I think I deserve just a little more

I love Jesus but I drink a little

Ükskord ma tulin koju ja panin rollerit lukku ja sa kutsusid mind veini jooma, aga ma ei tulnud. Nüüd ma olen mitu korda niimoodi koju tulnud, et kutsuks sind veini jooma või pakuks ennast külla. Sõbrad on sõbrad on sõbrad, aga mõned asjad jäävad rääkimata, sest on tarvis olla kuulajale puhas leht. Sest sõbrad näevad sind nii, nagu sa neile aastatega kujunenud oled. Nagu sa ennast neile paista lased ja nagu nad sind ära arvavad. Seepärast on mõnikord vaja olla lihtsalt puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

Mõnikord ma mõtlen, et see aeg – need aastad, mil ei üks ega teine veinikutset saa ega paku – et see on tore, sest see on natukene nagu… Ma ei oska seda hästi seletada. Aga üks minu sõber küsis kunagi, et kui on vaja (ja aeg-ajalt on vaja) millestki väljavedamist, siis millele sa loodad. Millele ma loodan. See üks asi, millele inimene mingites olukordades on valmis panema kogu oma lootuse. Ja nüüd ma olen mõelnud, et paaris olukorras mind on välja vedanud see mõte, et kui oleks teisiti, siis ma tuleks ja jooks veini ja ajaks juttu. Ja mitte ainult halbadest või ainult headest asjadest, aga lihtsalt niisama. Mulle meeldib mõte, et olukordades, millest ma võib-olla kellelegi teisele ei räägi, on mul peas üks koht, kuhu natukene põgeneda.

Kui poleks nii, siis oleksime ehk juba paar korda istunud ja leidnud, et ikka pole minu inimene ja jäänud viisakaks ja tuttavaks ja kõik, aga põgenemiskohta poleks küll olnud.

Varssavis oli mul üks tänav. Alati kui põgenemist tarvis läks, kõndisin seal kolm-neli korda edasi tagasi. Ei olnud ülemäära pikk tänav, õnneks. Teinekord kahjuks. Brüsselis oli üks pargipink, ja ma käisin seal istumas. Aga ainult siis, kui kedagi ees polnud. Noh, ka pingi peal istumas. Imelik, et inimene ikka tahab kuhugi natukene kuuluda, millegagi kokku kuuluda või millestki üksiolemist ja rahu leida. Ja otsib kasvõi tänava või pargipingi, millest pärast kirjutada, et “mul oli üks”. Ning huvitav, kui mitmega me seda jagame? Seda “minu” tänavat või pinki. Ma mõnikord mõtlen, et kas sul on ka selline. Tänav või. Midagi. Et huvitav, kas sul on seda vaja.

Ja siis veel olen mõelnud, et kui mina koju tagasi tulin, siis mul ei olnud väga kaua kuhugi kuuluda. Mingi osa minust ei saa-gi enam kuuluma. Ja seepärast on mõnikord vaja olla puhas leht. Kellelegi. Kellelegigi.

explain me one more time

when they kill it’s a crime
when you kill it’s justice

Kirjutamisjärjekorras on 1. Karin; 2. jalgpall.

kuidagi vahele jäänud

“Kõige rohkem vaatavad naised, kes on kolmekümne ja neljakümne vahel. See on kõige huvitavam vanus. Siis hakkab neile selgeks saama, et nad on lõpuks valmis. Oluliselt paremaks enam miski ei muutu, aga elu pole veel kõike jõudnud pakkuda, millest on unistatud. Need inimesed on valmis võitlema. Enne seda lihtsalt ootad ja võtad, mis antakse. Lihtsalt ootad. Ja mõtled.

(Naerab.) Aga mina olen kuidagi vahele jäänud. Ära unustatud. Kõik arvavad, töökaaslased ja sõbrad, et mul on kõik väga hästi, et ma elan kuskil väga põnevat ja saladuslikku elu ja et minu pärast võideldakse ja et ma liialt valin, keda endale lähedale lasen; et ma elan just sellist elu, millest nemad vahel unistavad. Nemad, kes tõmbavad õhtul kardinad ette ja istuvad perega õhtust sööma ja kes hommikul tööl räägivad, mida nende lapsed sõid ja mida nad ei söönud. Sellepärast, et ma olen ilus. Ja vaba. (Itsitab.) Vaba. Ei ole ju võimalik, et selline… naine koperdab ööd otsa mööda pimedat tuba. Ma ei tea mitte midagi.”

ja sama palju oli minus üht

Parim!

Hi, I’m empty

See on üks maailma geniaalsemaid lugusid. Roisin ja muusika niikuinii, aga need sõnad on.. no lihtsalt ON.

And the atmosphere is charged.
In you I trust.
And I feel no fear as I
Do as I must.

…

Ma tahtsin ainult öelda, et lähiajal tuleb siia üks postitus Karinile. Vot.

ja püha püha on mõni viivukene

Tühine voolab mööda, halb või hea,
jääb oluline. Jääb püsima meelde,
aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus
visandama üht suuremat joonist,
mille värvid ei saa kunagi täis.
Mille piirjooned ei sulgu iial,
ka siis kui kõik on lootusetult ummikus
või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,
et mõista ei jõua midagi, tajuda –
võibolla väheke. Mõistmised tulevad
hiljem ja ei mõista vahel üldse,
vaid mõistavad hukka, iseenda.
Oo kui armetu oled sa, inimene,
oma kahetsuse ees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,
siis etteaimamatult läbistab miski
südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,
visand muutub täiuseks, mida asjata
otsitud on liiga kaua,
ja püha püha on mõni viivukene,
tulvil ajutisust, lootust, kahetsust
ja andeksandi.

(Mihkel)

full of grace

Eile õhtul ostsin Säästumarketist paki väikeseid viinereid ja ühe kokakoola. Ja seisin seal järjekorras ja tundsin end täiesti lohutamatuna. Pudel kokat ja tikuviinerid ja väljas on võluilm.

Pärast sõin, no neid viinereid, oma eluhubases (minu jaoks) kodus ja vaatasin aknast, et endiselt on võluilm ja istusin lihtsalt sohval ja olin jumalaüksi. Ja mitte, et ma oleksin tahtnud, et keegi oleks seal veel, vaid see nagu polekski midagi muutnud. Sest mõnikord inimesed ikka on, peavadki olema jumalaüksi.

Autos on mul üks raamat, mille pidanuks posti panema juba… ma arvan, et umbes kuu tagasi. Ja ma olen mitu korda isegi postkontoris käinud selle aja jooksul, nii et asi pole viitsimises. Ma ei tea, miks see raamat ikka autos on. Võib-olla ma ei peaks seda kinkima.

Filmides on teinekord niisugused stseenid, kus üks või teine tegelane istub tükk aega autos, ei lähe koju ega midagi, vaid lihtsalt lööb aega surnuks. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Et mis seal autos siis istuda. Aga eile istusin ise ka. Kohe tükk aega. Panin Mahavoki (!) plaadi peale ja istusingi. Kah jumalaüksi.

Mulle ei maitse piparkoogid üldse, aga praegu söön juba kolmandat. Järjest. Ja vaatan aknast välja Viru hotelli kõrgemaid korruseid ja mõtlen, et kas mõni inimene vaatab seal aknast välja. Jumala eest, ma ei tea, MIKS ma millelegi sellisele mõtlen.

Selle postituse rubriigiks märkisin “seosetu”. Sest see on jumala seosetu. Umbes nagu öösiti kui ma tahan magama jääda. Kui sa kõigepealt mõtled näiteks päeval juhtunule ja märkamatult on see mõte tuhisenud “kas mulle maitseb rohkem viineri- või kapsapirukas?” rada.

Over and out.

humans kiss with lips

“Надо держать дверь открытой, чтобы они могли войти! Но это значит, что они могут в любую минуту выйти!

Мне жаль, что вся жизнь уходит на то, чтобы научиться жизни, Оскар. Будь у меня еще одна жизнь, я бы прожила ее по-другому.
Я бы всё изменила.”

la plus belle du quartier

“What I want is to be needed. What I need is to be indispensable to somebody. Who I need is somebody that will eat up all my free time, my ego, my attention. Somebody addicted to me. A mutual addiction.”
— Chuck Palahniuk

No on silmale ilus vaadata, noh. No on. Ja Bette Porteri sõrmenipsust piisas mulle seitse aastat tagasi, piisab ka edaspidi.

Aga muusikaks tuleb täna Moloko Being is Bewildering. Üks ilusamaid.

what’s broken what’s not

gosh dang it

Tõesti, tänane päev on olnud täielik bürokraatia-fail nii mulle kui Piretile. Ma ei saa seda siia kirjutada, aga küsige, et ma räägiks. See on absurd, mismoodi see värk meil siin toimib. Või noh, ei toimi, eksole.

I know I can count on you

une-mati, päris-mati ja tups

Mul oleks hädasti tarvis oma sõber veidi rõõmsamaks teha. Ja kui ta omale selle raamatu saaks, ta oleks kohe päris palju rõõmsam. Kas äkki kellelgi on vanast ajast üle?