Ma peaksin alustama vabandusega.

Jüristo, ma sain su sõnumi. Ja see on absurd, aga mul ei ole mahti VAADATA, MILLAL MUL ON VABA HETK. Aga. Su õlled on mul olemas ja ma tulen nüüd ükspäev, tulen üllatades. Nii et be afraid.

Nii. Kes veel mulle sõnumeid saatnud on – teate, ma praegu kahjuks ainult teen tööd. Ausõna. See on tõesti nii. Ja seepärast, tuhat vabandust, inimese sms ununeb mul vähemalt 2 minuti jooksul.

Nii. Et ma südamest vabandan teie kõigi ees, aga ma olen kohe-kohe tagasi sinu ja sinu ja sinu elus. Õllega ja kõik ja puha.

Ja mind you, kestmas on 4 nädal, mil tööd ei heiduta asjaolu, et on laupäev ja pühapäev. Fakk itt.

P.S. Kes tahab kell kümme ühineda Tartu-auto peale?

…

Prawo Jazdy

Hähähähää.. ei ole olemas, noh.

Iiri politsei lahendas müstilise kriminaali Prawo Jazdy saladuse.
Politsei jahtis pikka enda arvates Poola päritolu isikut, kes Iirimaal rohkem kui 50 liiklusrikkumist toime pani, kirjutab Reuters.

See kummaline tegelane aga näis alati politsei eest pääsevat ning tundus karistamatuna.

Nüüd aga jõuti müsteeriumi jälile, kui Iiri politsei avastas, et Prawo Jazdy tähendab poola keeles juhiluba.

Iirimaal liiklusrikkumistega vahele jäänud poolakad esitasid liikluspolitseinikele Poola juhiload ja iirlased arvasid, et loal olev Prawo Jazdy on isikunimi.

Selle tõttu kantigi liiklusrikkujate nimekirja suur hulk Prawo Jazdysid.

And no one knows where the night is going

Sinul on ühe võõra lille nimi…

..mis minu aias pole kasvanud.

See postitus on ennekõike mu enda jaoks. Et meelde jääks. Sest see tähendas midagi. Ja ma sain midagi uut juurde. Midagi, mida mul varem polnud. Ja sellest vist ei peagi keegi peale minu aru saama.

***

Vähe on neid, kelle puhul mind valdab tõeline, kõikvõimas ja läbiraputav empaatia. Väga vähe. Ja kui see juhtub, siis… põhjalikult.

Ma ei tunne seda inimest, ma ei tea temast mitte midagi peale ühe ainsa kurva detaili. Ent temaga kohtudes miski minus ärkab ja ma tunnen ära, misasi see on. Ja selsamal hetkel on minus maailmapalju soojust ja head. Ning ma kardan, ma lähen lõhki, sest tunnen, et pean kuidagigi saama, oskama, suutma anda seda edasi. Temale. Sest miski minus väidab kaljukindlalt, et tal on seda vaja.

***

See on kõikide minu empaatiakogemuste ühine nimetaja. See on alati üks ja seesama. Ja möödunud kahel päeval ma tundsin seda jälle.

Ja võib-olla on praegu lihtsalt mu vastuvõtlikkus tunduvalt… õrnem (?) kui muidu. Aga võib-olla on see asi, tunne lihtsalt SEE, mida mulle on määratud tunda läbi teiste. Või teistes tunda. Teistes ära tunda? Või midagi. Ma ei tea. Ma ei oska seletada. Aga see on nii valusalt üks ja sama. Ja seob mind kokku nendega, kellega või kelle pärast või kelle juures ma olen seda tundnud.

***

Ma olen kohutavalt väsinud. Lihtsalt füüsiliselt väsinud, vaimselt tuim ja emotsionaalselt hõivatud vist ainult oma tunnetega iseenda suhtes. Jääb üle vaid tõdeda, et olgugi, viimasel kahel päeval on minus olnud nii palju headust, soojust ja hellust, on see kogemus teises enda ära tundmisest.. mu väsimuse vist peaaegu viimase piirini viinud.

Kuidas ma saan aru, et on viimane piir? Kas see on see?

3:17 ja ma ei suuda ennast välja lülitada.

***

Kõigepealt…

..sul ei lubata abielluda. Siis sul lubatakse abielluda. Ja siis su abielu lahutatakse ilma, et sa seda tahad.
Jah, nagu ütleb üks europarlamenti pürgiv noormees, eriõiguseid ei ole vaja… Tõesti pole vaja. Ja ega ma pole mingi eriline inimene ka.

Anto, viska pilk peale.

“Fidelity”: Don’t Divorce… ning Courage Campaign

If we're in love, we should make love, when will we be lovers?

If we’re in love, we could make love, when will that be?

***

Kui Moloko ajal ma lihtsalt Jumaldasin Róisín’i, siis Ruby Blue kontsert Varssavis oli Armumine.

Kaks korda olen ma olnud sellele naisele nii lähedal, et ma näen, ta nutab, kui ta laulab kahte laulu. Closing of the Doors ja The Truth. Ja ma ei tea, miks tema nutab, aga ma tean, miks mina nutan ja ma arvan, olgu põhjused erinevad, siis see tunne on sama ja kui see elab korraga mitme inimese sees, siis see ongi Hinge Muusika.

Róisín on muusika Meryl Streep ja Iris Murdoch.

***

Kui mul on üks unistus sünnipäevaks, siis on see, et Róisín mulle laulaks. Umbes nagu sul, Karl, oli kunagi see mereäärse sünnipäeva unistus.

***

Ja see lugu, see lugu… oh. Oh, kui palju kordi.
Tead, vaata 03:05 – see on see liigutus.

Kunagi, kui ma veel Toompeal istumas käisin…

..siis oli see lugu mu päikeseloojangulugu.

Ootan Sind mereseljal
ilmatu liuvälja serval
lagedal taliteel

Sina tuled ja tuled
vaevaga edasi rühid
natuke tulla on veel

Jalad ei leia Sul tuge
küüned jäässe ei hakka
libised mööda jääd

Libised minust ära
libised lakkamata
üha vööramaks jääd

Kaod üle mereselja
kaod üle ilma ääre
Unustusse Sa vaod

Murduvad merejäässe
ajukoorde mu päässe
pikad pimedad praod

***

Tol päeval ootasin lennujaamas Ewat. Tallinna lennujaamas. Ja juhtus nii, et tuli Epp, kes vaatas mulle otsa ja küsis, kuidas oleks Poolaga? Mõned nädalad varem olin taaskord oma Poola blogi lugenud. Ja mõelnud, et selle peatüki minu elus saab kokku siduda ja heade mälestuste riiulisse panna nimelt Ewa. Tõeline poolatar, kes on järgmise surematu tsitaadi autor: “NO, this mentality was NOT reinforced by communism, we have had it for 60 years!!! You are the generation of John Paul II, who gives a fuck about democracy when MORALITY needs to be praised!”
Peale mitmeid kirju (mis jäid esialgu vastuseta, aga see on pikem lugu) oli ta lõpuks siin. Ja sellel õhtul ma nägin, et Ewa Kownacka oli, on ja jääb Minu Poolaks. Ning on patt lasta sel meelest minna.

***

Jalgpall on SUPER!
Peale mitut kuud pausi oli tänane trenn parem kui leivasupp (mis on mu üks lemmikmagustoite sõltumata kellaajast või mis iganes).

Parim The L Word'i stseen…

..mis läheb mu top 3 hulka, absoluuuuuuuutselt, on see: