..just siis, kui arvad, et oled sellest august väljas.. varised kogu täiega sinna veel ükskord. Kogu täiega, lohutamatuna ja lõpuni õnnetuna.
Anna tagasi. Anna mu julgus tagasi. Ma tahan nii väga lahti lasta. Aga kuidas seda teha, kui purskkaevud on värvilised Iraani purskkaevud ja lood on lood ja muusika on heli ja sõnu pole ja rongid sõidavad ikkagi edasi. Kuidas seda ometi teha.
Ma olen peaaegu kõik üle teinud. Isegi Riia.
..mõnikord on jumala okei kell pool kolm teha pasteedi-merevaigu-juustu-salaami-tomati võileiba ja süüa seda Pratchetti kõrvale, mühatada, kui tomat (kordi kaks!) särgile kukub, mühatada veelkord, sest kolmandal korral lendab tomatiga koos ka salaami, mühatada VEELKORD, sest sa unustad, et ajal, mil sa ühe käega ajad taga tomatit ja salaamit, on su teises käes endiselt siiski võileib ja seetõttu ei tohiks sina mitte selle käega toetada voodile.
Sõnaga: pidžaama ja voodipesuvahetus a la Kampus. Muidu läheb hästi, tänan küsimast.
..jäi kirjutamata see, et tõelise irooniana saatis samal päeval, vaid mõned tunnid varem, Ardi mulle koolituse lõppraporti. Sel hetkel tundus see muidugi tõelise, stiilse ja iroonilise näkkusülitamisena. Umbes nii, et elu astub su kõrvale ja ütleb “paras sulle, tropp!”.
Jah. Liiga palju, liiga palju teeb lähiminevik mulle muret ja ei lase veel mõne asjaga edasi minna ega mõelda.
..siis plaan oli hoopis sellel teisel. Päris uskumatu.
Hea on olnud need viimased paar päeva.
Tõenäoliselt olen ma hulluks läinud.
Just selle inimese kõrval kõndida.. oli minu jaoks suur rõõm. On edaspidigi. Minu imetlus… igas mõttes, absoluutselt igas mõttes 
Kes muu, kui ikka Sophie.
No andke andeks, aga see on nüüd küll lauslabane ja uskumatu. Aasta on 2007, sõna võtab koolidirektor ja linnavolikogu liige.
Homo, kuhu sapiens jäi?
Märt Sults; puhkusel olev Tallinna kunstigümnaasiumi direktor, Tallinna linnavolikogu
www.sloleht.ee
Ei saa aru, mis asi ajab inimesi homoparaadile. Kas see on saamatus «enese mina» hakkama saamises, teadmatus oma rahva ja rahvuse juurtest, lambakarjaefekt, tähelepanu puudumine mänguhomo suhtes, kes koolis/elus hakkama ei saa jne. Kes jõuaks seda kõike üles lugeda, mis põhjused need olla võivad.
Homovärk on haigus
Kõige lihtsam põhjendus on muidugi puhtalt keemiline: genoomis on toimunud mingi muudatus/mutatsioon ja inimene ei ole täpselt enam see, kelleks loodus on ta planeerinud. Järelikult on see homovärk haigus, mida tuleb ravida. Haigus, mis mürgitab ühiskonda terviklikult.
Mees ja naine saavad oma sootunnused genoomis ainult ühe kromosoomi erinevuse tõttu: kas Y või X. Nii et igas inimeses on nii meest kui ka naist – kui ta on mees, on temas kindlasti mõningaid naiselikke jooni või kui naine, ei puudu tal ka mehelikud jooned. Üks aga on kindel: ühed on naised, teised aga mehed. Ning isastel ja emastel on kindel roll looduses, ma mõtlen naistel ja meestel: oma liigi säilitamine. Minu teada ei ole Chaplini preemiat veel kellelegi välja antud, sest ükski pedepaar pole veel lapse sünnitamisega hakkama saanud.
Kui võtta homosid kui geneetika viga, siis kust ja kuidas on Eestisse tekkinud selline kogus väga haigeid inimesi? Kus on haigekassa? See haigus on riigile ohtlikum kui aids, sest see levib mitte sugulisel, vaid meelelisel teel.
Olgu, välismaa show-meestele ja -naistele tähelepanu ning reitingu tõstmiseks on vahetevahel vaja meediasse lasta uudis, et ta on homo või siis lesbi. Kuid see on ajutine «reklaam», sest varsti kaovad sellised väljaütlemised nende poolt ära.
Aga mis on meie rahvaga lahti? Vanasti sai ennast meesteks ja naisteks riietada ning vastavalt meikida mardi- ja kadripäeval ja see ei olnud sugugi labane värk, vaid rahvuskultuuri üks osa. Äkki paraadi vennad/õed ei tea seda, tuletagem siis meelde, küsigem vanaemadelt ja -isadelt!
Kas lesbi või müügimees?
Nüüd aga see hullunud paraadikorraldajast lesbineiu. Kui ta muidugi on lesbi, mitte palgatud müügimees või projektijuht. Vot seda tahaks teada küll! Kui oled «õige» homo, siis võta oma armastatu kaasa ning Just! ja Kroonika ka. Ja kui pildid on liiga intiimsed, on ju meil ka teisi kirjutavaid meediaväljaandeid, kus need pildid ja kommentaarid ei oleks siivutud ning kus oodatakse teie armastuse kronoloogiat põnevusega – kuidas see algas, pildid juures, sest sul on ju kuidagi tarvis enda nimi ja nägu rahvale tuntuks teha. Soovita suuseksi võlusid, illustreeri piltidega. Näita dildo-tehnika imesid koos kommentaaride ja kogemuste kirjeldustega, ega pildidki paha tee. Ja oledki raudselt esikaanebeib! Või äkki sa ei taha juba järgmisel päeval sellest lõppenud projektist rääkida, kui tasu käes. Või kardad sa hoopis, kõva homo, endale sellist imagot luua? Aga sa ju ise tahad tuntust, sa oled nii kõva tegija, tead homode hingeelust kõike, nagu sa väidad.
Minu arvates oled sa otsekui halb tohter, kes pärast operatsiooni jätab oma patsiendid ja tõmbab ise uttu. Sellisel juhul tuleb sind vastutusele võtta inimhingede vägistamise ja kergeusklike kaasalöömisele ahvatlemise eest. Lisaks veel paljude muude eetiliste ja moraalsete rikkumiste eest, mis on roojanud kaaslinlastest perekonnainimeste meeli ja pannud nad ebaväärikasse olukorda, sest nende arvates ei ole see kooskõlas 2011. aasta kultuuripealinna sisu ja vormiga ning Eesti perekonna mõiste ja sisuga. Sellised üritused ei aita kaasa vaimselt terve ja jätkusuutliku Eesti järelkasvu kasvatamisele.
Küsimus superorganisaatorile: «Ega sa ei kannatanud puberteedipõlves seksuaalse väärkohtlemise all?» Sa ei pea vastama.
..aga ma ei saa sellest lahti. Iga jumala öö ma laman ja kerin seda, mis juhtus, nagu linti edasi ja tagasi. Ja peatan hetkeks ja mängin edasi ja peatan ja mängin ja alustan uuesti ja jõuan uuesti lõppu ja alustan uuesti ja… jõuan lõpuks ikka sellesse neljapäeva, kõigepealt kella kolme juurde ja siis kella kaheksa juurde ja arvutan uuesti uuesti uuesti uuesti, et see teeb viis tundi. Viis tundi. Ja alustan kõike otsast peale, päris algusest, sellest esimesest õhtust ja suudlusest. Ja mõtlen, et ma enam ei teagi, kas oli olemas neid hetki, mida arvasin olemas olevat. Et sul oligi see puudu. See. Ja ma ei saa sinna mitte midagi teha, see kas on või seda ei ole. Nii ongi.
Perse küll, sa panid mind uskuma, et sul on see. See. Kuidas ma küll olin nii rumal ja ettevaatamatu.
“Ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud. Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine… nende kõigi heaks sai ta teha vaid seda, et on tema ise, siin ja praegu, nii tugevalt kui suudab.”
Mõnikord ma mõtlen miljoni teise minu peale, keda sa sel ööl ei suudelnud… kes ei jalutanud sinuga nii, et kogu linn on sind täis või kes ei hoidnud kunagi sinu kätt või vaadanud öösel su und või… kes sind üleüldse tähelegi ei pannud.
Aga kõige enam ja kõige rahutumalt mõtlen ma selle minu peale, kes ei saanud sinult tol neljapäeval niisugust sõnumit. Ja mõtlen selle sinu peale, kes tundis sama nagu mina; sinu peale, kellel oli see. See. Ühes teises multiversumis.
Just selle minu viirastuslikud mõtted takistavad mul öösiti und leidmast ja sunnivad mind uuesti ja uuesti seda rada läbi jalutama, et aru saada… ja kuidagigi see lõpetada.
***
Tõsi ta on, Karl, et ühel hetkel ei julge ega oska sa sellest enam rääkida, sest… ülejäänud maailm ütleb (või vähemalt mõtleb, kui ei ütle – argpüksid), et kaua võib. Ja võib-olla ei tahakski sa sellest pikemalt rääkida, aga sa tahaks, et sul oleks vabadus seda nentida. Tundmata, et see on kohatu. Lihtsalt nentida, et see on ikka veel nii ja “tead ju küll” ning muu jutuga edasi minna nii, et ei järgneks seda hetke, kus sa teisele otsa vaatad ja püüad ta silmist aru saada, kas sul peaks olema piinlik või mitte.
***
Kell on viis hommikul. Jälle. See nädal tuleb niisama raske nagu igal aastal. Ja nii, nagu igal aastal, olen ma kõige sellega üksi ka nüüd.
..tantsima tulema, sest ma mängin üle piiiiiiika aja Tallinnas plaate. Ikka x-is 
pildid
säutsud
videod
fb
Copyright © 2004–2009. All rights reserved.
RSS Feed. This blog is proudly powered by Wordpress and uses Modern Clix, a theme by Rodrigo Galindez.
