I know I know I know

Rahulikku und, Sven…

..ja aitäh ilusate helide eest.

Meil siin Vilniuses…

..läheb jah pisut suitsupommiselt.

Keegi oli siia jõudnud…

..otsinguga “kuidas kasvatada paksemat nahka”. Eksole. Viimase nädala sündmused on ka minus tekitanud tahtmise todasama väljendit guugeldada, et teaks o-me-ti-gi, kuidas siis!

Ma tahaks väga, väga, väga rääkida sellest, mis juhtus, sulle ja sulle. Sest teie juurde ma tulen siis, kui mul on vaja, et keegi minu eest seisaks.

Ja sulle tahaksin sellest rääkida. Sest sa saaksid selle peale hirmus pahaseks, oleksid kogu täiega minu poolt, ei ütleks mitte midagi, aga teeksid “mhh” ja võib-olla ütleksid “no pagan küll” (sest sa ei ropenda), ja mul hakkaks sellest parem. Väga.

Vot jah.

Nädalalõpp tuleb hullumeelne. Seda need ILGA konverentsid on. Aga hea sedasi, sest just väljalülitamist või pigem siis totaalset töörežiimi mul vist praegu just vaja ongi.

Ma tahan veelkord öelda, et…

..ma arvan, inimesed, kes teatud olukordades jäävad vait, püsivad vait või ei julge võtta seisukohta.. on salliva ühiskonna läbikukkumises süüdi samavõrd kui need, kes sallimatust õigustavad.

I believe that there is…

..a little bufumufu in all of us.

Brüssel oli…

..kodune ja mõnus nagu alati. Reedel parlamendist kontorisse jalutades mõtlesin, et pagana päralt, see on linn, kuhu ma sobin mistahes hetkel absoluutselt täiuslikult. See eristab teda Tallinnast. Tallinnas on mõnikord tunne, et ma ei suuda jõuda selle linna… ma ei tea… tuumani; et ma olen võõrkeha. Brüsselis seda tunnet ei ole. Vist seepärast, et… see nõuab nüüd järgmist pikemat posti (mõni teine päev), aga – mul on tunne, et Brüssel ongi võõrkehade kokkusaamise koht. Mistahes parlamendi-üritustel on mul alati tunne, et minu ümber on tuhat mind, kõigil samamoodi mustad ülikonnad-kostüümid, portfelid, mapid, ja näol uje naeratus. Umbes, et.. jah, ma tean sind küll. Ma ei oska seda seletada.

Oma imetlusväärset Brigitte’i nägin ka, ja Catherine’i. Ehe rõõm ja meeleliigutus on neid kaht kohata, anda tervituseks sõbralikud põsemusid, ja veeta vesteldes vaid mõned põgusad minutid, aga teada täpselt, et me mõtleme ikka samas taktis ja läheme üksteisele mingil seletamatul kombel korda. Seletamatul seepärast, et me ei ole sõbrad, kaugeltki mitte. Aga nad on need, kellega sul on kohe “Minu Inimesed” tunne, ja seesugused inimesed on.. kuidagi nagu alati olemas, ja kui te kohtute, siis piisabki vaid ühest küsimusest, mis võib tunduda tühisena, ent pole seda sugugi. Seegi kord juhtus nii, et Brigitte uuris, kas ma olen nüüd Varssavi ikka lõplikult Tallinna vastu vahetanud, ja saanud vastuseks “jah”, ütles ta: “Ah, see on imeline. Sa paistad palju õnnelikum, seda on näha,” ning naeratas oma Brigitte-naeratust. Mõned minutid hiljem astus Catherine mu kõrvale ja sosistas: “Brigitte rääkis mulle, ma olen su üle väga rõõmus!”.

Ah, ja muidugi Sophie. Minu Sophie. Iga kord ma mõtlen, et Sophie teeb sellest majast Minu Maja. Ja seda ma ei oska seletada, mitte kuidagi.

Igatahes. Töönädal on seljataga (üle ootuste edukas, sest… meie aastatepikkune direktiivi nimel töötamine hakkab supereduka finiši poole liikuma) ja koolinädal ees. Pole paha.

Ja.. kodu on mul nüüd ka. Päris oma kodu. Täpselt seal, kus unistatud. Täpselt sellises majas, nagu unistatud. Täpselt selline tast tuleb, milline minu kodu olema peabki.

Täna just rääkisin, et põhimõtteliselt on mul puudu ainult selline auto, nagu ma tahan (okei, alustame lubadest, aga IDEES), ja ülejäänu osas olen ma elult saanud tõesti täpselt seda, mida tahan. Viimseni. Tingimusteta. Olgugi, et vast seitse aastat tagasi oleks ma kellegi, kes rääkinuks, MIDA ma tahtma hakkan, ilma pikema jututa kus seda ja teist saatnud. Aga, sõbrad, see on hea tõdemus. See “mul on kõik” tõdemus, ma mõtlen. Ma olen heal teel, väga heal teel.

Kõik on väga hästi.

Käes on…

..see aeg aastast, kus Showtime hakkab The L Word’i uue hooaja preview’sid näitama (konkreetselt selline ilus eestikeelne lause saigi…). Niisiis, saabugu jaanuar kähku!

Jätkates siin ühe…

..teise blogi stiili – nädalavahetusel sai pisut napsu võetud. Ehh. Jah.
Laupäevaste ja pühapäevaste sõnumite sisuks oli enamasti: oi jumal, oi jumal, OI JUMAL JUMAL JUMAL ELUJUMAL; äkki väike kreemikook või lehmakomm? Või kirsiliköör? Ütle vaid, mida tuua!; õudne tunne ja lõppu ei paista.

Kusjuures kõik sai alguse minu väga tagasihoidlikust soovist Jüristo ja Pardikese juures juua üks tass teed. TEED, ma ütlen. Millest sai.. hoopis midagi muud.

Tormiline, tormiline, ma ütlen.

Põhimõtteliselt on vahepealsete päevade…

..jooksul juhtunud nii palju head, et seda “kokku arveldades” tekib kerge hämmeldus.

- Vilniusesse lähen päev hiljem, mis tähendab, et oma Roisini ma näen ära;
- minust saab Kalamaja Raske Elu Liisi, Kalamaja Kauboi ja Prillidega Madonna ja kõikide teiste naabruses. See tähendab, et ma saan kodu. Päris oma kodu;
- esimese koolitöö eest lemmikaines sain hindeks “suurepärane”;
- kui kõik rahalised kalkulatsioonid klapivad, siis on võimalik uue aastani ära elada;
- ja üks tüdruk on nii tore, et…

Sedamoodi siis. Hästi läheb, päriselt.