Mitu aastat tagasi oli see plaat vist päris mitu kuud koguaeg muga kaasas. Ja ma mäletan iseäranis täpselt, kuidas ma selle muusika sain.
See oli Berliinis. Me peatusime erinevates hotellides – minu oma oli kolm rongipeatust linna ääre poole. Olime kokku leppinud, et kingime üksteisele muusikat iga kord, kui kohtume. Ühel õhtul pistsid sa hotellifuajees oma mp3-mängija mulle taskusse ja ütlesid “here, this is what I got you”. Uksest välja astudes panin muusika mängima ja ma arvan, et sellel hetkel astusin ma otse filmi.
Sest rongipeatus oli täpselt hotelli kõrval. Ja sinna tuli minna mööda treppe.
Sest peatuses oli kolm inimest peale minu.
Sest oli sügistalv, ja tuul puhus.
Sest rong tuli peatusesse hästi aeglaselt ja ma teadsin, et see on see koht, kus filmitakse aegluubis.
Sest kui rong uksed kinni pani, siis ma panin käed vastu külma klaasi ja mõtlesin, et viimasel ajal olen ma aina üksi.
Sest see oli Berliin.
Hiljem, palju hiljem, käisime Gentis koos kontserdil. Sedasama muusikat kuulamas. Saal oli suur ja read olid kitsad, aga neid oli palju ja inimesi täiesti täis. Ja sellel kontserdil oli niimoodi, et kui muusika lõppes, siis inimesed ei plaksutanud, vaid kogu saal tõusis haudvaikuses püsti. Alles siis algas torm.
Sina puutud sellesse loosse – õigemini, minu loosse sellel ajal – ainult niipalju, et sa olid mu sõber ja sa tõid mulle uut muusikat. Ning et tol hetkel tähendas meie töö igal nädalal mööda Euroopa riike reisida, vahetasime me mp3-mängijaid tihti. Aga see plaat oli minuga koguaeg kaasas. Hiljem, see oli vist Rumeenias või mujal Balkani mägedes, vahetasime muusikat viimast korda. Ainult ükskord Brüsselis veel ütlesid, et sul on mulle midagi. Aga sa ei andnud seda kunagi, ja ma arvan, see oli muusika. Ent tookord mägedes tegin ühe sinuga seotud otsuse, mida ma jään alati kahetsema. Ma oleksin ühel õhtul saanud midagi, mida ma metsikult tahtsin. Ja ma ei teinud seda sinu pärast. Kurat teab, miks. Mäletan isegi hetke, kui hotellitoa ukse kinni lõin ja valju häälega end kirusin, et “loll, loll, loll”. Miks see otsus, see saamata jäänu mind tänaseni kummitab? Võib-olla seepärast, et ma TEAN, et ma oleksin saanud, mida ma tahtsin. Ja see on minu jaoks teinekord maailma kõige olulisem. Saada seda, mida ma tahan. Kasvõi lihtsalt seepärast, et ma tahan. Aga see oli eriline. Ning see oli teine asi minu elus, millest mul puudub mälestus. Ja mõlema puhul on tunne, et tegelikult oleks mul ilmtingimata pidanud olema just need mälestused. Just need. Nad võinuks asendada ükskõik millist teist. Aga just neid mul pole. Ei saagi olema, sest jäi välja ütlemata ja teada saamata ja see hetk läks mööda.
Mõni nädal tagasi kuulsin hommikul tööle minnes raadiost katkendit ühest raamatust. Ja seal oli üksinduse kohta umbes selline lause, et “me oleme olemas igas linnas” …ma ei tea, aga see lause oli nii õige.
“Let me tell you this: if you meet a loner, no matter what they tell you, it’s not because they enjoy solitude. It’s because they have tried to blend into the world before, and people continue to disappoint them.”
pildid
säutsud
videod
fb
