..mis minu aias pole kasvanud.
See postitus on ennekõike mu enda jaoks. Et meelde jääks. Sest see tähendas midagi. Ja ma sain midagi uut juurde. Midagi, mida mul varem polnud. Ja sellest vist ei peagi keegi peale minu aru saama.
***
Vähe on neid, kelle puhul mind valdab tõeline, kõikvõimas ja läbiraputav empaatia. Väga vähe. Ja kui see juhtub, siis… põhjalikult.
Ma ei tunne seda inimest, ma ei tea temast mitte midagi peale ühe ainsa kurva detaili. Ent temaga kohtudes miski minus ärkab ja ma tunnen ära, misasi see on. Ja selsamal hetkel on minus maailmapalju soojust ja head. Ning ma kardan, ma lähen lõhki, sest tunnen, et pean kuidagigi saama, oskama, suutma anda seda edasi. Temale. Sest miski minus väidab kaljukindlalt, et tal on seda vaja.
***
See on kõikide minu empaatiakogemuste ühine nimetaja. See on alati üks ja seesama. Ja möödunud kahel päeval ma tundsin seda jälle.
Ja võib-olla on praegu lihtsalt mu vastuvõtlikkus tunduvalt… õrnem (?) kui muidu. Aga võib-olla on see asi, tunne lihtsalt SEE, mida mulle on määratud tunda läbi teiste. Või teistes tunda. Teistes ära tunda? Või midagi. Ma ei tea. Ma ei oska seletada. Aga see on nii valusalt üks ja sama. Ja seob mind kokku nendega, kellega või kelle pärast või kelle juures ma olen seda tundnud.
***
Ma olen kohutavalt väsinud. Lihtsalt füüsiliselt väsinud, vaimselt tuim ja emotsionaalselt hõivatud vist ainult oma tunnetega iseenda suhtes. Jääb üle vaid tõdeda, et olgugi, viimasel kahel päeval on minus olnud nii palju headust, soojust ja hellust, on see kogemus teises enda ära tundmisest.. mu väsimuse vist peaaegu viimase piirini viinud.
Kuidas ma saan aru, et on viimane piir? Kas see on see?
3:17 ja ma ei suuda ennast välja lülitada.
***