kuidagi vahele jäänud

“Kõige rohkem vaatavad naised, kes on kolmekümne ja neljakümne vahel. See on kõige huvitavam vanus. Siis hakkab neile selgeks saama, et nad on lõpuks valmis. Oluliselt paremaks enam miski ei muutu, aga elu pole veel kõike jõudnud pakkuda, millest on unistatud. Need inimesed on valmis võitlema. Enne seda lihtsalt ootad ja võtad, mis antakse. Lihtsalt ootad. Ja mõtled.

(Naerab.) Aga mina olen kuidagi vahele jäänud. Ära unustatud. Kõik arvavad, töökaaslased ja sõbrad, et mul on kõik väga hästi, et ma elan kuskil väga põnevat ja saladuslikku elu ja et minu pärast võideldakse ja et ma liialt valin, keda endale lähedale lasen; et ma elan just sellist elu, millest nemad vahel unistavad. Nemad, kes tõmbavad õhtul kardinad ette ja istuvad perega õhtust sööma ja kes hommikul tööl räägivad, mida nende lapsed sõid ja mida nad ei söönud. Sellepärast, et ma olen ilus. Ja vaba. (Itsitab.) Vaba. Ei ole ju võimalik, et selline… naine koperdab ööd otsa mööda pimedat tuba. Ma ei tea mitte midagi.”

ja sama palju oli minus üht

Parim!

Hi, I’m empty

See on üks maailma geniaalsemaid lugusid. Roisin ja muusika niikuinii, aga need sõnad on.. no lihtsalt ON.

And the atmosphere is charged.
In you I trust.
And I feel no fear as I
Do as I must.

…

Ma tahtsin ainult öelda, et lähiajal tuleb siia üks postitus Karinile. Vot.

ja püha püha on mõni viivukene

Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu iial,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,
et mõista ei jõua midagi, tajuda –
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Oo kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse ees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,
siis etteaimamatult läbistab miski
südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
tulvil ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.

(Mihkel)

full of grace

Eile õhtul ostsin Säästumarketist paki väikeseid viinereid ja ühe kokakoola. Ja seisin seal järjekorras ja tundsin end täiesti lohutamatuna. Pudel kokat ja tikuviinerid ja väljas on võluilm.

Pärast sõin, no neid viinereid, oma eluhubases (minu jaoks) kodus ja vaatasin aknast, et endiselt on võluilm ja istusin lihtsalt sohval ja olin jumalaüksi. Ja mitte, et ma oleksin tahtnud, et keegi oleks seal veel, vaid see nagu polekski midagi muutnud. Sest mõnikord inimesed ikka on, peavadki olema jumalaüksi.

Autos on mul üks raamat, mille pidanuks posti panema juba… ma arvan, et umbes kuu tagasi. Ja ma olen mitu korda isegi postkontoris käinud selle aja jooksul, nii et asi pole viitsimises. Ma ei tea, miks see raamat ikka autos on. Võib-olla ma ei peaks seda kinkima.

Filmides on teinekord niisugused stseenid, kus üks või teine tegelane istub tükk aega autos, ei lähe koju ega midagi, vaid lihtsalt lööb aega surnuks. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Et mis seal autos siis istuda. Aga eile istusin ise ka. Kohe tükk aega. Panin Mahavoki (!) plaadi peale ja istusingi. Kah jumalaüksi.

Mulle ei maitse piparkoogid üldse, aga praegu söön juba kolmandat. Järjest. Ja vaatan aknast välja Viru hotelli kõrgemaid korruseid ja mõtlen, et kas mõni inimene vaatab seal aknast välja. Jumala eest, ma ei tea, MIKS ma millelegi sellisele mõtlen.

Selle postituse rubriigiks märkisin “seosetu”. Sest see on jumala seosetu. Umbes nagu öösiti kui ma tahan magama jääda. Kui sa kõigepealt mõtled näiteks päeval juhtunule ja märkamatult on see mõte tuhisenud “kas mulle maitseb rohkem viineri- või kapsapirukas?” rada.

Over and out.

humans kiss with lips

“Надо держать дверь открытой, чтобы они могли войти! Но это значит, что они могут в любую минуту выйти!

Мне жаль, что вся жизнь уходит на то, чтобы научиться жизни, Оскар. Будь у меня еще одна жизнь, я бы прожила ее по-другому.
Я бы всё изменила.”

la plus belle du quartier

“What I want is to be needed. What I need is to be indispensable to somebody. Who I need is somebody that will eat up all my free time, my ego, my attention. Somebody addicted to me. A mutual addiction.”
— Chuck Palahniuk

No on silmale ilus vaadata, noh. No on. Ja Bette Porteri sõrmenipsust piisas mulle seitse aastat tagasi, piisab ka edaspidi.

Aga muusikaks tuleb täna Moloko Being is Bewildering. Üks ilusamaid.

what’s broken what’s not

gosh dang it

Tõesti, tänane päev on olnud täielik bürokraatia-fail nii mulle kui Piretile. Ma ei saa seda siia kirjutada, aga küsige, et ma räägiks. See on absurd, mismoodi see värk meil siin toimib. Või noh, ei toimi, eksole.

I know I can count on you

une-mati, päris-mati ja tups

Mul oleks hädasti tarvis oma sõber veidi rõõmsamaks teha. Ja kui ta omale selle raamatu saaks, ta oleks kohe päris palju rõõmsam. Kas äkki kellelgi on vanast ajast üle?

homoabielu

Tahtsin öelda, et ma küll toetan vastassooiharate abielu. Annaks allkirjagi selle toetuseks kui oleks tõesti toetuseks, mitte millegi vastu.

Ja ma pole kunagi mõistnud, miks arvatakse, et peale abielu ka teisi perekonnavorme aktsepteerivad inimesed on mehe-naise liidu ja/või “traditsioonilise” perekonna vastu. Ma olen iga kell sajaga perekonna poolt. Olgu ta milline tahes. Perekond on perekond on perekond. Ma ei usu, et on olemas jumalat, kes sellele vastu vaidleks.

asjad juhtuvad ainult siis kui on avaldus

Oh-hoh, ma olen nüüd päris pika postituse võlgu, aga ega mul suurt kirjutamistuju pole.

Kõigepealt lubasin tollest Põhja-Tallinna halduskogust kirjutada. Et.. no põhimõtteliselt oli üks esimesi halduskogu otsuseid aseesimehe valimine. Kandidaadid olid erakonnakaaslane Jaak Juske, opositsiooni poolt Andres Herkel ja.. Märt Sults. Hääli oli igaühel kaks. Noh, mina arvasin, et minu 87 valijat plus mina ise ei taha, et ma hääletan Märt Sultsi poolt, ja ma ei pea seda siin isegi ülemäära põhjendama, eksole. Herkel sai sellegipoolest 10 häält ning Sults 13, seega tulemus ei muutunud.

Teisipäeval on juba uus koosolek ja peale seda vast oskan kirjutada, millisesse komisjoni ma lähen ja misasju too komisjon ajab. Ja siis veel seda, et volikogu ja halduskogud on sedapuhku tõsiselt rõhku pannud MTÜde kaasamisele, halduskogudes eriti asumiseltside tegelastele. Mu meelest see on hea ja viib edasi igal juhul – no mõelge kui lisaks Uuele Maailmale oleks sarnane kogukond Kalamajas ja Kassisabas ja Ladina kvartalis. Muide, majanaaber Triin Talk Telliskivi seltsist on alates eilsest näiteks linnavarakomisjoni liige. Telliskivi seltsist on komisjonis aga veel teinegi inimene – Katrin Stöör haridus-kultuuris. Ja õiguskomisjoni kuulub Meie Kalamaja MTÜst Jelena Rootam-Valter. Nii et Kalamaja gängi päris palju ja ma usun küll, et sellele mõnusale kodukandile on lähiajal vahvaid asju juhtuma hakkamas.

Mis puudutab pealkirja, siis see on uue töökoha pärast. Jumala ausõna, “ametnik” on elustiil.

and somewhere I know she knows

Mõned asjad meie vahel on niisugused, et mul pole selleks sõnu.

See, et pea kümne aastaga oled sa minu elus ikka ja alati need kolm sekundit pausi ja lause “olgu, siis palun üks gin-toonik”, millele sa vastad kolmesekundilise pausiga “palun”, see pole irooniline. See pole mühaklikkus, nagu sa kirjutasid. See pole mitte midagi muud kui lihtsalt lohutamatult kurb. Mõni kord. Mõnikord. Miks sinust sai “olgu”? Millal sust sai “olgu”?

Ja kas see ei peaks olema vastupidi? Et erinevalt minust peaksid sina teadma, et pole olemas sellist asja nagu “hiljem”. Et pole võimalik midagi edasi lükata, sest.. sest pole. Lihtsalt pole. Ent ometi on mul iga kord tunne, et seda ütlen sõnadega välja mina. Et ma vaatan sulle otsa ja ütlen, et pole olemas hiljem, sest see läheb mööda. Ja sa lased sellel mööda minna. Mitte ainult minuga, vaid üldse. Su elu juhtub, aga sind pole kohal. Miljon sind elavad seda teistmoodi. Õnnelikumalt. Ja sind ei ole ma kunagi õnnelikuna näinud. Jumala ausõna. Mõnikord ma mõtlen, kuidas sa siis paistaksid.

***

Viimase aja “nagu filmis” hetked on pühapäevad. Nagu täna. Ausõna, sõbrad, mul on nii väga hea sedasi olla. Isegi kui see maksab üle mõistuse palju. Iga kell.

***

Ma tahaks nii väga siia ühest inimesest veel kirjutada. Aga see justkui ei sobiks.