sometimes I can hear my bones straining under

don’t bite the apple eve

Lisette — Wed, 17 Mar 2010 11:02:10 +0000

Noh, seda lugu ma kuulan autos nüüd peaaegu koguaeg. Üürgan kaasa ka. Kui ma oleks laulma läinud, ma oleks tahtnud seda laulu ka teha.

Ma arvan, et mu 30-ndate kriisi esimene etapp on edukalt läbitud. Ausalt. Ja sellega seoses, ma usun, tekkis paar sellist olukorda, mida varem pole ette tulnud. Näiteks too sünnipäev. Kuna ma sellel hetkel väga tõsistel põhjustel arvasin, et see jääb viimaseks heaks õhtuks väga, väga pikaks ajaks, siis.. ma ei tea, kas ilma tol hetkel pähe tagunud mureta oleksin osanud sellestõhtust nii palju võtta. Ja nii juhtuski, et enam kui 24 tundi järjest oli absoluutselt täiuslik tunne. Täiuslik.

Sünnipäevaks sõidan Põlvasse jalgpalli mängima. Jälle, täiuslik.

Click here to view the embedded video.

kollased tulbid

Lisette — Sat, 13 Mar 2010 14:25:45 +0000

Teinekord seisan niisama esikus ja vaatan oma väikest kööginurka ja mõtlen, et nii ilus on. Eriti kollaste tulpidega. Mõnikord toon sinna punaseid tulpe ka. Ja roose olen toonud. Ja mulle on toodud, seda muidugi ka.

the private lives of pippa lee

Lisette — Fri, 12 Mar 2010 11:38:18 +0000

Vaatasin sellist filmi. Meeldis. Kõige rohkem Robin Wright Penn’i pärast. Aga muidu ka.

Click here to view the embedded video.

a la kissinger

Lisette — Wed, 10 Mar 2010 12:26:46 +0000

via Hannes Rumm

Kunagi pilkas Henry Kissinger eurooplasi küsimusega: millisele telefoninumbrile pean ma helistama, kui mul on vaja teada saada, milline on Euroopa Liidu ühine seisukoht. Nüüd otsustab president Obama proovida, kuidas see kauaigatsetud telefoninumber töötab pärast Herman Van Rompuy nimetamist Euroopa Liidu presidendiks.

Paraku ei arvesta Obama ajavahet ja satub automaatvastaja peale: “Tere õhtust, te olete helistanud Euroopa Liitu, mina olen Herman Van Rompuy. Tänaseks on meie kontor juba suletud. Palun valige üks järgnevatest võimalustest. Kui teid huvitab Prantsusmaa seisukoht, vajutage number üks. Kui teid huvitab Saksamaa seisukoht, vajutage kaks. Kui teid huvitab brittide seisukoht, vajutage kolm. Kui teid huvitab Poola seisukoht…”

…

Lisette — Tue, 09 Mar 2010 16:21:31 +0000

Ma ütlen, et see oli mu parim, parim, parim töökoht. Ever.

Click here to view the embedded video.

read me your favourite line*

Lisette — Tue, 09 Mar 2010 15:10:49 +0000

Karli jutuvada jätkates, minule sobib pikk rihm. Või veelgi paremini sobib mulle rihmata, aga teadmine, et on olemas pika rihma võimalus, kui me seda tahame. Ja minu.. mm.. inimesed võivad rahus elada rihmata ja teadmisega, et on olemas pika rihma võimalus.

* pealkirjad on laulusõnadest, ma ei mäleta, kes seda küsis.

it’s your uneasy mind

Lisette — Mon, 08 Mar 2010 20:42:42 +0000

Jäi enne ütlemata, et tantsida meeldib mulle endiselt meeletult. Ja seepärast ma armastan Róisín Murphy’t. Sest ma saan aru, millest ta räägib. Et keha ei küsi, kas sa oskad tantsida. Keha teeb seda ise. Vaata ise.

Click here to view the embedded video.

the small step I need to take is a mountain

Lisette — Mon, 08 Mar 2010 13:57:07 +0000

Teate, mul tõesti pole mitte midagi mõistlikku öelda. Pealegi, eile (me aitasime Kajal koristada..) diivanil pikutades sai päris palju ära ka öeldud, ega iga päev ei jõuagi.

Kui üldse öelda, siis ehk seda, et mõnikord, mõnel õhtul on tõesti tunne, et nii hea on. Ja et on ilusad inimesed ja et kellegi juhuslik pilk on tore ja et tantsida on hea ja et mõni on tõeliselt kaunis ja et sekundi murdosa jooksul on reaalsus väga.. reaalne. Või midagi sinnapoole.

Käisime eile Kassiga pika tiiru Kalamaja pargis ja tänavad olid nii vaiksed. Autosid peaaegu ei olnud, päikest oli palju ja mina vaatasin aina maju, kus elab sõber või tuttav või keegi, keda keegi kindlasti tunneb. Kass haukus paaril korral lihtsalt niisama. Ja oli üldse väga ilus punane koer selle päikesega.

Ma panin oma kabineti ukse kinni, sest ma tahtsin korraks, ainult hästi korraks istuda nii, et jalad toetavad laua peale. Ametnikud nii ei tee. Aga mina panin ukse kinni ja ikkagi tegin.

Mõnikord mulle meeldib mõelda, et need vead ja valed otsused, mida teinud olen, saavad äkki lepitust headest asjadest. Äkki. Ja ma tean, ma olen häid asju teinud. Kindlasti olen. Aga ma ei tea, kas sellest piisab. Ma ütlen alati tere ja tänan ja vaatan silma kui juttu räägin. Välja arvatud siis kui keegi mulle väga meeldib. Siis ma ei julge väga pikalt vaadata. Aga ühesõnaga, need on ka head asjad. Ma ise usun nii. Sest ma tahan teistelt sedasama. Ma tahan, et mulle öeldakse tere ja tänan ja vaadatakse silma kui juttu räägitakse. Ja et ma tunneks, et keegi ei julge väga pikalt otsa vaadata, sest mina meeldin. See on hea tunne. Ainult et sellest ei saa vist peaaegu kunagi teada. Kuigi seda võiks öelda. Lihtsalt niisama. Näiteks et “sa oled nii ilus”. Või et “su juuksed lõhnavad nii hästi”. Kasvõi seda. Ikka on hea kuulda.

Rohkem ma ei oska midagi kirjutada. Praegu.

you may experience belonging

Lisette — Wed, 03 Mar 2010 21:39:29 +0000

“I am the work of your life, you are the work of mine. That’s how love is.”

Üldse, no üldse ei paneks pahaks, kui midagi juhtuks.

without hope the us’s give up

Lisette — Mon, 15 Feb 2010 22:28:06 +0000

Ma alati nutan natuke kui Kristina Šmigun võidab või inimesed tõusevad kellegi tunnustuseks püsti või kui on laulupidu või kui keegi teise inimese kaitseks välja astub või on tõesti äraütlemata viisakas või kena või isetu või kui Eurovisionil “meie omad” laval on või kui Chalice laulab Minu inimesed.

Sest see lihtsalt on nii ilus ja hea.

Ja üks Varssavi korter nägi mind Torino mängude ajal tundide viisi nutmas. Sest see oli kodu. Nendeks hetkedeks. Mõnikord võib ennast kodus ka väga võõrana tunda. Either way, nii hea kui on torinod või vancouverid või imekaunis olümpiavorm. Meie.