Ma ei ole mitte kunagi endale mitte midagi…

..otseselt uue aasta puhul lubanud. Aga kui Karl nii visalt seda traditsiooni jätkab ja provotseeriva “ja teie?” küsimusega oma väikeste lubadusterea lõpetas, siis panen ka nüüd midagi kirja. Esimest korda.

- vähem mögle, rohkem tegle
- säästuprogramm (rahalises mõttes), jumala ausõna
- vähem põhjendusi a la “mul on seda.. ee.. vaja?” säästuprogrammist loobumiseks
- prantsuse keel
- enam enesekriitikat (st et peale minu võib keegi teine veel öelda, et ma olen tropp, ja ma ei saa selle peale rabandust)

Nõnda, need olid esimesed, mis pähe lõid.
Kuulge, mulle hakkab see asi meeldima.
Nii.

- keskmise hinde hoian 4,5 juures… ee.. okei, no.. ÜRITAN hoida seal..sealkandis
- vähem hot-doge, hesburgereid, nuudleid kanaliha ja magushapu kastmega
- mingitki sporti? äkki? midagigi?

Ja siis veel paar asja.

Pole parata, tuleb end…

..korrata. Ehk siis -
“…nagu ärkamine pärast tõeliselt korralikku pidu: sulle jääb paar sekundit vabastavat teadmatust, enne kui tulevad meelde kõik asjad, mida sa eelmisel õhtul tegid ja mis siis tundusid nii endastmõistetavad ja hirmnaljakad, ja siis tuleb sulle meeldse see t õ e l i s e l t hämmastav asi, mida sa tegid lambivarju ja kahe õhupalliga, nii et teised olid naerust k r a m p i s, ja nüüd sa taipad, et pead täna paljudele inimestele silma vaatama, ja nüüd oled sa küll juba kaine ja nemad samamoodi, kuid te kõik m ä l e t a t e.”

No vot. Täna hommikul (NB! hommik on sotsiaalne määratlus, mitte kellaajaline!) oli mul täpselt see keiss, et peale ärkamise kui fakti konstanteerimist oli täpselt VIIS sekundit vabastavat teadmatust, kuni tuli meelde, MILLEST ja MILLESSE ma ärkan. Ja oh jummel, millesse. Niisiis veetsime päeva lebotades, süües (kui festival “Oksepäev 2007″ oli läbi saanud), L Word’i neljandat hooaega vaadates (kossumäng on klassika, klassika – “Fuck, we’re losing!”) ja… muid toredaid asju tehes.

Ja jõuludeks kinkisin ma endale iphone’i. Seda on mul lihtsalt VÄGA vaja. Tõesti. Päriselt. Ei, muidugi on vaja. Väga on vaja. Õudselt! Jah.

Järgmine nädal saab olema kõige mõnusam.. koos kaminatoaga, lauamängudega, mererannaga, hiliste hommikutega, raamatutega ja kõige muu sinna kuuluvaga. Jõuluks lähen koju.

Et Ungari seadustas eile samasooliste…

..partnerluse, siis ongi sobiv kodumaist head uudist ka teatada:

***
Euroopa võrdsete võimaluste aasta 2007 raames on Eestis esmakordselt antud välja käsiraamat, milles sisalduvate meetodite abil on noortega töötavatel inimestel võimalik käsitleda niisuguseid keerulisi, kuid olulisi teemasid nagu sooline identiteet, soorollid, stereotüübid, seksuaalne orientatsioon ning homofoobia. Käsiraamatu on välja andnud MTÜ Kita&P.

Käsiraamatut saab tasuta alla laadida aadressilt http://www.kasiraamat.ee, samuti leiab sellelt lehelt rohkem infot, millest käsiraamat täpselt räägib. Alla laadida saab ka käsiraamatuga kaasaskäivaid audiolugusid. Need lood on pärit tänasest Eestist ehk siis tegu on meie endi keskel elavate inimeste päris juhtumistega.

Paberkoopiate saamiseks palun saatke infopäring e-mailiga: info@kasiraamat.ee
Lisainfo: http://www.kasiraamat.ee
***

See ON parim, parim…

..ja seepärast postitan ma selle lihtsalt uuesti.

***

1. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele

Mul on hea meel teatada, et meie firma jõulupidu toimub 20. detsembril Argentiina grillrestoranis. Meeleolu loomiseks on ruumid dekoreeritud ja väike bänd mängib jõulumeloodiaid. Jõuluvana kehastab meie firma juhataja. Töötajad võivad üksteisele kinke teha, kusjuures kinkide väärtus ei tohiks ületada 200 krooni. Ma soovin Teile ja teie peredele rahulikku advendiaega.
Tiina Tihane
Personialiosakonna juhataja

2. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Tähelepanu! Eilne teade ei olnud mitte mingil juhul mõeldud meie moslemitest kolleegide seltskonnast isoleerimiseks. Me teame, et nendepühad meie omadega ei kattu ning seepärast nimetame meie kohtumist siitpeale aastalõpupeaoks. Samuti jäävad ära kuusk, jõuluvana ja jõulumuusika.
Tiina Tihane
Personialiosakonna juhataja

3. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Mulle on saabunud vihje anonüümsete alkohoolikute liikmelt, milles nõutakse “kuiva” lauda. Mul on hea meel sellele soovile vastu tulla, kuid tuletan meelde, et anonüümsus pole enam garanteeritud. Lisaks jääb finantsosakonna vahelesekkumise tõttu ära kinkide jagamine, kuna 200 krooni olevat liiga palju raha.
Tiina Tihane
Personialiosakonna juhataja

7. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Mul õnnestus reserveerida kaalujälgijatele laud puhvetist võimalikult kaugel ning rasedatele WC lähedale. Homod tohivad koos istuda ja lesbid ei pea koos homode ja heterodega istuma, vaid neil on eraldi laud. Loomulikult saavad homod oma lauale lillekaunistused. Kas lõpuks rahul???
Tiina Tihane
Tuuleveski juhataja

9. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Iseenesest mõistetavalt kaitseme me mittesuitsetajaid suitsetajate eest. Me kas jagame saali paksu eesriidega kaheks või püsitame suitsetajatele eraldi telgi.
Tiina Tihane
Personalivägistamisosakonna juhataja

10. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Taimetoitlased! Teid ma veel ootasingi! Mul on täiesti savi, kas teile sobib või mitte, aga me läheme grillrestorani!!! Minu pärast võite 20ndal kasvõi kuu peale lennata, et “surmagrillist” võimalikult kaugel istuda. Vedage ennast salatibaari ja närige tomateid! Muideks, tomatitel on kah tunded ja nad karjuvad, kui neid katki lõigatakse. Ma olen neid karjumas kuulnud!!!!!! Soovin Teile kõigile näruseid jõule, jooge ennast täis ja kärvake!!!!!!!!
Mõrd kolmandalt korruselt

14. detsember
To: Kõigile kaastöötajatele
Soovin kõigi nimel proua Tihasele kiiret taastumist. Palun toetage mind ja saatke sanatooriumisse kaarte paranemissoovidega. Juhatus otsustas meie peo 20. detsembril ära jätta. Selle asemel saavad töötajad tasustatud vaba päeva.
Toomas Kask
Personialiosakonna juhataja KT

Nädalavahetusel oli meil Brüsselis…

..koosolek, mille tulemusena suutsin end eemale vingerdada komandeeringust Ateenasse ja sain vastutasuks komandeeringu Quebec’i. Ja see on see koht, kus täitub üks minu elu unistusi. Kui ma väiksem olin, nägin ETV pealt mingit dok-filmi Kanadast ja Quebec’ist, ja kohe peale seda hakkas ETV näitama selliseid kvaliteetsarju nagu Emily ja Blanche (oh mis ilus naine seal mängis…), mille tegevus toimus Quebec’is, niisiis minu huvi selle piirkonna vastu aina süvenes. No vot. Ja nüüd juhtuski siis nõnda, et ma saangi päriselt seal ära käia. Suur rõõm.

Aga sellel nädalavahetusel juhtus Brüsselis veel midagi. Kolm korda. Kolm korda midagi niisugust, mida minuga mitte mitte mitte mitte kunagi ei juhtu.

Esiteks. Sõitsin neljapäeval lennujaamast linna (ma lähen alati rongiga), ja minu vastas istus üks soome naine, kes oli tõenäoliselt esimest korda Brüsselis (vaatas kaarti, uuris mingilt väljaprindilt, mis aadressil hotell on, ja siis vaatas, kus see kaardil on jne). Nõnda. Lennujaamast rongiga tulles on esimene peatus alati Bruxelles Nord, ja et enamasti olen ma hotellis, kuhu saab Nord’ist trammiga kiiremini, siis lähen ma maha just seal, mitte central’is. Niisiis, vaatan, et hakkame kohale jõudma, tõusen püsti, võtan kohvri ja lähen ukse juurde. Ja ise silmanurgast näen, et see naine vaatab natuke segadussesattunult ringi, vaatab mind, vaatab veel ringi – siis läksid uksed lahti – ja viimane asi, mida ma näen, on, et ta võtab oma kohvri. Ja samal ajal, kui ma rongist välja astun ja tunnelisse jalutan, mõtlen ainiti, et ma ei usu, et ta pidi selles peatuses maha tulema, no ma ei usu.. ma peaksin kohe ümber pöörama ja talle ütlema, et see ei ole Bruxelles Central.. ma arvan, et ta tuli valesti.. kui ta tuli.. ma peaksin talle ütlema.. ja kõnnin ise muudkui edasi. Jaama sisse astudes jään seisma ja mõtlen, et äkki ta nüüd eksis ära või et kas ta ikka jõuab sinna, kuhu ta minema peab ja…

Teiseks. Tavaliselt sõidame kontorisse kõik koos, nii ka seekord. Laupäeva hommikul kõndisime metroosse ja läksime rongi peale. Rong sõidab, tuleb esimene peatus, vaatan peatuse nime, saan aru, see on vale peatus, ja mõtlen, et me sõidame vales suunas.. jah, see on vale peatus.. me sõidame valele poole.. keegi peaks midagi ütlema. Rong paneb uksed kinni, sõidame edasi. Mina mõtlen, et me sõidame valele poole.. keegi peaks midagi ütlema.. ja tuleb järgmine peatus, mille nimi on ka vale. Märkan, et minu kolleeg Martin vaatab peatuse nime ja ütleb: “Kuulge, me sõidame valele poole,” mispeale mina ütlen: “Jah, just, ma juba eelmises peatuses vaatasin, et valele poole…”.

Ja kolmandaks. Meie kontorist läheb üks metrooliin täpselt Bruxelles Central’i, seepärast lähen lennujaama ka tavaliselt rongiga. Seekord juhtus aga nii, et jaama jõudes selgus – mitte ükski rong ei sõida. Noh, okei. Tuleb takso võtta. Vihma sadas hirmsasti, nii et võtsin kähku raha välja ja nägin, et üks tühi takso seisab valgusfoori taga. Jooksin auto juurde (oli selline suurem takso, 5-kohaline) ja küsisin, kas ja kui kiiresti lennujaama saab. Juht vastas, et saab, ja umbes poole tunniga vast. Istusin taksosse, taksojuht pööras auto ümber, nii et jäime seisma sellesama jaama ette, valgusfoori taha ja lisaks veel ummikusse, nii et seisime seal vast oma 4-5 minutit. Ja kogu selle aja surusin mina enda nina vastu tumendatud autoklaasi, vaatasin neid inimesi, kes jaama ees seisid ja mõtlesin, et kindlasti on seal veel palju-palju inimesi, kes peavad lennujaama minema… ja tegelikult peaksin ma lihtsalt autoukse lahti tegema ja hüüdma, et siin taksos on veel neli vaba kohta… jah, ma peaksin lihtsalt ukse lahti tegema ja ütlema, et ma sõidan lennujaama… Ummik hakkas liikuma, meie auto ka, ja sellel hetkel sain aru, et kõik, see hetk läks mööda.

Niisugused kolm huvitavad, valusat, veidrat, kummalist situatsiooni. Kõik seotud mõnevõrra rohkem või vähem valusalt sellega, mida ma praegu oma (töö)elus moel või teisel kogen. Ja kõik niisugused olukorrad, kus ma ei ole mitte kunagi varem sel moel käitunud. See oli imelik tunne. Tähendab.. mul oli nagu tunne, et see ei olegi päris mina, kellega see just praegu juhtub. Mul oli niisugune tunne, et ma vaatan seda lihtsalt pealt. Ja et ma tean, et ma peaksin midagi tegema, sest nii on õige, aga ma ei tee mitte mi-da-gi. Lihtsalt. Ilma põhjuseta. Ei tee mitte midagi. Ma ei tea, hirmus imelik.

***

Ja muus mõttes.. on mind vallutanud staadium, mille kirjeldamiseks kasutatakse sõnu “lääge”, “imal” vms. Aga hea on. Kohe päris hea.

Ma arvan, et…

..mul oli maailma parim pühapäev. Tõesti, kõik oli hea.
Kojujõudmine oli hea, lähedal olemine oli hea, ärkamine oli hea, päev oli hea, õhtusöök oli hea, sõbrad olid head (see oli nagu filmis!!!), õhtu oli hea, hirmus hea.

Kõik-kõik-kõik oli algusest lõpuni hea.

…

Juhtus sedasi, et…

..ühele listikirjale, mis rääkis, et sel aastal on LGBT teemad aasta vabatahtlike tunnustamisel esindatud nagu iga teine sotsiaalselt oluline kodanikuühiskonda puudutav teema, tuli ühelt listiliselt niisugune vastus:

“Ma vist olen maailma asjadest väga valesti aru saanud, kuid siiani ma arvasin, et tublid vabatahtlikud käivad reostatud linde päästmas, koristavad reostatud metsaalust, aitavad kodutuid koeri- kasse ja inimesi, aitavad puudega inimesi ja neid, kes ise oma eluga hakkama ei saa jne.
Mida järgmiseks?”

Mnjah.

Hakkasin mõtlema, et…

..mõnest sõbrast olen ikka õige kaugele jäänud. Või läinud, mine tea. Alati, ah alati on hilja.

Ma ei mäleta, millal oli viimane kord, kui näiteks sina mulle helistasid. Või et mis sõbrad me ikka nii väga enam oleme, ei tea mina, mis sinu elus toimub, ei tea sina, mis minu. Ja kokku me ei saa, sest sina ei helista ja mina enam ka ei helista. Üldse hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi, millal õigupoolest sina mind kuskile kutsusid. Ikka olen mina olnud see, kes käib seda, teist või kolmandat välja või kuskile kutsub või külla tuleb või “mis teed” kõne võtab. Sina oled minu kõige erilisem sõber. Selles mõttes, et.. sinule ma viitsin teha sünnipäevakinke (isegi, kui need on üllatused, ja see sulle väga ei istu) ja muid sarnaseid asju, mida mitte keegi minule teinud ei ole – sest sinule tehes on mul tunne, et see on natukene nagu minule endale ka. Niisugune sõber oled. Ja miks ma praegu mõistan, et ma ei tea absoluutselt, kuidas sul läheb. Miks ma ei küsi. Ma ei tea. See ei ole õigupoolest oluline, aga tõenäoliselt nüüd, kus ma märkan, et sind ei ole tegelikult mu elus olemas (nagu ükskord varem ajaloos, teadagi, naiste pärast..), tundub kuidagi, et me ka ei tee midagi selle muutmiseks. Ma ei tea. Ma ei saa ise ka aru.

Ja sina. Sulle ma kirjutasin selle pika-pika kirja, sest mul oli sind vaja. Väga. Umbes nii, nagu sina pisut aega tagasi inimesi vajasid. Sest ühekorraga oled sa lihtsalt nii väsinud.

Ning sina – mõnikord ma vaatan telefonis su nime ja seda pilti, mis ikka veel su nime all on, ja mõtlen, et mis oleks, kui lihtsalt helistaks. Ja ütleks, et kuule, lähme joome teed. Ja mõnikord vaatan telefoni, niisama, ja kujutan ette, et äkki ta kohe nüüd hakkab helisema seda sinu kõne helinat. Aga siis mõtlen, et kui ma sind näeksingi, kui me jooksimegi teed, siis… kas see oleks okei, et me oleme mõlemad kohmetud ja võib-olla jutt koguaeg ei jookse ja võib-olla… mis iganes. Kas me saaksime sellega hakkama? Kas mul oleks valus? Kas sul oleks kohutavalt ebamugav? Kas ma saaksin sulle öelda selle ühe ainsa asja, mida ma tegelikult öelda tahan, ja mis ei ole seotud üldse sellega, mis meie vahel juhtus, vaid lihtsalt midagi, mida ma tahtsin sulle öelda ammu-ammu, ja koguaeg edasi lükkasin. Sest “aega ju veel on, küll jõuab veel”. Ega teadnudki, et aega on järjest vähem. Aga peab ütlema. Jah. Ma tahaksin sind väga, väga näha. Võib-olla me oleksime sõbrad. Väga head sõbrad.

Sina – sina ootad mind Viljandisse, ja mina ei taha tulla, sest ma tahan selle peale panna kõik oma lootused. Teada, et kui on kõige halvem, siis see veab mind välja. Ja ma ei tea, miks, aga mul on tunne, et ma ei tohiks seda võimalust praegu ära kasutada. Võib-olla on see suur, suur viga. Ma ei tea. Vaatame veel. Ehk enne jõule.

Üldsegi.
“I don’t want you thinking that I don’t get asked for dinners,” või midagi. Aga ma tunnen teist puudust.

Iga inimene tahab, et tema soovid, tema vajadused arvatakse ära. Ilma, et ta peaks neist rääkima. Ilma, et ta peaks ütlema: mulle meeldiks, kui… Sest me tahame tunda, et on olemas keegi, kes meid tunneb. Keegi, kes teab, mis meile korda läheb. Ja viitsib neid asju teha. Ja kui me peame välja ütlema, et “mulle meeldiks, kui…”, siis.. kas pole siis tunne, et sa oled selle justkui välja kerjanud? Ning teisest küljest, kuidas inimesed peaksid su “ära arvama”? Millest? Kuidas saab tunda teist nii palju, et osata talle teha seda, millest ta unistab? Ma ei tea. Ja ma ei tea, kas mina olen kunagi kedagi ära arvanud. Vast olen. Ja eks on arvatud mindki. Mõned raamatud. Mõni muusikapala. Mõni tomatimahl. Mind on päästetud, ja mina olen päästnud. Kas sellest piisab, et taevasse saada?