Ma ei tea, mitmendat korda..

…aga väga mitmendat igatahes. Jõuab see mõte minuni. Hämmastavaid teid pidi.

“Koduigatsus, kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu…”

Milliseks sa mind muudad.

Me ei armasta inimesi mitte selle pärast, millised nad on, vaid sellepärast, milliseks nad meid muudavad. Või kuidas see oligi. See ütlemine. Ja too film, Karl, too film meeldib mulle ka seepärast, et ta ütleb seal “you make me want to be a better person”.

Hiljuti mind väga puudutas kellegi kirjutatu. Napid mõni lauset. Aga kõik oli olemas. Kõik oli öeldud. Ja ma olen vist tema kirjutatu peale mõelnud iga päev. Ja ma olen nutnud õnnest ja ma olen nutnud kurbusest ja ma olen nutnud lihtsusest, sest ma arvan, et see on esimene asi, mille Täiskasvanud kaotavad. Nõnda siis ongi, et need harvad, kes ei kaota, nemad on su päästerõngad. Aitäh, Anu. Ma arvan, et su sõnad päästavad mind ükskord elus veel.

Keegi ütles mulle täna, et ma olen puhanud näoga. Papa ütleb alati, et ma olen Mammasse – mida väsinum, seda ilusam. Kas see on hea? Ehk.

Tööga seoses (sest see on väsimusega otseses põhjus-tagajärg suhtes)… Ma mõtlesin tagasi Poola ajale. Lugesin uuesti läbi Poola blogi (Epp, ehk siiski teeme selle ükspäev?) ja tundsin, et see põlemine, mida ma seal kogesin.. see on võrdlemisi ainulaadne. Ainulaadne seepärast, et siin oli see kõik väga isiklik. Väga. Seal oli ka isiklik, aga olla pahane võõraste peale.. oli kergem. Mõelda, et kuskil on Tallinn ja Kodu, kus kõik on parem. Isegi, kui polnud. Aga mõte oli ikka selline. Ja see hoidis läbi põlemast.

Siin ja praegu… “see” teema ei lähe mulle enam nii teravalt hinge. Võib-olla seepärast, et ma olen leplikum? Mõnikord ma muidugi vihastan. Kõvasti. Tulen koju ja olen õnnetu ja tönnin ja kõik ja puha. Aga see läheb mööda. Palju kergemini kui vanasti. Kas see on ohtlik? Ehk. Minust ei saa ju ometi nentijat. Nentija on inimtüüp. Nentija hindab olukorda, teab probleemi, omab arvamust, aga on jumala vait. Välja arvatud siis, kui on tarvis nentida, et jah, tõsi, nii on. Mitte, et nentijad on pahad. Ei, nentijaid on vaja, et tuua maa peale hõljujad ja panna nad järele mõtlema.

Miks ma seda kõike kirjutan.

Ma tahtsin tegelikult kirjutada ju sinust. Kes sa said.. vanemaks. Ma ei tea, kas sa ise saad aru, mismoodi su silmad olid elukurvad. Kaks lauset ja sekundimurdosa silmavaatamist ja ma tean, ma sain sust sel hetkel rohkem kui kunagi varem. Teist korda selle õhtu jooksul tegid sa midagi, mida ma olen oodanud seitse aastat.
“Minul ka mitte,” ütlesid. Ja sa olid jumalaüksi. Anna andeks. Ma oleksin võinud su käele pai teha või.. midagigi.

See pidavat sinu laul olema.

Would I be shocked? Would it ruin my character?

Islands in a stream..

…that is what we are.

Aeg.

“I remember one morning getting up at dawn, there was such a sense of possibility. You know, that feeling? And I remember thinking to myself: So, this is the beginning of happiness. This is where it starts. And of course there will always be more. It never occurred to me it wasn’t the beginning. It was happiness. It was the moment. Right then.”

Kas sul on kunagi olnud nii..

…et sa oled kellelegi tahtnud öelda midagi head, midagi, mida ta tahaks kuulda ja see teeks tema meele heaks, aga siis see see keegi ütleb midagi nii ootamatult julma ja mõtlematut, et sa tõmbud tagasi oma urgu ja mõtled, et sa ei ütle seda head talle mitte kunagi, sest see hetk on möödas?

…

“To look life in the face, always, to look life in the face, and to know it for what it is…at last, to love it for what it is, and then to put it away.”

Algab uus hooaeg…

..nimega Kampus vol.3

Inspireerituna 1,4 tunnisest vestlusest teen pause off ja vaatame, mis edasi saab.

***

Algatuseks olgu öeldud, et ma olen avastanud Nouvelle Vague’i. Ja soovitan soojalt. Päästab mõnel päeval, ausõna.