Liina ütles ükskord

“Kui ma mõtlen, et me oleme nagu lilled, kes kasvavad sama peenra peal, siis miks peaksingi arvama, et meie elusaatused teineteisest väga oluliselt erinevad..”

being is bewildering

Mul ei ole üldse mitte midagi öelda.

Kui, siis ainult, et täna õhtul oli sügis, sest poolajal olime me kõik ühed väikesed auravad kujud rohelisel platsil ja oli natuke udu ja natuke külma õhku ja esimesed lehed. Ma olen tähele pannud, et mida vähem ma ootan esmaspäeva, seda enam naudin pühapäevast mängu. Olen kohal. Annan kõik. Viimase sekundini.

Ma üldse ei taha esmaspäeva.

“If we communicated with something like music, we would never be misunderstood, because there is nothing in music to understand.”

p.s.

“I got tired, I told him. Not worn out, but worn through. Like one of those wives who wakes up one morning and says I can’t bake any more bread.
You never bake bread, he wrote, and we were still joking.
Then it’s like I woke up and baked bread, I said, and we were joking even then. I wondered will there come a time when we won’t be joking? And what would it look like? And how would that feel?
When I was a girl, my life was music that was always getting louder. Everything moved me. A dog following a stranger. That made me feel so much. A calender that showed the wrong month. I could have cried over it. I did. Where the smoke from the chimney ended. How an overturned bottle rested at the edge of a table.
I spent my life learning to feel less.
Every day I felt less.
Is that growing old? Or is it something worse?
You cannot protect yourself from sadness without protecting yourself from happiness.”

random

- Ma tahan, et ma saaks jääda magama ja ärgates oleks 15 september või umbes nii

- Ma tahan üleüldse, et ma SAAKS, kurat võtaks, magada

- Mulle meeldib, et vihma sajab

- Kui K. oleks mu naaber, siis ma oleks täna läinud ta ukse taha pudeli punase veiniga

- Kui ma saaks trenni teha, oleksin õnnelikum

- Kui mind millekski sunnitakse, siis ma ei taha seda enam teha ja kõik sellega seonduv muutub vastikuks

- Üldiselt on vähe inimesi, kes mulle meeldivad

- Ma olen oma sõpradest väga kaugel ära

- Sellistel õhtutel olen ma alati, alati, alati üksi

- Lõpuks ometi on mul sinust mälestus.

It’s raining in New York

“I knew that our time together was almost over, I asked her if she liked sports, she asked me if I liked chess, I asked her if she liked fallen trees, she went home with her father, the center of me followed her, but I was left with the shell of me, I needed to see her again, I couldn’t explain my need to myself, and that’s why it was such a beautiful need, there’s nothing wrong with not understanding yourself.”

Homme kirjutan rohkem.

Brüsseli-aja by far parim postitus

on see siin. Ma isegi ei mäleta, kas Christine on neid kahte pilti näinud, aga homme saadan lingi talle ka.

It’s always necessary

“I said, I want to tell you something.
She said, you can tell me tomorrow.
I had never told her how much I loved her.

We slept in the same bed.
There was never a right time to say it.
It was always unnecessary.

I thought about waking her.
But it was unnecessary.
There would be other nights.
And how can you say I love you to someone you love?
I rolled onto my side and fell asleep next to her.
Here is the point of everything I have been trying to tell you … It’s always necessary.”

It’s always necessary.

eile-öisest-sinust

Kõigega, mida ma sulle rohkem või vähem selgelt rääkida üritasin, mõtlesin ma seda:

“But there are certain people you love who do something else; they define how you classify what love is supposed to feel like. These are the most important people in your life, and you’ll meet maybe four or five of these people over the span of 80 years. But there’s still one more tier to all this; there is always one person you love who becomes that definition. It usually happens retrospectively, but it happens eventually. This is the person who unknowingly sets the template for what you will always love about other people, even if some of these loveable qualities are self-destructive and unreasonable. The person who defines your understanding of love is not inherently different than anyone else, and they’re often just the person you happen to meet the first time you really, really, want to love someone. But that person still wins. They win, and you lose. Because for the rest of your life, they will control how you feel about everyone else”.

Aitäh. Sa oled mul olnud peaaegu kümme aastat ja ma… ma väga loodan, et sa oled alati.

mida ma võiksingi öelda

ehk lõik ühe listi meilist:

Ei ole eriti kursis omasooliste pereprobleemidega, aga niipalju julgen küll arvata, et M+M ja N+N peaksid füüsilise jõu poolest võrdsed olema ja seega ei saa olla üks neist armetult läbi pekstud, jõuga näiteks öösel ukse taha lumehange tõstetud ning aastaid järjest alandatud. Lisaks ei saa neil olla ühiseid bioloogilisi lapsi, mis välistab täiesti lahutuse korral laste hooldusõiguse pärast kaklemise ja kohtuskäimise. Või  teise poole survestamise lubadusega laps käest ära võtta, kui enam vägivalda taluda ei suudeta ja ära soovitakse minna.

Kui kaua, huvitav.. kui kaua võtab aega, et me pisutki hakkaks mõtlema, et ei pea olema mustanahaline saamaks aru rassismist. Et ei pea olema homoseksuaalne saamaks aru homofoobiast. Et ei pea olema…. et sa ei pea ise tingimata midagi olema või läbi elama, et mõista. Või vähemalt püüda mõista.

Ja lõpetuseks, samast listist (igaks juhuks pisut tsenseeritult):

Küll on meil /…/ probleemid, küll vaeste prostituutide raske elu probleemid, küll omasooiharate nö teravad probleemid… Aga tavalist maksumaksjat, meie oma naist, kes sattunud perevägivalla ohvriks, ei kiirusta keegi kaitsma!

Jep. Sest makse maksavad ju teadupärast meil vabariigis vaid vastassooiharad. Ja jumala ausõna, väljendi “vastassooihar” ma viin massidesse.

5, 6, 7, 8…

I don’t speak. I’m sorry.

“I felt suddenly shy. I was not used to shy. I was used to shame. Shyness is when you turn your head away from something you want. Shame is when you turn your head away from something you do not want.”

taustamuusika

…

“Indeed, it might even be said that this small decision of mind constituted something of a turning point; that the decision set things on an inevitable course towards what eventually happened. But then, I suppose, when with the benefit of hindsight one begins to search one’s past for such ‘turning points’, one is apt to start seeing them everywhere.

In any case, while it is all very well to talk of ‘turning points’, one can surely only recognize such moments in retrospect. Naturally, when one looks back to such instances today, they may indeed take the appearance of being crucial, precious moments in one’s life; but of course, at the time, this was not the impression one had. Rather, it was as though one had available a never-ending number of days, months, years in which to sort out the vagaries of one’s relationship; an infinite number of further opportunities in which to remedy the effect of this or that misunderstanding. There was surely nothing to indicate at the time that such evidently small incidents would render whole dreams forever irredeemable.”

- The Remains of the Day

Don’t stop now what you’re doing

Ma arvan, et seekord ma lähen kontserdile.

You stepped into these days

I took the world into me, rearranged it, and sent it back out as a question: “Do you like me?”
- Jonathan Safran Foer

Kuidas ma ka ei püüaks, mõistliku pikkusega lauseid üheks postituseks kokku panna täna ei oska. Kohe terve päev ei osanud, noh. Seesama mustand istus ja istus mu ees ja “do you like me?” vastus oli järjest kindlam ei.

Ma olen Poolat edasi kirjutanud.. ma ei tea, kas on hea märk, kui mõni arvutisse toksitud seik tundub mulle endale nii naljakas, et ma mõtlen – see on pingutust väärt. Täna ajas mind naerma see, kuidas Marta ema tahtis minu vanaisale jõuludeks tulekustutit kinkida. Ma arvan, peatüki nimi võikski olla “Lisette vanaisale – tulekustuti”. Täpselt niimoodi see tal tookord ruudulisele paberile kirjutatud oli.

Mõni päev tagasi naersin vana blogipostituse peale. Ja ma pean tunnistama, et see tõesti oli natuke õel postitus. Nimelt andis üks poolakas välja raamatu pealkirjaga “Rainbow Humming Bird on The Butt”. Tegemist on geimehe autobiograafiaga. Palun näidatagu mulle inimest, kes ei hakka korraks naerma arvates, et tegemist on mingi pentsiku naljaga. Igatahes oli see mees minu postituse leidnud ja arvates, et ma tema “sensatsioonilist” teost kiidan, jätnud kommentaari “oo, kui lahe, aitäh!” vms. Minu kommentaar minutit kaks hiljem keskendus kõikide lugejate ettetänamisele mitte tõlkimise eest.

Aga veel sellest Poolast. Olgugi, et see oli ju vaid paar aastat, ja tagasigi olen juba paar aastat.. See kogemus muutis mu elu. Sellest septembrist muutus miski meie sees, meie kõigi. Keegi sai surma, keegi läks hulluks ja keegi läks ära ja nii edasi kuni selleni, et mina kolisin. Ühes raamatus.. ahaa, ma isegi mäletan, millises.. et ühes raamatus kirjutati, kuidas neist – elu pöördelistest hetkedest – saame me igatahes aru. Lihtsalt, et alati alati alati alati retrospektiivis. No vot. Ja mulle tundub nüüd, 4 aastat hiljem, et hakkab selgeks saama – see oli see koht. Ning mõned asjad, mis toona muutusid, piinavad mind siiani. Näiteks… sõbrad. Ma tean, et ei saa tagasi neidsamu inimesi, samas ringis, samas kohas. Ma teadsin seda ka minnes, ja ma arvestasin sellega. Ent teinekord on mul Poola blogi lugedes, Poolat kirjutades tunne, et mu sõbrad olid minu sees rohkem olemas siis, kui olin seal. Rohkem, kui nüüd. Ma ei tea ka. Ma ei oska seletada. Inimesed on jäänud ju samaks (sest ma arvan, et ma olen enam-vähem leidnud Oma Inimesed), aga midagi läks Poolaga kaotsi. Kas minus või meis või. Triin arvas, et see on periood. Et võib-olla meie, sõprade, teineteise vajamise perioodid ei kattu parasjagu nii hästi nagu varem. Aga see ei tähenda, et nad uuesti klappima ei saaks.

Näed, siin ma kirjutan, et sõbrad-sõbrad.. kuid nädal nädala järel möödub ning iga mõne päeva tagant mõtlen, et ülehomme lähen Kristi ja Grete juurde. Aga ei ole tulnud seda ülehomset. Ja ma tean, et nüüd ma pean lihtsalt minema kohe, kui mõtlen, sest muidu ei tea, mis saab.

Ükskord vastas meie Varssavi IT-tugi jumala nimel vandudes, et “server on kahjuks puhkusel”. Ma tahaks ka panna kõik oma serverid puhkusele ja sõita ringi ja võtta telk ja minna paadiga üle lahe ja käia veel ujumas ja… Miks see on nii, et me defineerime.. ei, see ei ole see sõna. Hindame? Hindame oma elu selle järgi, mis meil puudu on. Siit edasi ma ei saa kirjutada, sest just juhtus see asi, mida ma kutsun mõtteralliks. See on siis kui sa hakkad mõtlema ühest asjast ja siis mõte läheb ja läheb ja läheb edasi ning kui sa järele jõuad, arutleb su mõtte hääl parasjagu selle üle, kas mõistlikum on osta juustu viilutatuna või mitte-viilutatuna.

Aga saigi pikalt. Pikemalt, kui planeerisin.
Tegelikult tuli see Poola-asi nii palju meelde seepärast, et ma mõtlesin ühele, kes läheb nüüd ära. Ma ei oska seda seletada. Ega tahagi, hea sedasi.

One of these days

“I think that one of these days, you’re going to have to find out where you want to go. And then you’ve got to start going there.”

-J.D. Salinger

Kuula seda ka.