ja püha püha on mõni viivukene

Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu iial,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,
et mõista ei jõua midagi, tajuda –
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Oo kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse ees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,
siis etteaimamatult läbistab miski
südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
tulvil ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.

(Mihkel)

full of grace

Eile õhtul ostsin Säästumarketist paki väikeseid viinereid ja ühe kokakoola. Ja seisin seal järjekorras ja tundsin end täiesti lohutamatuna. Pudel kokat ja tikuviinerid ja väljas on võluilm.

Pärast sõin, no neid viinereid, oma eluhubases (minu jaoks) kodus ja vaatasin aknast, et endiselt on võluilm ja istusin lihtsalt sohval ja olin jumalaüksi. Ja mitte, et ma oleksin tahtnud, et keegi oleks seal veel, vaid see nagu polekski midagi muutnud. Sest mõnikord inimesed ikka on, peavadki olema jumalaüksi.

Autos on mul üks raamat, mille pidanuks posti panema juba… ma arvan, et umbes kuu tagasi. Ja ma olen mitu korda isegi postkontoris käinud selle aja jooksul, nii et asi pole viitsimises. Ma ei tea, miks see raamat ikka autos on. Võib-olla ma ei peaks seda kinkima.

Filmides on teinekord niisugused stseenid, kus üks või teine tegelane istub tükk aega autos, ei lähe koju ega midagi, vaid lihtsalt lööb aega surnuks. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Et mis seal autos siis istuda. Aga eile istusin ise ka. Kohe tükk aega. Panin Mahavoki (!) plaadi peale ja istusingi. Kah jumalaüksi.

Mulle ei maitse piparkoogid üldse, aga praegu söön juba kolmandat. Järjest. Ja vaatan aknast välja Viru hotelli kõrgemaid korruseid ja mõtlen, et kas mõni inimene vaatab seal aknast välja. Jumala eest, ma ei tea, MIKS ma millelegi sellisele mõtlen.

Selle postituse rubriigiks märkisin “seosetu”. Sest see on jumala seosetu. Umbes nagu öösiti kui ma tahan magama jääda. Kui sa kõigepealt mõtled näiteks päeval juhtunule ja märkamatult on see mõte tuhisenud “kas mulle maitseb rohkem viineri- või kapsapirukas?” rada.

Over and out.

humans kiss with lips

“Надо держать дверь открытой, чтобы они могли войти! Но это значит, что они могут в любую минуту выйти!

Мне жаль, что вся жизнь уходит на то, чтобы научиться жизни, Оскар. Будь у меня еще одна жизнь, я бы прожила ее по-другому.
Я бы всё изменила.”

la plus belle du quartier

“What I want is to be needed. What I need is to be indispensable to somebody. Who I need is somebody that will eat up all my free time, my ego, my attention. Somebody addicted to me. A mutual addiction.”
— Chuck Palahniuk

No on silmale ilus vaadata, noh. No on. Ja Bette Porteri sõrmenipsust piisas mulle seitse aastat tagasi, piisab ka edaspidi.

Aga muusikaks tuleb täna Moloko Being is Bewildering. Üks ilusamaid.

what’s broken what’s not

gosh dang it

Tõesti, tänane päev on olnud täielik bürokraatia-fail nii mulle kui Piretile. Ma ei saa seda siia kirjutada, aga küsige, et ma räägiks. See on absurd, mismoodi see värk meil siin toimib. Või noh, ei toimi, eksole.

I know I can count on you