Kurat ja perse…

..aga minu meelest ei ole normaalne, et ma pean ilmselgelt kiiret ravi vajava tervisehädaga ootama peaaegu terve kuu. Debiilsus.

Üldse. Luuümbrisepõletik on SITT.

Täna oli mul 12-tunnine tööpäev.

Ilma naljata.
Fakk.
Üleüldse, mismõttes kumb on olulisem – SKT või koht inimarenguindeksis???

All the world is danglin danglin danglin for me darlin'

Mõnikord ma mõtlen, et…

..elu on nagu arvutimäng. Ja et juhtunud on see, mis arvutimängudes ikka vahest juhtub – avad vale seivi. Et nagu vale koht ja vale asi ja üldse, onju.

Ja mõnikord ma mõtlen, et kui jalgpallitrenni poleks, siis mul poleks ühtegi Päris Ainult Minu Asja. Ja inimesel ometi peavad olema tema oma asjad. Ainult tema oma.

Mis ma veel mõtlen. Et mul on viimasel ajal veidrad unenäod. Kui ma oleks Karl, siis ma paneks nad kirja ja oskaks analüüsida. Aga kahjuks ma pole. Nii et ma ütlen lihtsalt, mul on veidrad unenäod.

Nii. Uut muusikat ei tule peale. Sellele olen nüüd juba paar nädalat väga palju mõelnud. Et ainult vana ja sama. Isegi autos ja telefonis mängivad lood, mis meeldinud juba aastast… ma ei tea, mis. Uut on väga vähe. Aga see vist on väga minulik. No et uut karta või. Ma ei tea. Vist olengi selline. Toitudest meeldivad mulle ka ikka ühed ja needsamad. Paar-kolm kindlat. Need, mida täpselt tean. Et kuidas maitsevad ja.

Raamatutega olen viimase kahe aasta jooksul võõraks jäänud. Kui järele mõelda, siis algas see pisut enne Poolast ärakolimist. Et ei tahtnud lugeda. Lihtsalt ei tahtnud. No ja praegu ainult Pratchettit loen veel. Aga teda tuleb harva. Varem ma lugesin palju. Igasuguseid asju. Ja iga aasta korra kas Viplalat või Ronjat või Winnetowd. Lillkapsast süües tuleb küll iga kord Viplala meelde. Aga sinna jääbki.

Filme vaatan küll rohkem. Ükskord me Triini ja Kidraga ja Karliga (olid vist sina ka?) rääkisime, et kas film või teater. Ja ma ütlesin, et ikka teater, sest sa oled osa kordumatust. Ja Triin arvas, et film, sest sulle pakutakse detailideni lihvitud head asja. Või umbes nii me rääkisime. Täna ma vastaks ka, et teater, aga ma ei ole juba ammu olnud see osa kordumatust. Filmi jällegi vaatan iga nädal. Mõnikord isegi iga päev. Siis, kui üldse und ei ole. Ja mul tihti ei ole, nagu te teate.

Sõbrad on samad. Kuigi mõnest ei tea enam midagi ja minust ei tea nad midagi. Aga vanast harjumusest tunnen ikka, et oleme sõbrad. Äkki siis olemegi.

Ja remont kestab. Kestab, kestab, kestab.

Ja üldiselt on kogu see postitus olnud nagu üks luuletus -
“Aastas on kuusteist kuud: november,
detsember, jaanuar, veebruar, märts, aprill,
mai, juuni, juuli, august, september,
oktoober, november, november, november, november.”

Sõbrad, meile hakkab see suvi väga meeldima!

Ka sulle, mu kallis, hakkab see suvi meeldima rohkem kui kevad või talv või sügis. Ausõna.

See, muuseas, on esik.

Ja siis see, see on vannituba.

No ja siis see on köök.

Magamistuba veel tuleb

Ära muretse, kallis.

Vaikus toob vastused.

Eemalolek annab tõestust.

Mis määratud, saab.

Ära muretse, kallis.

Sind armastatakse.

Message geikogukonnale – The L Word lõpetab, it's the end of an era.

Päriselt. Minu jaoks vähemalt. Ja ma üldse ei viitsi teeselda, et finale special’it vaadates pisaraid silma ei tulnud. Tuli küll, korda mitu.

Ma mäletan niiiiii selgelt, millal ja kus ja mis tundega ma esimest osa vaatasin. See oli enne 2004 aasta jõule, ma olin kontoris üksi tööl (uued ja noored jäävad ikka poolikutel tööpäevadel valvesse, eksole), ja no mitte midagi ei toimunud. Mitte midagi. Ja siis ma otsustasin, et ma vaatan siis selle asja ära. Kusjuures, suvel oli Mari mulle nina alla torganud pildi kõikide nende osatäitjatega ja ütles, et “noh, millise võtad?”. Ja ilmeksimatult võtsin ma Jennifer Beals’i. Ja nüüd, 5 aastat hiljem, võtaksin ka. Ilmeksimatult.

Ma üldiselt ei usu, et väljamõeldud tegelased võivad meiega lõpuni rääkida. No.. päris lõpuni, eks. Aga paar korda on seda minuga kõige uskmatuse kiuste siiski juhtunud. Bette oli nii palju mina, et ma ei suutnud seda mõnikord uskuda. Eriti esimene ja eriti-eriti 5 hooaeg. Jah, just 5. Viimases hooajas on Bette seal, kuhu ma tahan jõuda, pean jõudma. Ja ma usun, see tuleb. Kannatlikkusega.

Selle sarjaga on nii, nagu mul tavaliselt on raamatutega. Et minu meelest, minu mõtetes, tähendab, ongi see maailm päriselt olemas. Et see pole väljamõeldis, aga et kui ma selle raamatu ära loen, siis ma saan lihtsalt teada, et on olemas sellised inimesed. Ja ma usun, tõesti usun, et nad on päriselt. No et kuskil elab Viplala, kes kõike vahelduva eduga lillkapsaks ja kivikujudeks tinistab, eksole. Ja kuskil vastabki Tjorven Soolavaresele maja osta soovivale puhkajale, et selles majas on tore elada küll, aga eks see sõltub, kellele mis meeldib. Et kui meeldib läbilaskev katus ja logisevad aknaluugid, siis on see maja kohe tõesti päris tore koht elamiseks.

No vot. Ja minu jaoks on tõesti olemas Bette. Kes elab oma elu ja kes on jõudnud tänasesse päeva läbi teekonna, mis on nii valusalt minuga seotud, et ma arvan, midagi on vahetusse läinud. Aga hea sedasi.

Igatahes, see sari on teinud ajalugu. Esimest korda oli mul võimalus mainstream televisioonis näha midagi, mis räägib minu elust. Midagi, mis peegeldab mind. Minu identiteeti. Minu muresid, rõõme. Nii, nagu nad on. Me ei olnud enam “gay best friend” või “the gay next door” või midagi nii. Ei olnud enam kuskil taustal, vaid olime the story. Me olime keskpunkt. Meist algas kõik. Ma vaatan seda sarja ja ma näen ennast. Ja see on kuramuse hea tunne, sest 99% ülejäänud filmidest, sarjadest, raamatutest jutustab mulle ainult heteroseksuaalsest armastusest (mitte, et mul midagi selle vastu oleks! ). Aga on inimlik tahta näha iseenda reflektsiooni ühiskonnas. Nii, nagu see on. Ausalt. Koos probleemidega, koos rõõmudega. Ja siis kehitada õlgu ja mõista, et what’s all the fuzz about anyway.

Aga see teeb mind õnnelikuks. Sest mul on tunne, et ma olen elus. Et ma olen olemas. Siin, ühiskonnas. Et mul on koht. Ja võimalus elada oma elu varjamata, valetamata – olla kapist väljas nii palju kui võimalik. Ja julgustada teisi tulema kapist välja, sest you gotta be the change.

Selles valguses on eriti kurb, et Eesti kinod ei kavatse näidata Sean Penn’ile Oscari toonud Milk’i. Tõeline bummer. Mis tekitab mulle idee. Aga sellest juba üks teine päev

igatahes, et seda asja kokku tõmmata…

Aitäh The L Word. Kuus aastat olite te mu teejuhid. Mu päästjad. Mu rõõmustajad. Minu vastused väga paljudele küsimustele. Ja te muutsite mu maailma.

Eesti, ma ei tea, kui kaua veel. Kui kaua te ütlete LGBT kogukonnale, et “veel ei ole teie aeg”.

Mul on üks elu. Doesn’t this tell you anything. Kui kaua ma ootan?

I'll find my way back to you.

Meie igapäevast klatši…

See on lihtsalt liiga naljakas ja oleks patt jätta jagamata.
“It hasn’t been in a bad mood…”

Algab 5 nädalavahetusevaba töönädal. Ahoi, raisk.