sometimes I can hear my bones straining under

Archived entries for

veebruar 16, 2010
In iseendale
One comment

without hope the us’s give up

Ma alati nutan natuke kui Kristina Šmigun võidab või inimesed tõusevad kellegi tunnustuseks püsti või kui on laulupidu või kui keegi teise inimese kaitseks välja astub või on tõesti äraütlemata viisakas või kena või isetu või kui Eurovisionil “meie omad” laval on või kui Chalice laulab Minu inimesed.

Sest see lihtsalt on nii ilus ja hea.

Ja üks Varssavi korter nägi mind Torino mängude ajal tundide viisi nutmas. Sest see oli kodu. Nendeks hetkedeks. Mõnikord võib ennast kodus ka väga võõrana tunda. Either way, nii hea kui on torinod või vancouverid või imekaunis olümpiavorm. Meie.

veebruar 8, 2010
In jutuvada
No comments yet

I tell you that I’ll always want you near

“It’s so beautiful at this hour. The sun is low, the shadows are long, the air is cold and clean. You won’t be awake for another five hours, but I can’t help feeling that we’re sharing this clear and beautiful morning.”

J.S.Foer

veebruar 2, 2010
In seosetu
No comments yet

always

veebruar 1, 2010
In seosetu
One comment

I wish I had a river

Ja veel ma tahtsin öelda, et ma ise tunnen, et oma töö osas olen ma üldiselt eranditult lojaalne ja pühendunud. Emotsionaalses mõttes. Et kui ma teen tööd, olen valinud mingi koha ja mind on valitud, siis ma olen selle asja eest väljas, saba ja sarvedega. Isegi, kui on midagi, mis ei meeldi või midagi, mida tahaks teisiti teha.

Aga mind teeb maailmaõnnetuks kui see usaldus ja hoidmine lakkab olemast kahepoolne. Või kui juhtub järjest asju, mis tekitavad mus ainult tunnet, et see pole õiglane. Kõik.