Kõigepealt lubasin tollest Põhja-Tallinna halduskogust kirjutada. Et.. no põhimõtteliselt oli üks esimesi halduskogu otsuseid aseesimehe valimine. Kandidaadid olid erakonnakaaslane Jaak Juske, opositsiooni poolt Andres Herkel ja.. Märt Sults. Hääli oli igaühel kaks. Noh, mina arvasin, et minu 87 valijat plus mina ise ei taha, et ma hääletan Märt Sultsi poolt, ja ma ei pea seda siin isegi ülemäära põhjendama, eksole. Herkel sai sellegipoolest 10 häält ning Sults 13, seega tulemus ei muutunud.

Teisipäeval on juba uus koosolek ja peale seda vast oskan kirjutada, millisesse komisjoni ma lähen ja misasju too komisjon ajab. Ja siis veel seda, et volikogu ja halduskogud on sedapuhku tõsiselt rõhku pannud MTÜde kaasamisele, halduskogudes eriti asumiseltside tegelastele. Mu meelest see on hea ja viib edasi igal juhul – no mõelge kui lisaks Uuele Maailmale oleks sarnane kogukond Kalamajas ja Kassisabas ja Ladina kvartalis. Muide, majanaaber Triin Talk Telliskivi seltsist on alates eilsest näiteks linnavarakomisjoni liige. Telliskivi seltsist on komisjonis aga veel teinegi inimene – Katrin Stöör haridus-kultuuris. Ja õiguskomisjoni kuulub Meie Kalamaja MTÜst Jelena Rootam-Valter. Nii et Kalamaja gängi päris palju ja ma usun küll, et sellele mõnusale kodukandile on lähiajal vahvaid asju juhtuma hakkamas.

Mis puudutab pealkirja, siis see on uue töökoha pärast. Jumala ausõna, “ametnik” on elustiil.

See, et pea kümne aastaga oled sa minu elus ikka ja alati need kolm sekundit pausi ja lause “olgu, siis palun üks gin-toonik”, millele sa vastad kolmesekundilise pausiga “palun”, see pole irooniline. See pole mühaklikkus, nagu sa kirjutasid. See pole mitte midagi muud kui lihtsalt lohutamatult kurb. Mõni kord. Mõnikord. Miks sinust sai “olgu”? Millal sust sai “olgu”?

Ja kas see ei peaks olema vastupidi? Et erinevalt minust peaksid sina teadma, et pole olemas sellist asja nagu “hiljem”. Et pole võimalik midagi edasi lükata, sest.. sest pole. Lihtsalt pole. Ent ometi on mul iga kord tunne, et seda ütlen sõnadega välja mina. Et ma vaatan sulle otsa ja ütlen, et pole olemas hiljem, sest see läheb mööda. Ja sa lased sellel mööda minna. Mitte ainult minuga, vaid üldse. Su elu juhtub, aga sind pole kohal. Miljon sind elavad seda teistmoodi. Õnnelikumalt. Ja sind ei ole ma kunagi õnnelikuna näinud. Jumala ausõna. Mõnikord ma mõtlen, kuidas sa siis paistaksid.

***

Viimase aja “nagu filmis” hetked on pühapäevad. Nagu täna. Ausõna, sõbrad, mul on nii väga hea sedasi olla. Isegi kui see maksab üle mõistuse palju. Iga kell.

***

Ma tahaks nii väga siia ühest inimesest veel kirjutada. Aga see justkui ei sobiks.

Click here to view the embedded video.

Tallinnas on üks koht, millest mööda sõites ma mõtlen alati kahte asja. Esiteks, et küll see on üks ilus koht Tallinna linnas. Ja teiseks, kuidas ma ükskord selles kohas olin. Just see üks kord. Ühel päeval, mis on vist selline, et ta jääb päris… päris meelde. Ma tean, neid päevi arvatakse olevat palju, aga tegelikult ei ole. Tegelikult on neid mõni üksik. Igatahes on too päev minu jaoks üks neist üksikuist. Ja nüüd on nõnda, et kui ma sellest kohast mööda sõidan (või kõnnin), siis mõtlen ikka, et kuhu ma kadusin.

Sest minust oleks pidanud saama midagi muud. Ma pidin hakkama elama teist elu. Seda elu, kus Roosi tuli tollesse hoovi ja ütles “sain”. Seda elu, kus mina ise astusin uksest välja väikesesse sisehoovi, korraks toda sisehoovi vaatasin ja elu õnnega väravast välja astusin ja kiriku eest hakkasin jooksma ja jooksin kõikidest nendest treppidest alla ja jäin seisma alles Kalamajas. Sest mina ka… “sain”. Ma pidin elama seda elu. Minust pidi saama.. see.

Ükskõik, mida sa ka tegid, see tähendas, et sinu miljon koopiat tegid midagi muud.
Miljonil künkanõlval jooksis tüdruk, miljonil sillal tegi tüdruk oma valiku, miljonil rajal seisis naine.

Kui ma tollest kohast mööda sõidan, vaatan ma seal iseennast. Üht miljonist minust. Kellest sai keegi teine. Kes sai kellekski teiseks. Ja ma tean, et nende treppide peal, nende treppide peal on see mina, keda ma kõige paremini tunnen ja et ma ei saa sinna mitte midagi parata, et ma pole mitte seal, vaid vaatan seda kõrvalt. Vaatan, mis minuga oleks pidanud tegelikult juhtuma.

Moel või teisel tunneb igaüks end üksinda. “Jumalaüksi”, nagu keegi kirjutas. Kõigil tuleb ette hetki, kus sa ei tea päris täpselt, mida sa tegema peaksid, kus olema või kellega olema, kartes, et midagi jääb muidu tegemata. Et elu ei leia sind üles.

Et sa peaksid tegelikult hoopis olema kodus, mitte tänaval. Et äkki keegi koputab sinu uksele just praegu.
Või et sa peaksid kõndima praegu hoopis nimelt tänaval, sest keegi, kellega sa järgmise nurga peal kokku põrkama pidid, juba läheneb. Aga sina oled kodus.

Click here to view the embedded video.

Click here to view the embedded video.

]]> http://kampus.pri.ee/archives/973/feed 0 http://kampus.pri.ee/archives/970 http://kampus.pri.ee/archives/970#comments Tue, 03 Nov 2009 14:24:27 +0000 Lisette http://kampus.pri.ee/?p=970 “Why does one begin to write? Because she feels misunderstood, I guess. Because it never comes out clearly enough when she tries to speak. Because she wants to rephrase the world, to take it in and give it back again differently, so that everything is used and nothing is lost. Because it’s something to do to pass the time until she is old enough to experience the things she writes about.”
Nicole Krauss

Click here to view the embedded video.

Ega ma ei tea päris täpselt, miks see nii on. Aga mõnega on. Vaatad otsa ja tead, et on armastus. Ja see võib olla mööduv, müüdav ja mahapestavgi, aga ta on. Peale sinu ei saa sellest keegi õieti aru saada. Sest see on sinu, päris sinu oma. Ise mõtlen nii. Mina tean, ma olen tahtnud paaril korral väga sellest rääkida, aga sekundi murdosa hiljem tuleb arusaamine, et kui räägin, siis võlujõud kaob. Ma arvan, et see on inimese saladus. Inimese Saladus, ja temal peab see olema, sest niimoodi on ta Päris.

Minu käest ei ole keegi mitte kunagi nii palju küsimusi küsinud kui…

Milliseid sarju sa vaatad? Ma ei tea neid, aga ma tahan teada.
Kas see plaat? Ma kuulan seda veel.
Ütle veel selle raamatu pealkiri, ma tahan seda lugeda.
Kas sa vaatad alati, kuidas inimesed kätega räägivad? Selleks, et sa ise ka räägid nii?
Ujuda meeldib sulle väga, eks?
Miks sa seda ei söö? Kas maitse pärast? Kui kahju, et ma ei saa seda kogemust sinuga jagada.

“Miks?”
Sest ma tahan teada, kuidas sa oled.

Kuidas ma olen. Mitte milline, vaid kuidas. Kuidas mina olen. Ja see teeb mind kohmetuks, sest ma ei tea. Kuidas ma olen?

See pole… selline armastus. Aga ta on, ja ta on mitmes inimeses ja see mitmus teeb minust minu. Mul on seda vaja. Mul on vaja sind ja sind ja sind ja sind. Ja mul on vaja mälestust sinust ja puudutust sinult ja naeratust sinult ja minevikku teilt ja olevikku teilt. Ma tahan, et mul on lootusekiir iga päev. Ükskõik, mille lootus, aga see peab mul olema.

“She wants to know if I love her, that’s all anyone wants from anyone else, not love itself but the knowledge that love is there, like new batteries in the flashlight in the emergency kit in the hall closet.”

Ja muuseas, mulle meeldib, et keegi peab blogipostituste juures pilte meeles. Vähemalt minu ettekujutuse jaoks on see hädavajalik.

Click here to view the embedded video.

/…/“And” was the next word I lost, probably because it was so close to her name, what a simple word to say, what a profound word to lose, I had to say “ampersand,” which sounded ridiculous, but there it is, “I’d like a coffee ampersand something sweet,” nobody would choose to be like that. “Want” was a word I lost early on, which is not to say that I stopped wanting things -I wanted things more – I just stopped being able to express the want, so instead I said “desire”, “I desire two rolls,” I would tell the baker, but that wasn’t quite right, the meaning of my thoughts started to float away from me, like leaves that fall from a tree into a river, I was the tree, the world was the river. I lost “come” one afternoon with the dogs in the park, I lost “fine” as the barber turned me towards the mirror, I lost “shame” – the verb and the noun in the same moment, it was a shame. I lost “carry”, I lost the things I carried – “daybook,” “pencil,” “pocket change,” “wallet” – I even lost “loss.” After a time, I had only a handful of words left, if someone did something nice for me, I would tell him, “The thing that comes before ‘you’re welcome,’” if I was hungry, I’d point at my stomach and say, “I am the opposite of full,” I’d lost “yes,” but I still had “no,” so if someone asked me, “Are you Thomas?” I would answer, “Not no,” but then I lost “no,” I went to a tattoo parlor and had YES written onto the palm of my left hand, and NO onto my right palm, what can I say, it hasn’t made life wonderful, it’s made life possible, when I rub my hands against each other in the middle of winter I am warming myself with the friction of YES and NO, when I clap my hands I am showing my appreciation through the uniting and parting of YES and NO, I signify “book” by peeling open my clapped hands, every book, for me, is the balance of YES and NO, even this one, my last one, especially this one. Does it break my heart, of course, every moment of every day, into more and more pieces than my heart was made of, I never thought of myself as quiet, much less silent. I never thought about things at all, everything changed, the distance that wedged itself between me and my happiness wasn’t the world, it wasn’t the bombs and burning buildings, it was me, my thinking, the cancer of never letting go, is ignorance bliss, I don’t know, but it’s so painful to think, and tell me, what did thinking ever do for me, to what great place did thinking ever bring me? I think and think and think, I’ve thought myself out of happiness one million times, but never once into it. “I” was the last word I was able to speak out aloud, which is a terrible thing, but there it is, I would walk round the neighbourhood saying “I I I I.” “You want a cup of coffee, Thomas?” “I.” “And maybe something sweet?” “I.” “How’s about this weather?” “I.” “You look upset. Is anything wrong?” I wanted to say, “Of course,” I wanted to ask, “Is anything right?” I wanted to pull the thread, unravel the scarf of my silence and start again from the beginning, but instead I said, “I.” I know I’m not alone in this disease, you hear the old people in the street and some of them are moaning, “Ay yay yay,” but some of them are clinging to their last word, “I,” they’re saying, because they’re desperate, it’s not a complaint it’s a prayer, and then I lost “I” and my silence was complete.