Ma olen päris mitu korda seda kirjutanud, aga ikkagi..
Miks see on nii, et mu eest seistakse ja see on ülihea tunne.. aga sealsamas ülikurb tunne, sest need inimesed on kusagilt mujalt, mitte aga siit, Eestist.
Vajadus, et keegi su eest seisaks – see on ju inimlik. Ja kellegi eest välja astuda – kas pole see mitte isetu armastuse ülim vorm? Ma arvan, on. Ma usun, tähendab. Minu jaoks.
Kuna ma Malena Ernmani ei tunne, siis ei saa ma talle kahjuks silmast silma öelda, mida see minu jaoks tähendab. See. See julgus. Niisugused asjad ei lähe mul mitte kunagi meelest ära. Seda ei ole võimalik unustada, sest need inimesed päästavad natukene su elu.
Mõnel hetkel.
Kui ma teda kunagi kohtama peaksin, siis ma tingimata ütlen. Jah. Kindlasti ütlen. Ma ütlen alati.
Sa ei pea neid tundma, te ei pea kunagi kohtuma, nad võivad olla kasvõi… rootslased. Aga nad on mõneks minutiks kohal sinu elus ja sa võtad nad vastu, sest sa tunned, et nad on sinu inimesed.
Ja sinu on ka need teised. Keda pole kunagi sul olnud, aga kes on sinu ja keda sa armastad, sest sa Armastad. Ja sa mõtled, et kui on üks asi elus, mida sa kunagi kahetsema saad, siis võib see olla, et sul pole neist mälestust. Sest neid ei olnud. Õieti siis, ühel sinul polnud. Sest “ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud. Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine… nende kõigi heaks sai ta teha vaid seda, et on tema ise, siin ja praegu, nii tugevalt kui suudab.”
Sinu aias õitsevad tulbid. Ja ma olen sellele täna peaaegu terve päev mõelnud. Lihtsalt niisama. Et sinu aias õitsevad tulbid ja et keegi rääkis mulle, kuidas ta sind mäletab ja et ma ise mõtlesin “jumal, see oli peaaegu kümme aastat tagasi” ja et ma mäletan ühte mind, kellele sa valasid teed ja naeratasid. Ja sa oled ikka. Siinsamas. Kui sa oleksid raamat, siis ma kirjutaksin just sind.
Mulle meeldib kõige rohkem lihtsalt olla. Lihtsalt. Et ei oleks tarbetut hirmu, viha, õelust, üleolekut ega.. üldse mitte midagi üleliia. Lihtsalt olla. Nagu öösel – asjad lihtsalt on. Mulle meeldivad ööd mõnikord sellepärast, et ma tean, mitte ükski e-kiri ega sõnum ega telefonikõne ei saa praegu juhtuda. Et ma olen lihtsalt jumala omapäi ja võib-olla isegi natuke üksik, aga kõik on täiesti rahulik ja mitte midagi ei juhtu. See on maailmahea tunne. Mõnikord ma põgenen keset päeva ka kuhugi, kus ma saan seda tunda. See on natukene nagu lapsepõlv. Siis, kui sa ei saanud veel aru, mida tähendab “ole niisama, naudi”, aga sellest hoolimata seda proovida tahtsid ja pikali heitsid ning otsustasid, et see on nüüd niisama olemine. Ainult et sinu peas oli miljon sind, kes tegid erinevaid asju, millele sa vahetpidamata mõtlesid. Või.. ma ei oska seletada. Aga see oli hea tunne. Heinamaa peal või kummipaadis. Kui silmad kinni on, siis paistab päike silmalaugudest läbi ja sa hakkad küsima küsimusi nagu “miks mu silmalaud paistavad läbi punaselt” või et “huvitav, mis juhtub, kui ma silmad otse päikesesse lahti teen”. Ja ümberringi on kajakad ja tiirud ja tuul ja lained löövad vastu paadiäärt ja sa kujutad JUBA ette, kuidas sa üle paadiääre kargad. Ja nii edasi.
Ainult et seal, lapsepõlves ei tekita see lakkamatu seosetute mõtete tulv sinus segadust ega väsimust ega.. kärsitust ega midagi. Sest sa lihtsalt oled!
Ma tahaksin väga osata minna tagasi selle minu juurde, kelle jaoks seosetu mõttejada läks umbes nii, et huvitav, mis seal vee all parasjagu toimub… üks mudasõda kuluks ära iga kell… ükspäev peaks vanaisalt näpatud taskunoa teise onni viima.
Sest selle asemele on tulnud midagi sellist, et homme peab kindlasti veenäidud võtma… liistusid ei tohi unustada osta.. millal see Eesti-Portugali mäng oligi… ma oleksin pidanud täna ikka sellele meilile vastama… mis kell on.. miks ma ei maga.
/sa ütlesid, et ma ei kirjuta enam päris asju. see oli nüüd väga päris/