instant like polaroids

Kui lõpuni aus olla, siis ma ise tunnen ka puudust oma väikestest nirudest kirjajuppidest. Aga ma ei saa sinna parata – justnagu pole, millest kirjutada.

Ma võiks kirjutada ühest tülist, paarist vastikust töönädalast, valedest otsustest, mida ma teen hoolimata teadmisest, et nad on valed. Ja ma võiks kirjutada ühest sõbrast ja teisest sõbrast ja koduigatsusest. Ning võiks kirjutada stressipallist ja nendest, kes mind viimasel ajal kullakeseks kutsunud on. Veel võiks kirjutada suitsetamisest ja jalgpallist (oo, mis kooslus praegu sattus) ja kolleegidest, kes kontori mõnusaks teevad. Ja ma võiks kirjutada, et saab nalja ja mul on hea meel, et nad on. Ning loomulikult võiks ma kirjutada sellest ilusast kabrio Saabist, millele ma lolli peaga netis otsa komistasin ning millest teadmine mul tõenäoliselt edasi elada ei lase.

Võiksin. Võiksin kirjutada absoluutselt kõigest. Aga ometi ei leia ma ainsatki sõna, et alustada. Millest üldse alustatakse, kui on õigupoolest palju asju, millest rääkida, aga pole võimalust?

Ma arvan, et mul on vaja hoopis rohkem omaette olla kui varem. Mis ei tähenda, et teisega koos on paha. Tähendab lihtsalt just seda, et ma istun kodus ja olen omaette. Kohe ütlengi niimoodi, et “ma olen omaette”. Väga hea on. Ma ei teagi, mis mind ometi kõik see aeg takistanud on?

Meie viimasest kohtumisest on nüüd päris palju aega möödas. Ma sain su sõnumi kätte ja ma ei tea, mida vastata. Mida mul olekski vastata. Kuidas sul läheb?

Neljapäev on mängupäev (Sakus, nii et sõbrad, olete oodatud). Kolm mängu ongi veel jäänud, hooaeg saab läbi. See tähendab, et mu pääsemine, minu enda jaoks ettevõetud asi, minu asi saab selleks korraks läbi. Ja mina küll ei tea, mis siis saab. Asemele pole midagi võtta. Ma tõesti ei tea, mis siis saab.

Kuulge, kui teie raadiost (või telekast, kes kuidas) ilmateadet kuulate ja öeldakse, et puhub tuul kiirusega … meetrit sekundis, siis kas te tõesti saate aru, MIDA see õieti tähendab? Ma pole sellest kunagi aru saanud. Ma saan aru, et jah, tuul-puhub-kolm-meetrit-sekundis, et ühe sekundiga liigub tuul kolme meetri võrra, näiteks. Eks. Aga mida see PÄRISELT tähendab? Kust ma saan teada, et homme on selline tuul, et võiks salli võtta? Kui palju meetreid sekundis see on, kas keegi oskab palun seletada?

Mul oli veel paar sellist küsimust, aga täna pole nad pähe tulnud, nii et jääb järgmiseks korraks.

Tõenäoliselt oli üks minu esimesi suureks-saamise-avastusi, et ainuke aeg, kus sa saad olla rahulikult üksi, on öö. “Öösiti asjad lihtsalt on,” ütles Hesse.

go crazy face it

Kas ma olen viimane inimene maailmas, kes selle versiooni avastab?

kalamaja põhikool

Vahetasime eile naabrinaisega rehvi. Mööda tänavat astus reipal sammul väike poiss, veits kukekad teksad, sassis juuksed. Jõudis meieni, jäi seisma ja teatas: “Täna olin mina Kalamaja Põhikooli kõige vastikum!”. Ja läks edasi.

And I’m divided

“The only people for me are the mad ones, the ones mad to live, mad to talk, mad to be saved, desirous of everything at the same time, the ones who never yawn or say a commonplace thing but burn, burn, burn like fabulous roman candles exploding like spiders across the stars and in the middle you see the blue centerlight pop and everybody goes ‘Awww!’ ”
-Kerouac

..divided between penguins and cats.

dry my eyes so I won’t show

the end of missing someone

“I like to see people reunited, maybe that’s a silly thing, but what can I say, I like to see people run into each other, I like the kissing and the crying, I like the impatience, the stories that the mouth can’t tell fast enough, the ears that aren’t big enough, the eyes that can’t take in all of the change, I like the hugging, the bringing together, the end of missing someone…”
— Jonathan Safran Foer

Mul ei ole kohe mitte midagi põnevat teiega jagada.

a new world

“We laughed and laughed, together and separately, out loud and silently, we were determined to ignore whatever needed to be ignored, to build a new world from nothing if nothing in our world could be salvaged, it was one of the best days of my life, a day during which I lived my life and didn’t think about my life at all.”
— Jonathan Safran Foer

it’s time that you won

“Growing up is never easy. You hold on to things that were. You wonder what’s to come. But that night, I think we knew it was time to let go of what had been, and look ahead of what would be. Other days. New days. Days to come. The thing is, we didn’t have to hate each other for getting older. We just had to forgive ourselves for growing up.”
— The Wonder Years

Minu pea sees on kõik salaasjad!

and all you know

“It’s a great thing when you realize you still have the ability to surprise yourself.”
— American Beauty

Ma ei saa sinna midagi teha, et keegi kirjutab, mida ma mõtlen. Ja ma ise olen hetkel… täiesti kasutu. Niisiis random.

- väga suur tõenäosus, et ma siiski saan Maltale minna ja oh-kui-väga seda väikest põiget teise maailma vaja on!

- kas kellelgi on, palun, jagada Indigo Girls’i “She’s Saving Me”? See laul on mulle meeldinud ma-ei-tea-kui-mitu aastat ja olen selle rumala peaga kuhugi vanasse arvutisse jätnud.

- ma ei saa und, ma ei saa und, ma ei saa und

- kõrgepinge

monoloog

Sarah Kane, Crave

Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.

countless lovers under cover

Kõigepealt. Eilne mäng oli.. nii kehv. Null mängumõnu, null stressileevendust. Aga. Mul oli hea meel, et sina olid autos, sest ma olin sulle mõelnud ja mõelnud, et kuigi me ei ole sõbrad, tahaksin ma sind kuidagi selle kõige juures toetada. Ja siis ma mängisin selliseid plaate, kus olid lood, mis minuga väga rääkinud on, ja ma lootsin, et äkki need räägivad sinuga ka. Ja äkki sul on siis natukene parem. Või kasvõi korraks parem. See üks haiget saamise kord, millest ma sulle rääkisin, sellega oli nii, et mind aitas kõige rohkem sõber Karli üks lause. Võib-olla ta ise ütles selle muu jutu sees, aga minu jaoks sai sellest mõttest võti ellujäämiseks. Ja see mõte oli, et kui sa oled sellises olukorras, siis lihtsalt ela see kogu täiega läbi. Nuta kägaras põrandal, löö rusikaga vastu seina, mine kurbuse ja viha kätte hulluks, joo end täis, räägi võhivõõrastega kõigestkõigestkõigest, ära mäleta seda hommikul, aga tunne, et millegipärast on täna natuke kergem, viska taldrikuid katki, ära mine päevade viisi kodust välja ja nii edasi, aga võta see võimalus ja ela see kõige kiuste kogu täiega läbi.

Nii, nagu on mõnikord tarvis elada läbi selliseid asju, on ka inimlik igatseda aeg-ajalt midagi, mis sind puudutab. Midagi, mis ajab su pisut hulluks ja raputab ja paneb sind tegema asju, mida sa poleks kunagi arvanud end tegevat. Aga siis teed, sest sa tahad. Sa lihtsalt tahad. Ütledki endale, et “aga ma tahan seda”. Elu. Saladust. Tunnet. Et hing jääks kinni ja seest on valus. Ja ise mõtled, et sind ei huvita üldse, kas ja millised on tagajärjed, sest nüüd, siin ja praegu sa lihtsalt võtad seda, mida sa tahad. Sest sa tahad. Mõtlemata, mis sellest saab. Minul ei ole seda ülemäära palju olnud.

Ja hommikutest olen viimasel ajal mõelnud. Ma arvan, et ma olen elus kolmel hommikul mõelnud, et… siia ma võin jääda. Just praegu. Just siia. Ja alles nüüd saan aru, et kui sul on selline hommik, siis… siis ongi see üks kord elus. Et seda ei tule enam teist korda. Et võib tulla uus hommik ja kõik, aga see üks, see üks, esimene, see on.. see on ainult üks kord elus. Ja selles hetkes tuleb kohal olla, endale öelda, et jäta see kõik meelde, sest see on esimene ja viimane kord. See juhtub praegu. Sul on võimalus.

Huvitav, mis edasi tuleb? Surma praegu igatahes küll ei tahaks.

no need to say goodbye

“…as if an avalanche had hit you, or a firestorm had swept over you, leaving your charred body waiting for the next breeze to blow it into a little drift of ashes…”

desafinado

“I want an infinitely blank book and the rest of time…
…why didn’t I learn to treat everything like it was the last time, my greatest regret is how much I believed in the future.”

observe, take a note, move on

Kui su sõbrad vastavad küsimusele “mis sa õhtul teed”, et neil “on üks üritus” või nad “lähevad ühte kohta” ning hiljem tuleb kogemata välja, et see “üritus” oli teie ühise sõbra pool, kuhu sind polnud kutsutud (või oli kutsutud, aga ta ei teadnud, et sind kutsuti ja sa ei lähe), siis.. miks me kipume vastama, et “on üks üritus”? Selle asemel, et öelda, kuhu nad lähevad. Kas me tahame vältida ebamugavat olukorda? Aga mis siis, kui ebamugav olukord tekib just sellest “on üks üritus” vastusest. Ma ei tea. Veider. Ja nüüd ma mõtlen, et kui see sõber saab teada, et tegelikult sina olid ka kutsutud ja sa lihtsalt ei läinud, siis on ju temal ka piinlik, sest ta on vastanud mulle, et tal on “üks üritus”.. Tu ne trouve pas?

Üldse. Maailm peaks olema palju-palju-palju lihtsam. Meie, meie peaksime oskama olla märksa lihtsamad.

“Au fond de cette coupe où je buvais la vie,
Peut-être restait-il une goutte de miel?”

Ja vabandust, et ma end kordan, aga – mu elust on Bette puudu!