…

Vaadake,

mul on üks väike täpsustav remark.
Keegi jõuab pidevalt minu blogisse otsinguga “mõrd kolmandalt korruselt”. Kes iganes sa oled, siit sa seda kolmanda korruse mõrda ei leia

Mul on…

..tõenäoliselt umbes kolm niisugust luuletust, mis mulle Tõeliselt midagi tähendavad. Ja üks neist on see, Elo Viidingu oma.

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

Jalutasin ühiselamu eest mööda, majal oli kaks külge
kaks pirni mädanes kõnniteel, kaks lauda oli löödud akende ette,
aknast paistsid kaks meest, kaks naist, kaks last,
kaks puud, kaks ohvrit, kaks kilekotti, kaks õlut, kaks kuldketti
nii ahvatlevas ümbruses! Nii teravalt olin üks. Lisasin sammu,
miks just sina? Nuga lööb seda, kes jookseb verd.

Teadsin korraga täpselt, miks mina. Siia saab sündida eelkõige selleks,
et okastraadile jalg taha panna, oodata nagu needus oma
minekut ja tulekut,
aega, mil näha oma nägu veelgi selgemalt, kaotada mälu ja
teha kõik heaks.

Või teha minekut. Või näidata näpuga.
Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

Mis see siis ikka ära ei ole siin nii väga olla, öeldi mulle,
selles riigis janu maksab ja suured südamlikud mööndused
marsivad su mõistusesse küsides, kas tahad elada või surres
alistujaks tunnistatud saada. Kas tahad meie õhku.
Ma tahan tänada kõiki, kes rääkisid mulle tapmisest ja
ajaloolistest kangelastest, ajaloolistest näidenditest,
ajaloolistest romaanidest, ajaloolistest isikutest,
ajaloolistest ajaloolistest, kui hästi ma neid mäletan!See oleks olnud nagu eile, tühi koolimaja,
kus löödi risti esimese klassi õpilane,
kellel polnud raha.

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.
Mäletan oma ristluude alandusi,
mäletan iga sisserännanud venda ja õde, kes mu juurde tuli
viisamurega
ja lasi mind seejärel mu tõekspidamiste koopas mädaneda.
Aga ma püsin vait, et mind
risti ei löödaks.

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Mäletan, miks just mina ja ma kisendasin.

Aga ma ei mäleta,
millise vastuse sain. Küllap lükkavad nad kivid eest,
siis on kergem.
Mida ma nendega siis peale hakkan?Veeretan tagasi. Kellegi teise ette.
Löön käega ja teen, nagu oleks mind ilmaasjata nähtud,
aga enne tõmban neid alt nagu jaksan, irvitan,
võitlen oma igapäevase masenduse eest,
peaasi, et hoian oma suu kinni, pügan heki ühetasaseks,
käed risti rinnale asetan ja vaatan, et mu valgus ei paistaks
silma.

Huvitav, kas minu eluajal…

..on võimalus näha, et Eesti tuntud ja armastatud võtavad sellisel teemal sõna? See on retooriline küsimus.
Ma olin 16, kui ma aru sain. See on 1 aasta vanem, kui Lawrence King, kelle lasi maha tema klassivend.

Sest on ainult üks elu. Ja meil ei ole aega oodata.

Okei, see ON naljakas.