind. Aga siis läksid välja, joostes, mis joostes, tormates, komistades. Ja heitsid üle õla, et sa siiski ei taha sisse tulla.
- Olgu, aga miks siis vihane?
Võib-olla seepärast, et.. sa oleksid võinud mitte tulla. Kui sa kahtlesid. Kui sa ei olnud kindel. Sa oleksid võinud ju ometi mitte tulla.
- Aga kuidas sa oleksid siis teada saanud?
Ja siin on vist see koht, kus.. ma ei saa aru.. sest mina ise tean, alati. Alati. Ma ei astu sisse selleks, et uudistada. Et oodata ja vaadata, kas mulle meeldib. Kui tulen, siis tean kindlalt – meeldib. Ei ole nii, et.. meeldib, ei meeldi, meeldib, ei meeldi, äkki hakkab meeldima. Kui ei ole kindel, siis ma ei astu sisse, sest tean – ma ajan midagi ümber, pillan midagi maha, lõhun millegi ära.
- Võib-olla sinu jaoks on see hoopis teistmoodi.
Tõenäoliselt ongi. Ja asjaolu, et ma ei saa seda mitte kunagi teada, tapab mind pisut iga päev.

***

Päris katki. Mu majas on kõik päris katki ja laokil ja segamini.

***

-

..elu sa tunned perse et elu perse et elu perse et elu olen sulle kaotanud.

Nutt, jonn, hala…

..ja kõik need muud ühekorraga.

Puudu on: kallistus, kaisusolek, pai, teise hinge lähedal olemise tunne.
Üle on: nutt ja hala.

Ma ei oska endaga kohe üldse mitte midagi peale hakata.
Õnneks on homme reede.. ja see tähendab vaid üht – kodubaar, melu, hääled, sõnad, muusika, tuttavad näod.

***

Kurat, et see Tallinn ka mõnel hetkel nii pagana valusalt väike on. Muidu vist saaksin hakkama, aga, raisk, täna ei olnud küll selleks hea päev. Liiga palju, liiga palju ja liiga kiiresti läheb halvaks. Frakk, ma ütlen (Jüristo õpetatud uus vandumissõna).
Kuidas lasta lahti, kui mõistus ütleb, et peab, aga süda ütleb, et ei, sest see on kõik, mis mul on, ja mälu avastab ehmatades, et midagi on juba kadunud? Kas see tähendab, et varsti hakkab parem?

***

Ilusaid on veel. See on progress – neid näha. Ja, frakk, sekund hiljem aru saada, et jälle, jälle, jälle on see mängija teisest võistkonnast.

***

Ma olen nõus tegema erandi ja tunnistama, et ka mõni blond võib olla päris tore. Just seda ta oma silmadega suutis, ja seda on päris palju.

Ma olen…

..nii väsinud, et see on lihtsalt uskumatu. Natukene veel ja siis on kõik. Enam ei jaksa ega taha.

Ma tahtsin seda lõiku nii väga…

..Karlile pühendada, aga ta väidab, et tal pole Oi Jumalat täna. Mis siis. Pühendan ikkagi!

“…nagu ärkamine pärast tõeliselt korralikku pidu: sulle jääb paar sekundit vabastavat teadmatust, enne kui tulevad meelde kõik asjad, mida sa eelmisel õhtul tegid ja mis siis tundusid nii endastmõistetavad ja hirmnaljakad, ja siis tuleb sulle meeldse see t õ e l i s e l t hämmastav asi, mida sa tegid lambivarju ja kahe õhupalliga, nii et teised olid naerust k r a m p i s, ja nüüd sa taipad, et pead täna paljudele inimestele silma vaatama, ja nüüd oled sa küll juba kaine ja nemad samamoodi, kuid te kõik m ä l e t a t e.”

Pratchett, ofkoors

Oi, väga, väga tahaks…

..selle lauljatari plaati.

Eile.. hmm, eile. Võtame kokku. Üks oli väga ilus, üks oli väga lõbus, mõned olid purjus, kaks olid kained. Sõnaga, oli Karli sünnipäev. Pooleli jäi üks jutuajamine, aga ehk siis kunagi teinekord.

Elia tegi pilti ka:

Natuke nädalavahetusest…

Kuidas sa oskad olla tuuleiil kõrkjates,
talvehirmul linnu karjatus õhus,
kala vees ja samal ajal seista naerdes mu ees?

See Ave Alavainu luuletus tuli meelde, kui pühapäeva varahommikul läbi päikesetõusu täis Tallinna kodu poole jalutasin ja toda õrn-ootamatut vihmasabinat imestasin.

Ma ei ole üldiselt kunagi mõistnud lause “dance like none’s watching” kontseptsiooni, aga möödunud laupäeva öösel sai see mulle küll täiesti selgeks. Nii kaua aega järjest ei ole ma vist tantsinud juba ammu-ammu. Ja tõesti-tõesti-tõesti tantsinud, kogu täiega – nii, et riided on seljas läbimärjad; nii, et hetkeks peatudes tunned, kuidas jalad surisevad; nii, et ka koju minnes tahaks tänaval veel edasi tantsida, sest rütm on su kehas nii selgelt.

***

Mõnel päeval ei taha olla mina ise. Täna on üks neist.

***

Te ei usuks, kui ma räägiks, mis päriselt toimub.